pirtsakas persoon. Asja värvus, mida ma katsuma peaksin, ei mängi suurt rolli. Kõik tundub ühtlaselt rõve. Samas oli testi tulemuste leht väga napisõnaline ega teinud üldistavaid järeldusi konkreetselt minu kohta. Vastikuse tundmine on individuaalselt erinev. Sõltub kõik inimesest endast, tema loomusest, kogemustest ja kasvukeskonnast. Kuidas ollakse ühe või teise asjaga kokkupuututud ning kuidas ollakse harjutud teatud juhtumistega ja asjadega. 7. ,,Reegleid rikkudes" On väga vähe korralikke noorukeid, kes ei joo, suitseta, tarvita narkootikume või ei tegele mõne kriminaalse või ebasündsate asjadega. Vanematele on selline käitumine küll tõsiseks peavaluks, ent see kestab vahemikus 13- 17ea, peale mille järsult lõpeb. Teismelised tahavad näida täiskasvalikud, mis paneb neid teinekord ootamatult käituma. Reeglid neile justkui ei kehtiks
põgeneda reaalsusest ning minna täiesti teistsugusesse maailma. Vahel on vaja ennast ümbritsevast välja lülitada ning raamatud on selleks väga hea viis. Olenevalt tujust võib valida kas tõsisema ning raskemaid probleeme käsitleva või just romantilise teose, mis paneks unistama. Mina loen lasteraamatuid, kui tunnen, et vajan hetke enda jaoks. Need manavad ette toreda fantaasiamaailma huvitavate tegelaste ja lõbusate juhtumistega. Näiteks Astrid Lindgreni ,,Meie, Bullerby lapsed" on äärmiselt tore teos, mis paneb igatsema lapsepõlve ning tekitab tahtmise jätta pooleli kõik toimingud ning kogeda taas lapsena tuntud muretust. Muinasjutud on tavaliselt positiivsed ning õnneliku lõpuga ning ei jäta sisse halba tunnet. Raamatud on aidanud mul eelkõige õppida hindama asju ning inimesi enda ümber. Tänu neile mõistan paremini, et ei tohi alla anda, kui elu tundub raskeks muutuvat. Lisaks olen
Mõjutused Inglismaa filosoofiast Ratsionalism Voltaire, Montesquieu, Rousseau, Diderot, Descartes. 7 Satiiriline ja filosoofiline proosa. Swift ja „Gulliveri reisid” Ta on pärit Dublinist, vaesest vaimulikust perest. Satiiriline filisoofiline proosa saab alguse Jonathan Swiftist. Jutustav, arutlev aga teravalt pilkav jutustav teos. Tema peateos on ‘'Gulliveri reisid’’, filosoofiline satiir. Seikluslik ja imepäraste juhtumistega teos. 8 Daniel Defoe ja robinsonaad Daniel Defoe oli Inglise kirjanik, ajakirjanik, spioon. Õppis ise ja ei käinud ülikoolis. Kuulsaim teos oli ‘'Robison Crusoe’’. Robinsonaad on kirjandusteos merehädaliste seiklustest üksikulsaarel. Tihti kirjutatud päeviku vormis ja õpetliku sisuga. 9 Rene Descartes, looming, olulisus, peamine väljaöeldud mõte Prantsuse filosoof. Ratsionalismi rajaja. Descartes pidas teadmise aluseks kahtlemist kõigis tõdedes
esmapilgul tunduvad kõik tavalised inimesed, elamas oma igapäevaelu, kuid kes juhuse tahtel kuskil reaalsuse ja sürreaalsuse häguseil piirimail uskumatutesse sündmuste keeristesse on kisutud. Samuti on reaalsed inimesed ka tihti nimede taga, mida Mehis Heinsaar on otsustanud kasutada. See on rohkeks kõneaineks arutades, kui eetiline või moraalne on siduda reaalsete inimeste nimed sürreaalsete ja sageli ka kompromiteerivate juhtumistega. Sageli on lugude kangelastele omistatud küll hoopis teised elukutsed või on nad tegevad sarnastel (kuid mitte sajaprotsendiliselt samadel) elualadel, kuid nimeline seos tegelastega jääb tihti vaid osaks lugejale mõistada. Üks on aga ilmne – paljud tegelased on ka rahvale tuntud nimed, näiteks akadeemikud ja teadlased. Teiste hulgas esineb näiteks ka Igor Maasik, kes on eesti rahvale ilmselt tuntum pigem popstaarina Onu Bella, kuid kes on lõpetanud Tartu Ülikooli
sõnadega. Nii võisin ma ühendada omavahel kaks eesti sõna, mis jäävad hästi meelde, ning siis teisest eesti keele sõnast tuletada selle vene keelse sõna, mis enne kuidagi meelde ei jäänud. Samuti on võimalik infot siduda sündmustega, mis on minu elus juhtunud ja seeläbi jääb see meelde nii semantilisse kui ka episoodilisse mällu. Näiteks on Euroopa riikide meeldejätmine lihtsam neil, kes kõikides riikides ka ise on käinud. Kui informatsiooni sidumine emotsionaalsete juhtumistega, siis annab see positiivseid tulemusi. Kui aga sellest sidumisest keelduda, muutub teatud materjali omandamine peaaegu võimatuks. Näitena võin tuua vene keele õppimise. Koolis õppisin ma seda 8 aastat, kuid kuna mul puudus huvi seda omandada, ei jäänud ka keel meelde. Kui töö jaoks võisin sõnad selgeks õppida neid kuidagi seostades muude asjadega, siis pärast tööd ununesid need. Mul puudus tahtmine seda selgeks saada, samal ajal kui inglise keele selgeks saamine polnud
