kinnitatud.) Ajaloolased peavad Valjala maalinna üheks vähestest linnustest, mille kindlustused koosnesid peaasjalikult kivist. Puitu kasutati vähe. vLinnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Õue loodeservas paikneb üle 5 meetri sügavune paasraketega kaev. vLinnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. v ARHEOLOOGILISED UURINGUD vAegade jooksul on Valjala maalinnast juhuleidudena leitud hõbetauseeringuga ilustatud ja lohkudega mõõga käepide, oda ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.-13. sajandisse. vJean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana. vMoskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895
tehtud tööristu. Pronksiaja asulaid on praegu vähe teada. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke. Nõrku asulajälgi on ka avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap liikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest.Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr. Rauaaja alguses saavutasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega. Ida-Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt -
ehk tootemid, keda on mõnikord kujutatud äratuntava loomana või esivanematena. Kuna kiviaja inimesed ei osanud oma esivanemaid ja tootemeid tõepäraselt kujutada, kasutasid nad sümboleid ornamente. Sellistest sümbolitest ja tinglikest märkidest kujunes aja jooksul välja piltkiri. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks. Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber, kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Nad on valmistatud tavaliselt kas luust, savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi ja teisi kehaosi, mis on seotud suguelu, viljakuse ning sigimisega. Pea, nägu, käed ja jalad kui ebaolulised kehaosad on tavaliselt detailselt välja töötamata
Selleks rajati kolm väiksemat kaevandit, mille koht oli küll kõike muud kui õnnestunud. Nii sattus Toomkooli kaevand endisesse paekarjääri, Lossi plats 7 esised kaevandid rajati aga Toompea linnuse eelkindlustuste alale, kus varasem kultuurkiht üldse puudus. Vanema perioodi leiuaines oli äärmiselt napp. 12. sajandist pärinevat prillspiraalpeaga nõela, kitsateralist nuga, poolikut käevõru ning mõnda keraamikakatket võib käsitleda juhuleidudena. 1953. aastal jätkusid tööd all-linnas Raekoja platsil. Seekord olid tulemused paremad: kultuurkiht oli säilinud laialdasel alal ning leiuaines ulatus tagasi 13. sajandisse, üksikuid leide võib teatud reservatsiooniga lugeda ka 12. sajandi teise poole kuuluvaks. Sellele vaatamata väitsid tollaste kaevamiste juhid, et Toompeal tekkis asula 10. sajandil; samaaegselt tekkis praeguse Raekoja platsi kohale turukoht, mis sai oma heakorrastuse nähtavasti 12.sajandil; hiljemalt 10.-11.
põlvnevad veel nooremast pronksiajast. Jätkus veel kivikirstkalmete ehitamine ning neisse matmine, kuid rajati juba ka esimesi tarandkalmeid. Joonis 2. Tuulingumäe tarandkalme Esemelise materjali osas on varase eelrooma rauaaja näol tegu üleminekuga pronksiajalt rauaajale. Nagu mitmel pool mujalgi Läänemere regioonis, on ka Eesti eelrooma rauaaja leiuaines suhteliselt tagasihoidlik. Valdav hulk sellest pärineb kivikalmetest, vähem asulakohtadelt ja linnustelt ning osa on saadud juhuleidudena. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, raudnaaskleid, raudnuge, üks värtnakeder jms. Relvadest on leitud kaks mõõka ja üks mõõgakatke ning paar odaotsa. Mõnevõrra mitmekesisem on ehete sortiment. Tuntakse 4 luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid, erandina on saadud vööhaake ja naaste.
eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul. Pronksiaegseteste odaotstest on leitud näiteks odaotsi Muhu saarelt, mis on valmistatud Seima-Turbino kultuuri alal, mis jääb kahele poole Uurale. Seal valmistatud odaotsad on väga kvaliteetsed ning kallid. Eesti kohta on see väga haruldane leid. Eelrooma rauaajast ei ole odaotsi ning Rooma rauaajast on mõned üksikud odaotsad. Need ei ole eriti midagi efektset, kuna need on väga roostetanud. Enamasti leitakse juhuleidudena, kuid imelikul kombel on neid välja tulnud ka tarandkalmetest (Viimsi). Keskmisest rauaajast on üpriski palju odaotsi. Leidude arvu päris täpselt praegu ei teata, kuna Kohtla kalmest kaevati hiljuti välja väga suurel hulgal odaotsi. Enne seda oli neid umbes 150, kuid praeguseks võib see arv olla kahekordistunud. Keskmisest rauaajast on Kivimäelt leitud veel üks leid, mida täpselt seletada ei osatagi. Ka sealt tuli välja hulgaliselt odaotsi. Keskmise
enda oma. Samuti võib olla tegemist tootemloomade kujutamisega. Inimesed arvasid end põlvnevat mingist loomast ning austasid seetõttu oma esivanemaid. Sellisel juhul võiksid koopamaalid olla isegi omalaadsed ikoonid, mille ees esiemadele/isadele meelepäraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati. Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber, kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks. Nad on valmistatud tavaliselt kas luust, savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi jt. kehaosi, mis on seotud suguelu, viljakuse ning sigimisega. Pea, nägu, käed
Muistis – ehk muinasjäänus, inimese valmistatud või tema osavõtul tekkinud aineline objekt, mis on säilinud kaugeimast minevikust. Kinnismuistis on oma ümbrusest lahutamatu, näiteks muistne asulakoht, linnamägi, põld, teejäänus, kalmistu, kultusekoht vms. Irdmuistis on üksikese või selle osa, näiteks töö- või tarberiist, relv, ehe, münt, luu vms. Irdmuistiseid saadakse kinnismuististe kultuurkihist või juhuleidudena kohtadest, kuhu nad on kaotatud või kogumina peidetud (peitleid). Paljudes riikides (ka Eestis) on mustised seadusega kaitstud. Maailmaimed - seitse maailmaimet olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust. Nende hulka kuuluvad: Cheopsi püramiid Egiptuses, Semiramise rippaiad Babülonis, Artemise tempel Ephesoses, Zeusi kuju Olümpias, Halikarnassose mausoleum, Rhodose koloss, Pharose tuletorn (Aleksandria sadamas).
annaabi.ee 
