must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad Kaljukotkas Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad.
Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Ta ehitab omale pesa suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põhilised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Pesa on kotkal alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba juurdelend
Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt
) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Merikotka noorlind on tunduvalt heledam vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega
Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled. Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev. Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk teisigi Euroopa kulle võib rapelda, kuid keegi ei ole selle lennuviisiga saagiotsingul nii seotud kui tuuletallaja. Ta lendab maapinna kohal mõõdukas kõrguses, tiivad kiiresti vehklemas ja saba laiutatud, pead hoitakse seejuures liikumatult ja allasuunatult ning alati vastu tuult, et
madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev. Rabapistrik on üldiselt rändlind, kes saabub meile märtsi teisel poolel ning lahkub enamasti septembri teisel poolel. Mõnel harval juhtumil on nähtud rabapistrikku meil ka talvel, ent kas sellisel juhul on tegu meil ka suvel elanutega, seda ei teata. Rõngastusandmete kohaselt talvituvad meie pistrikud Edela-Euroopas. Rabapistrik on meil väga haruldane lind. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati
Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam, kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest, noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on 8 must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev(5.). Veel selle sajandi keskpaigas oli rabapistrik laialt levinud kogu maailmas, praeguseks on aga arvukus langenud küllaltki kriitilisse seisu. Rabapistrik on meil väga haruldane lind, Eestis on teda nähtud vaid Läänemaa ja Alutaguse rabades. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati teda olevat 40 paari, kuid kümmekond aastat hiljem algas rabapistriku arvukuse katastroofiline langus, seitsmekümnendatel tehtud vaatluste
Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2..
võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5-5,5, kanad 3,5-4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös. Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotsini kanatõule. Braamal on kolmerealine herneshari ja vähem värvusteisendeid kui kotsinil - hele ja tume. Lähtetõugudeks olid kotsin ja malsi kanad. Langsani lihakanatõug toodi Euroopasse Põhja-Hiinast 1872. a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt
annaabi.ee 