kaelushiire osa meie looduses. Raamat on mõeldud eelkõige noorele loodusesõbrale, kuid kindlasti sobib see ka abivahendiks kasvatajaile ja õpetajaile. ,, Rebasetund ,, Fred Jüssi Üleliidulise populaarteadusliku kirjanduse konkursil tunnustust leidnud raamatu kordustrükk. Selles on juttu meie tähtsamatest imetajatest. Autor on oskuslikult ühendanud teabekirjanduses leiduvad andmed isiklike tähelepanekute ja juhtumistega. Enamik fotosid on pärit retkedelt Eestimaa metsadesse. Raamat on mõeldud eeskätt noortele. ,,Linnuaabits" Fred Jüssi On eestikeelne linnuraamat aabits, mitte määraja või muu teatmeteos. Raamatus tutvustab bioloog Fred Jüssi 38 Eestis elavat linnuliiki, mille äratundmist hõlbustavad bioloog Terje Volke joonistatud pildid. Raamatu juurde kuulub CD 27 linnu laulunäidiste või häälitsustega, mida juhatavad sisse
tööjuures ei vasta nende naeratusele naeratusega, arvavad nad, et neil endil on midagi viga, kuigi tegelikult võis kolleeg hoopiski muu tegevusega hõivatud olla. (Kernis, 2005: 7) Kõrgema enesehinnanguga inimesed reageerivad olukordades rahulikumalt, kuna nad ei leia, et sündmustel oleks otsest mõju nende eneseväärikusele. Teiste sõnadega öeldes stabiilne enesehinnang peegeldab otseselt eneseväärikust, mis tavaliselt ei ole seotud igapäevaste negatiivsete ja positiivsete juhtumistega. (Kernis, 2005: 7-8) Mitmed uurimused on näidanud, et loomupäraselt tundlikud ja halvema emotsionaalse toimetulekuga inimesed kalduvad ennast alahindama ja kritiseerima, seevastu positiivse afektiivsusega inimesed suhtuvad endasse positiivselt. Enesehinnangus on midagi spetsiifilist, mis mõnikord määrab, kuidas me asjadesse suhtume või käitume. (Allik et al, 2003:215-216) Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida. Kui inimene ei tea
*Esimesel koolipäeval oli mul väga suursugune tunne, kuna tulin tõsisest maakoolist ja LÜG oli sellega võrreldes kordades suurem. Õpetajaid ja kaasõpilasi oli hästi palju ja kõik tundusid hästi toredad ja sõbralikud. *Gümnaasiumi lõpetamine oli kindlasti väga vabastav ja kõik teed olid avatud tol hetkel, aga mis puudutab just meie kooli lõpetamist, siis mul oli äärmiselt uhke tunne lõpetada LÜG-i kõikide vahvate kogemustega ja juhtumistega. Väga palju sai tehtud ja läbi proovitud, mida enamik gümnaasiumitest kohe kindlasti ei saa. *Eredaimad mälestused on minul kindlasti üritusest, mis on Eestis väga ainulaadsed ja rasked saavutada. Lisaks meenub mulle LÜG-iga iga nurga alt Mairi, kes tegi need kolm aastat nii meeleolukaks, kui vähegi sai, ning tänu tema peale hakkamisele on minu kogemuste pagas väga suureks saanud.
«Tasuja» kirjutamise kohta mäkis Bornhöe hiljem ise ües kirjas vastuseks sellekohasele küimusele: «Oli ju Eesti vaimlise äkamise aeg ja mina, noor enthusiast, soovisin kaasa aidata... Mis ma tahtsin? Tumedasti mäetan, et mul mõtes oli... lihtsas, kõgile arusaadavas keeles m a i t s e l i s e l t v e e l n o o r e l e r a h v a k o g u l e . . . seda pakkuda, mis tal toona veel tingimata tarvis oli: temale ta oma känust kasvanud k a n g e l a s i ette kujutada, neid omadustega ja juhtumistega väja ehtida, mis lihtsat lugejat (muid ei olnudgi) kaasa kisuvad; nende kujude najal mõlesin võmaliku olevat rahva maha surutud iseteadvust, meheuhkust kasvatada ... Ajaloolise vormi valisin kui nimetatud otstarbele kõge südsama, ilma pedantismuseta, sest et ajaloolist tõe ja tiputruudust meil ometi ei tunta. Nõda sain aja poolest esimeseks Eesti ajalooliste rahvajuttude kirjutajaks.» «Tasujale» tolleaegse kirjandusliku avalikkuse poolt osaks saanud enam kui jahe
annaabi.ee 
