Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku Lühikest juust . . Sama iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Juuksemood Nagu eelnevalt maintud, oli kõige kantum soeng 1920. aastatel poisipea . Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema . Terve kümnendi jooksul, kui inimesed iga päev tegid otsustavaid samme, levis kuuldusi, et lühikesed juuksed lähevad moest välja. See tekitas probleeme
Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist kujutavatel skulptuuridel olid silmad värvitud. Kellel oli see võimalik, lasi endale ka kirstu kaasa panna seitset sorti kreemi ja kahte sorti ruuži. Mõned kasutusel olnud õlid on leidnud oma koha ka tänapäeva kosmeetikas. Soenguajalugu Juuksemood sotsiaalse näitajana Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas: juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a. juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes, keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni meie folkloristilises aineses talletunud. Allpool mõned näited:
Rinnahoidja, mis leiutati üsna ligilähedaselt tänapäevasele kujule aastal 1907. Nii nagu ülejäänud riietus, oli ka rinnahoidja laialdase kasutuselevõtu peamiseks ajendiks materjali kokkuhoid varasema korseti asemel. Erinevalt 19. ja varasematest sajanditest, ei ehtinud naised enam end endistviisi ehetega. Samuti kadusid riietusest erksad värvid, mis asendusid stiilsemate ja oludekohasemate tuhmide, murtudtoonidega. Naised loobusid enamusest dekoratiivkosmeetikast kuni 1920. aastani. Juuksemood väljendas samuti muutusi naises. Naised lõikasid juuksed ära. Lühikeste juustega naine oli iseseisvuse ning intelligentsi tunnuseks 20. sajandi alguses. Pealegi säästis lühike juus pesuvahendeid ja aega, mida nüüdsest töökal ja asjalikul naisel loomulikult nappis. 1908 leiutati moodsad juuksekoolutajad, mida naised laialdaselt kasutama hakkasid, ja mis 20. sajandi alguse naiste soengumoe määras. Tähtsaks nurgakiviks juuste revolutsioonis oli ka Henna juuksevärv,
Kanti t-särke, teksaseid, dressipluuse ja ketse. Aksessuaarid ja jalanõud: Moes olid papud, kaboi stiilis saapad, tennised, platvormkingad, jelly shoes, varbavaheplätud, jooksutossud. Aksessuaaridena tulid moodi peavõrud ja pearätid. Hakati kandma kuldehteid. Jumestuse poolest hakati kasutama tumedaid huulepulki ning kasutusele võeti kõik erinevad tekstuurid: vedelikud, geelid, kreemid. Soeng: Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige. Blond ei olnud enam moes ning naiste seas sai populaarseks tume juus. Sel kümnendil oli vastuvõetav ka juuste puudumine. Kiilaspäisusega uhkeldasid Demi Moore, kelle juuksed aeti maha tänu filmirollile, Monaco printsess Caroline, kes jäi juustest ilma tänu haigusele ning Sinead O'Connor
piha seotud, millel nöör ja kaks väiksemat kotti varrukateks. Nende kübarad on modelleeritud kapsalehtede järgi". Nüüd olid "esteedid" kõigi jaoks moetipp. Kui naised loobusid dekolteeosa kavate väikeste rinnarättide kandmisest, võitsid populaarsuse ka V-ja glad-kaelus. 1900.aasta Pariisi maailmanäitusel esitleti uudseid rõivaid pärastlõunakleite ja kasukaid. Glamuur tähendas sel kümnendil kindlalt karusnahka ja selle vastu ei saanud miski ka moodne naine mitte. Juuksemood muutus sel kümnendil vähe. Peamiseks trendiks olid endisest vähem säbrulised, kuid lopsakamad soengud. Pea näis rikkaliku juuksepahmakaga ja tolle aja tohutute kübaratega hiiglasuur. Lopsakad lained ja üleskuhjatud elegants erinesid vaid selle poolest kui palju oli soengusse lisatud kunstjuukseid ja kui suur oli polsterdus, mille umber juuksed koguti, et peanupu otsa stiili jaoks vajalik kõrgus kätte saada. Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud
