Kaasaegse kunsti näituse retsensioon - Merike Estna ja mina kui maal (0)

Merike Estna ja mina kui maal
Mina käisin 29.oktoobril Kumus 5. Korruse kaasaegse kunsti galeriis , kus oli näitus ‘Merike Estna ja mina kui maal.’ Näitus kestis 27. juunist 2. Novembrini. Projekt ‘Merike Estna ja mina kui maal’ koosneb kahest tihedalt põimunud näitusest - Merike Estna isikunäitusest ‘Sinine laguun ’ ning rahvusvahelisest maalinäitusest “Mina kui maal”, kus osales kokku 15 kunstnikku maailma eri paigust: Frank Ammerlaan, Ei Arakawa, Kerstin Brätsch, James Ferris , Annie Hémond Hotte, Kristi Kongi, Justė Kostikovaitė, Kris Lemsalu , Nicolas Party , Katinka Pilscheur, Jon Rafman, Dan Rees , Samara Scott , Taavi Tulev ja Simon Daniel Tegnander.
Merike Estna on olnud kunstnikuna aktiivne ligikaudu 15 aastat. Tema tööd on väga omapärased, mis tähendab lõuendi ribadeks lõikamist, ruumilist installeerimist ning maalikunstiliste põhimõtete kasutamist kookides, raamatutes, kokteilides, riietel ja esemetel. Kunstniku laineline pintslitõmme ning kirev värvikasutus tekitas positiivseid emotsioone.
Kõige enam jäi mulle meelde tema videoteos “Reisides maaliga ”, kus nägin Estnat maailma eri paigus rändamas koos oma maalidega. Seal oli kujutatud graatsilist jalutuskäiku kõrbes, kus maalist on saanud ürp, mida kanda. Ta rändas džunglis, lume- ja jääväljadel, kus hullas ja mürgeldas enda maalidega. Videot oli väga huvitav vaadata, koos sinna juurde valitud melanhoolse muusikaga moodustas see tervikliku kunstiteose.
Kõige üllatuslikumalt mõjus kunstniku selle näituse suurim teos “Nii puhas ja selge” , mille moodustas maast laeni ja seinast seina paigutatud lõuend , mis oli rebitud peenikesteks pikkadeks ribadeks ning värvitud valgetes , roosades, sinistes ja kollastes toonides. Selleks, et teose teist poolt näha, tuli sellest läbi kõndida.
Tähelepau väärib fakt, et paljud näitusel olevatest töödest valmisid koha peal näitusesaalis. Nicolas Party ja James Ferris kasutasid tööpinna valget galeriiseina. James Ferris joonistas seinale markeriga teose “Kustuva kingsepa märg vile : Eimillestki millegini”, mis kujuas seinal jalanõude ja klaaspudelite rada. Mulle meeldis, kui lihtne see oli, sest kujutatud oli ainult saabaste ja pudelite kontuuri, kuid kui lähemalt vaadata,
siis oli nende paigutus väga keeruline ja läbimõeldud. Galeriiseinal oli ka Nicolas Party söejoonistus eksootilistest puudest . Väge ilusa efekti lõi Kristi Kongi teos ‘Puude vahel on vaikus ’ , mis kujutas ruumis värvilisi vertikaalseid jooni mustal taustal, mis sulandusid põrandaga kokku triipudeks. Jäi mulje nagu viibiksin laserkiirtega täidetud ruumis.
Kõige meeldejäävamad tööd olid Dan Rees’i õlivärvist, klaasist ja kroomitud terasest tehtud Mies van der Rohe Barcelona-lauad. Need olid nagu abstraktsed maalingud klaasi ja metalli peal. Merike Estna „Mustriraamatu” kõik leheküljed olid kaetud erinevas koloriidis kaarjate pintslitõmmetaga. Raamatute kõrvale olid jäätud valged kindad , millega huvilised said raamatuid kahjustamata sirvida.
Uudsena näis minu jaoks see, kuidas kunstnikud suutsid teha kõige igapäevasematest asjadest tõelised kunstiteosed . Näiteks oli Katnika Pilscheur kasutanud maalimiseks küünelakki. James Ferris tegi omapärase teose pealkirjaga “Itsita malbelt, naerata ulakalt”, kus värvilised köögikäsnad põimmitud ümber posti. Nicolas Party maalis akrüülidega kividel nii, et need nägid välja nagu puuviljad .
Tegemist oli väga huvitava kaasaegse kunsti näitusega. Tööd olid muljetavaldavad ja inspireerivad. Näitusele valitud kunstnikud olid kõik üsna erinevad ja omapärased, kuid neid sidus sarnane värvikasutus, mis muutis kohati tööde eristamise keeruliseks.
2