Albert Kivikas Nimed Marmortahvlil Koostas: Rauno Marks Ülevaade 4-osaline romaanisari I osa hakkas ilmuma ajalaehes joonealusena Tervikuna avaldati 1936. aastal Räägib Vabadussõjast ja koolipoiste osast selles Tugineb tegelikult asetleidnule ja Kivikase mälestustele Tegelased Pooldavad iseseisvat Pooldavad punaarmeed: Eestit: § Käsper § Käämer § Tääker § Ahase vend § Mugur § Ahase vanemad § Martinson § Miljam § Konsap §
Selgemate sigtide, püsivamate suunatähisteni ning kõlavama vormini jõudis Raud värsikoguga ,,Kauge ring" (Tartu 1935). Kasvava osakaalu omandab siin mõtlev ja analüüsiv, üha enam inimest ja tööd poetiseeriv luulesõna. Tähelepandav on Raua lüürika eriline musikaalsus, värsi hoogsus, sundimatus ning riimipuhtus Paralleelselt värssidega alustas Raud aastast 1922 lühiproosa avaldamist perioodikas, 1925 ilmus ,,Päevalehe" joonealusena Raua ,,Uued inimesed", mis kuuluba tollal moes olnud nn. asunikuromaanide hulka. Märkimisväärse kinstilise kvaliteedini jõudis Raud impressionistlikult värvika kujutusviisi nong keskendatud hingeeluanalüüsiga romaanis ,,Videvikust varavalgeni", mille konflikt rajaneb psühholoogilistele kollektsioonidele, tegevus areneb ühe öö jooksul. Raud on kasutanud varjunime Villem Sarapik ning selle nime all avaldanud romaani ,,Tuulte teedel"
sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (19051908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet"
kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus- darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (1905-1908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel. Võib öelda, et rahvas soovis, et keegi tema ajaloo talletaks ning Vilde seda ka tegi. Parim näide sellest on triloogia viimane osa "Prohvet Maltsvet" -
Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et “oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud”.1 -------------------------------------------------------------------------------------------- 1Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68
eelpool juba ära toodud. Triloogiale ei tõuganud siiski mitte ainult erineva huvitava materjali rohkus, vaid ka see moment, et ,, Mahtra sõda" osutus ootamatult populaarseks rahva hulgas. See panigi Vilde peatselt uut teost kirjutama, romaani ,, Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ette valmistama. Teadaolevatel andmetel olevat romaani idee ja põhiline sisu juba 1902, aasta sügisel valmis olnud. Romaan ilmus jälle ,,Teataja" joonealusena nagu ,,Mahtra sõdagi". ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" on ,,Mahtra sõjast" erinev sellepoolest, et selle raamatu tegevus ei rullu lahti mitte maal, vaid tegevus areneb hoopis linnamiljöös. Kirjanik püstitab endale ülesande valgustada linnakodanluse elu 19. sajandi keskel Tallinnas. Kui Mahtra ülestõusu uurimiseks oli Vildel käes rikkalik materjal, siis Anija meestega seotud sündmuse puhul tuleb tugineda vaid puudulikele andmetele. Dokumentaalsed
kui on oluline edasi anda sõnastust, kui see on eriti tabav. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja väljajäetavad sõnad asendatakse mõttepunktidega (...). Mitmest kohast võetud lause- katkendeid ei tohi meelevaldselt üheks tervikuks liita. Iga eraldiseisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis oma sõnadega. Autor võib seejuures refereeringu sisu kommenteerida ja lisada omapoolseid seisukohti, sulatades selle teksti vastavalt oma sõnastusstiilile. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll on aga vajalik viitamine allikale või autorile. Ulatuslikum refereering algab autori nime mainimisega ja lõpeb viitega kasutatud kirjandusele. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb
algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et "oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud". 1 ------------------------------------------------------------------------------------- 1 Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68 8.2. Tekstijärgne viitamine
algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et "oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud". 1 ------------------------------------------------------------------------------------- 1 Hans Kruus, Eesti ajaloo lugemik, 2. Tartu 1926, lk. 67-68 8.2. Tekstijärgne viitamine
jutumärkidesse. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. Tsitaat peab vastama originaalile sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide ja eristuskirjade (sõrendused jm) osas. Tsitaadist välja jäetud tekstiosa (sõnu, lauseid) märgitakse kolme väljajätupunktiga (...). Võõrkeeltest tsiteerimisel tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv omasõnaline esitamine oma töös. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, millised mõtted/seisukohad kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö kirjutaja kommentaarid. 21
annaabi.ee 
