lapsepõlvest, ärge pange tema õlgadele liiga rasket koormat las ta käib oma kodulähedases koolis ja õpib seal nii hästi kui suudab, kokkuvõttes kasvab temast palju tervemate närvidega ja elutervem inimene kui sellest inimhakatisest, keda vanemate ambitsioon on tihtipeale kodust vägagi kaugele eliitkooli tirinud ilma lapse enda avamust küsimata. Evelyn Kaldoja: kool pole eesmärk iseenesest On tõeliselt kahju, et äsja ka Postimehe juhtkirjas viidatud Mihkel Muti lastejutust «Französisch» (1981) pole antud välja uut trükki. See võiks olla raamat, mille alusel kirjutatud esseevormis arutluse esitamine on kohustuslik igale vanemale, kes registreerib oma lapse nii-öelda eliitkooli 1. klassi katsetele. Mina olen käinud nii kodukohajärgses maakoolis kui tunnustatud keelekallakuga koolis, mis figureerib Eesti koolide edetabelis enamasti esimese viie hulgas ja kindlasti mitte alla esikümne.
ise selle alles hiljem urni kukutada...... Inimesed, kes saabusid valima isikut tõendava dokumendita, tohtisid valida siis, kui kohaliku valimiskomisjoni liige seda lubas. Nii võisid soovijad valida paljudes valimisringkondades. (Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 1944. Tallinn. 2002, lk 57, 58) 1 "Rahva Hääl" kirjutas oma 14. juuli juhtkirjas selgelt ähvardades: "Valimistele mitteilmumine loetakse eriti mõtlematuks teoks. Praeguses olukorras peame me passiivset suhtumist vaenulikkuseks töörahva vastu. Passiivseks jäävad need, kes ei poolda töötegijaid"..... "Eraomandit ei puuduta", "Eesti poliitiline sõltumatus jääb alles" need olid valimiskampaania juhtlaused. "Need, kes ütlevad, et juhtub midagi sellist, on provokaatorid, kes tahavad võõrandada rahvast valitsusest, ja neid tuleb karistada"
lõputult kasvava liiasusega ja niisama kahaneva informatiivsusega tekstiks. Kuid katsed näitavad vastupidist. Ungari teadlane Ivan Fónagy, kes tegi vastavad eksperimendid, kirjutab: «Meetrumist ja rütmist hoolimata , tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõr- gem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71.»5 Toodud andmed on kooskõlas ka lugeja vahetu kogemusega -- me ju ometi märkame, et mahult mitte kuigi ulatuslik luuletus võib sisaldada informatsiooni, mida ei kätke mittekunstilise teksti kümned köited.6 Niisiis, luule informatiivsus tekstis kasvab; see on fakt, mis esimesel pilgul räägib vastu informatsiooniteooria põhiseisukohtadele.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus. 4. PERNO POSTIMEES EHK NÄDDALILEHT 1857. aasta suvel nädalalehe "Perno Postimees" esimene number. Jannsen pani oma lehele suuri lootusi: see pidi saama eestlaste harimise, rahvusliku uhkuse kasvatamise ja moraalse parandamise vahendiks. "Perno Postimehe" kaudu hakkas ta populariseerima ka omanimetust "eestlane", seni kutsuti eesti keeles endid tavaliselt maarahvaks, pöördudes esimese numbri juhtkirjas lugejate poole: "Terre, armas eesti rahvas!" Jannseni ajaleht populariseeris ka uut, häälduspärast kirjaviisi ning avaldas üldiselt õpetlikke jutte, manitses inimesi endid harima ja eestlaseks oleku üle uhkust tundma, Jannseni sõnadega: "ärgem tundkem häbi selle pärast, et me eestlased oleme, vaid selle pärast pärast, et me harimatud oleme!" "Perno Postimees", mis lühikese ajaga sai rahva seas väga populaarseks, pani aluse ka järjepidevale eestikeelsele ajakirjandusele: 1857
üleskutseid, anda vihjeid kas otse või kaudselt. Juhtkirjad on osa sotsiaalsest maailmast. Juhtkiri on kui meedia diskursuse spetsiifiline liik, aga samas kuulub ka suuremasse arvamustekstide kategooriasse. Juhtkirja arvamus on institutsionaalne. Juhtkirja sisu väljendab ajakirja kui institutsiooni – toimetajate ja ajakirjanike – ühisarvamust. Juhtkirjad ei põhine isiklikul. Erinevalt kõigist teistest arvamuslugudest pole juhtkirjas iialgi mina-vormi, sest autor ei esine seal indiviidina, vaid üldisikuna. Kui on vaja rõhutada mingile arvamusele, kasutatakse ajalehe nime: „Postimees on seisukohal, et …“ Juhtkirjades esitatakse tegevust minevikust olevikku ja olevikust tulevikku. Ajastruktuuri põimub kirjeldamine, kommenteerimine ja tulevikuga seoses õpetatakse, õhutatakse ja kästakse. Eesti ajalehtede juhtkirjad jagatakse eesmärgi järgi 2 rühma:
koduloomade lihast. P.Hausman ja J.B.Hurley mainivad veel, et toores kalas on palju kaaliumit ja väga vähe naatriumit. Kala kasulikus P.Hausman ja J.B.Hurley väidab, et kala soosijate ja soovitajate arv aina suureneb. Ka südamearstid kuuluvad sinna hulka peale seda kui avastati, et kalast saab rohkem kasulikku, kui keegi oodata oskas. Nimelt 1985. aastal avaldati artikkel, milles kontrolliti südame tervise ja kalatoidu vahelisi seoseid. Tulemused olid väga mõjuvad. Ajakirja juhtkirjas öeldi, et üks või kaks portsjonit kala nädalas vähendab oluliselt isheemia tekkimise ohtu. Kala söömine vähendab ka riski verepaksenemise tekkeks, mille tõttu võib tekkida infarkt või insult. Ka on märgatud, et toores kala hoiab vererõhu õigel kõrgusel. Sama kinnitab ka E.Mindell lisades veel, et oomega-3 rasvhape alandab fibrinogeeni ja tromboksiini taset veres. Fibrogeen on aine, mis on vajalik vere hüübimiseks, selle kõrget taset seostatakse vereklompide tekkega.
