Jüri Allik „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (0)

AKADEEMIA nr. 11, 2009.a.
Jüri Allik „Kes kardab Virginia Woolfi?“
Artikkel räägib sellest, et Ameerika Ühendriikides avaldati mainekas psühholoogiaajakirjas Psychological Bulletin kolme psühholoogi ( Rind , Tromovich, Brauserman) uurimus laste seksuaalsest väärkohtlemisest. Nad järeldasid oma uurimuse põhjal, et iga varane seksuaalkogemus ei põhjusta parandamatut traumat lapse psüühilisele tervisele. Artikli avaldamisele järgnes pahameeletorm. Ameerika ajakirjandus mõistis artikli ja uurimuse avalikult hukka. Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda võttis vastu resolutsiooni nr 107, milles mõistab hukka kõik ajakirjas tehtud järeldusid, mille kohaselt on seksuaalsuhe täiskasvanu ja lapse vahel vähem kahjulik, kui laps „sellega nõus on “. Seda resolutsiooni toetas hiljem ka Ameerika Ühendriikide Senat .
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon, mis annab välja ajakirja Psychological Bulletin, reageeris resolutsioonile nõnda, et avaldas ühes oma ajakirjas Kongressi liikme Tom Delay artikli laste seksuaalse väärkohtelmise taunimisest ja võttis oportunistliku seisukoha. Kuna APA on mittetulunduslik organisatsioon ning selle üle otsustab Kongress , tuleb nendega hästi läbi saada ja oma „vigu“ tunnistada.
Emory ülikooli professor Scott Lilienfeld saatis ajakirjale American Psychologist artikli, milles analüüsis seda juhtumit. Toimetaja nõudis artikli sisu muutmist ja ümbertegemist. Lilienfeld hakkas internetis levitama elektronkirja teadlaste sõnavabaduse piiramisest ning otsustas APA-st välja astuda. Tema eeskuju järgisid mitmed APA liikmed. APA otsustas halvima vältimiseks avaldada numbri , milles avaldati sündmuse analüüse, selle tagajärge ja erinevate poolte arvamusi .
Artikli autorit hämmastab kogu loo juures see, et eelretsenseerimise süsteem ajakirjas Psychological Bulletin, on äärmiselt keeruline ja pikk protsess. Sellele vaatamata seadis Kongress kahtluse alla teadlaste uurimustel põhinevad järeldused. Fakt on, et vaid 2%-l juhtudest võetakse käsikiri avaldamiseks kohe vastu, 18%-l juhtudest nõutakse käsikirja ümbertegemist ning 80%- juhtudest lükatakse käsikiri tagasi. Seega võib järeldata, et kui Rindi artikkel vastu võeti, oli see ilmselt retsensendide meelest kõlbulik, ning kas Kongressil on moraalselt õigust seda hukka mõista.
Artikli autori arvates püüdsid Rind ja tema kolleegid artiklis mõista anda hoopis seda, et ühiskonnas kehtivad sugueluga seostuvad keelud ei pruugi põhineda psühholoogilise kahju ja tagajärje suurusel, kuid laste väärkohtlemine on sellegipoolest taunitav . Kuna Kongressi liikmed ei vaevunud kurikuulsat artiklit lugemagi, sekkusid nad teaduslikku protsessi, millega tegelemiseks nad ilmselt piisavalt pädevad pole. Resolutsioon nr 107 aga näitab, et Ameerika on ammu lakanud olemast demokraatia lipulaev.
Tsitaadid
„Kui teaduslikud uurimistulemused lähevad lahku sellest, mida ühiskonnas valdavalt usutakse või milline on domineeriv norm, siis on seadusandjatel jälle põhjust neid tulemusi nimetada tõde moonutavaks rämpsteaduseks.“
„Terrorismi ja terrorismile kaasaaitamise määratlus on hingerabavalt ähmane ja lai ning selle alla mahub näiteks igaüks, kes lihtsalt annetab raha mõnele välismaisele organisatsioonile (olgu see IRA või abordivastane rühmitus), mis muude vahendite kõrval kasutab vägivalda, et seista vastu Ameerika Ühendriikide poliitikale ja rahvuslikele huvidele.“