edukad. Selle kümnendi moe koodsõnaks oli individuaalsus. See käis pikkuse, stiili, pükste ja kleitide kohta kandja valida oli mitte ainult mida kanda, vaid ka kuidas ja millega. Kümnendi keskpaik tuli välja ka uue suunaga narko look. Kondised näod, aukus silmad, nahk läbipaistev. Moevalik oli 1990ndatel äärmiselt suur ja couture'i trendid kanti otsekohe üle peenematele tänavatele. Inimesed olid kogu aeg kursis moemaailma tegelaste ja nende toimetamistega. Selle kümnendi juuksemood järgis individuaalsuse reeglit. Hittsoenguteks kujunesid Meg Ryani lühike mop-top ning Jennifer Anistoni pseudo-70ndate pikk lühikeste järkudega lõige. Mis värvidesse puutub, siis näib, et blond pole enam moes, ning mehed on hääletanud kõigepopulaarsemaks persooniks punapea. Naiste seas oli aga populaarne tume juus. Tegelikult oli sel kümnendil vastuvõetav ka juuste puudumine. Kiilaspäisusega uhkeldasid
kaalutlustel. Töötavatel naistel muutusid pikad seelikud ning kleidid segavaks ja üleliigseks. Samuti oli nappus ka riidematerjalist. Viimane oligi üks peamisi põhjuseid, miks seelikud muutusid tunduvalt kitsamaks ja märgatavalt lühemaks, paljastades üha rohkem naist. 20.sajandi alguses hakati rõhutama puusi ning muutus riietus värvikirevamaks, mustriterohkemaks ning mitmekesisemaks. Moodne naine ei olnud enam priiskav, vaid targalt praktiline ka riietuses. Juuksemood väljendas samuti muutusi naises, sest nad lõikasid juuksed ära. Lühikeste juustega naine oli iseseisvuse ning intelligentsi tunnuseks 20.sajandi alguses. Lühike juus säästis ka pesuvahendeid ja aega, mida töökal naisel nappis. Moesõna progress iseloomustas täielikult seda, mis toimus 20.sajandi alguses elavate naiste eludes- kodukanast täisväärtuslikuks ja õigusi omavaks tööinimeseks saamine oli selle aja
Lihtne napp siluett domineeris kleidimoes terve kümnendi, saavutas oma kõrgpunkti 1920ndate keskel ning taandus siis sõna otseses mõttes lohisedes sakiliste alläärte ning ebakorrapäraste volangidega 1930ndatesse. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. Sama iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Juuksemood, nagu lühike poisipea oli kõige kantum soeng 1920. aastatel. Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine
Pika saleda figuuri ja pitsi kombinatsioon jätkus, eriti uutes kudumites. D&G (Stafano Gabbana Milanost ja sitsiillane Domenico Dolce) nende moed olid teretulnud vaheldus üldlevinud tagurpidi kolmnurgakujulise power-suit´le hiigelsuurte macho-õlagute ja minimeeritud puusadega. Nende imago oli eelkäijaks nüüdsele rinnapartii rõhutamisele, herilase-pihale ja korsetile; eesmärk oli luua moodi naisele kui kangelannale. Selle kümnendi juuksemood järgib individuaalsuse reeglit. Kasutusel oli pikendamistehnika. Juukseid võis kanda mis tahes värvitoonis. Lühike mop-top ja pseudo-1970ndate pikk lühikeste järkudega lõige (toonitatud salkudega või ilma) olid ülipopulaarsed. Meeste seas oli populaarne punapea- peeti tuliseks ja individuaalseks, naiste seas aga tume juus. Täiesti vastuvõetav oli ka juuste puudumine. Neile, kelle peakuju kiilaspead ei lubanud, olid suurmoeks soengud.
Naiste motoks oli elupõletamine ja nad trotsisid kõiki tavasid: meikisid end avalikus kohas, suitsetasid sageli pika sigaretipitsiga, mis oli ülimalt sokeeriv. Nende tõeline tunnusmärk oli lühike soeng. Ühe hoobiga heideti korsett kõrvale ja moodi tuli vabalt langev särkkleit. Terve aastakümne oli moes pottkübar, mis sügavalt pähe surutuna eeldas ajale iseloomulikku lühikest juust. 27 Juuksemood, nagu eelnevalt maintud, oli kõige kantum soeng 1920. aastatel poisipea . Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine. Poisipea kõrghetkel kandsid
annaabi.ee 