eksponeerima. Omaette näituseni, esimese eesti kunsti ülevaatenäituseni, jõuti Tartus 1906.aastal. Kunst 1905 1919 Murranguaastad 19. ja 20. sajandi vahetusel oli tärganud rahvuslik kunstielu ja järgneva 15 aasta jooksul arenes see eesti kultuuri loomulikuks osaks ning jõudis kokkupuutesse Euroopa kõige uuenduslikuma kunstiga. Areng oli tõepoolest kiire, sest veel 1885 oli ajaleht "Eesti Postimees" pidanud vajalikuks oma juhtkirjas seletada sõnade "kunst" ja "kunstnik" tähendust ning isegi esimesel eesti kunstinäitusel 1906.a. olevat mõned seni ainult põllumajandusnäituste kogemusega vaatajad kohmetult küsinud: "Aga kus siin siis loomad on?" 19.saj. lõpuaastatel olid juba kümned noored eestlased huvitunud kunstiõppimisest, kuid kodumaal oli selleks vähe võimalusi. Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi juures tegutsesid õhtused joonistuskursused, mida juhendas tagasihoidlik düsseldorflik realist Rudolf Julius
formaalseid elemente, millel on ainult keelesisene iseloomu, leides endale (näiteks grammatiline) tähendus. lisatähendusi. Informatiivsus ja liiasus luules Meetrumist ja rütmist hoolimata , tuli Endre Ady luuletuse puhul 60% foneemidest ennustada, eksperimendi puhul ajaleheartikliga aga ainult 33%. Luuletuses olid liiased, informatsioonivabad 40 häälikut sajast, ajalehe juhtkirjas aga 67. Veelgi kõrgem oli liiasus kahe tütarlapse vestluses. Siin piisas 29 häälikust, et ära aimata ülejäänud 71. Ernst Cassirer. Sümboolsete vormide filosoofia 1923-29 Märgi (signaali) ja sümboli eristus. Signaal on osa füüsilisest maailmast, sümbol aga osa inimlikust tähenduste maailmast. Signaalidel on alati füüsiline või materiaalne alus, sümbolitel on ainult funktsionaalne väärtus. Inimene kui sümboleid loov ja kasutav olend
asjaga vaielda. Näiteks, ,,kultuurajakirjanduse kontrollimine oli suhteliselt leebem kui muude valdkondade oma". Eesti valdkonnas ei saa seda üldistada meie kultuurväljaanded olid kõige rohkem GLAVLITi ja keskkomitee pilgu all, kuna siin kummitas rahvusluse oht, intelligentsi tegemisi jälgiti hoolega. Ajakirjandust juhiti ka ajakirjanduse enda kaudu. Pravda oli suunanäitaja kogu Liidu ajakirjandusele. Loogiliselt võttes see, mis Rahva Hääl oma juhtkirjas ütles, oli Eestis suunis kõigile teistele. Tõesti, teoorias see nii oli, ent praktikas mitte. Liidusüsteem küll eeldas seda, ent meil võeti Rahva Häält lihtsalt täiskasvanutele suunatud lehena, keegi ei hakanud eriti siin midagi tähtsuse järgi seadma. Mis kellelegi huvitav oli, seda peeti silmas. Meil polnud sellist jaotust nagu mujal kas töötad parteilehes või komsomolilehes. Edasi pidi ka juhtima ja suunama ajakirjandust, jälgima kohalikke ajalehti Tartus.
annaabi.ee 
