Kodukoha vaatamisväärsus Evelin Poks MT11-PE Saare mõisa/Lyckholmi muuseumi ajalugu Tuntud ajaloolaste Carl Russwurmi ja Paul Johanseni järgi ostis Lyckholmi mõisa (Saare mõis) pärast Põhjasõda Friedrich Adolf von Rosen. Sestsaadik on mõisa ikka edasi antud isalt pojale kuue põlvkonna jooksul. Nüüdse Lyckholmi muuseumi, mõisahoone ja Skanskopli omanik on viimase mõisaomaniku poeg. See on erakordne, sest eelmistel sajanditel müüdi paljud mõisad Eestis maha. On dokumentaalselt tõestatav, et Rosenite perekond on elanud Baltimaades alates 1282. aastast.
aastal naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. See on esimene kirjalik teade Oleviste kirikust. Seda aastat või pisut enne seda on peetud Oleviste kiriku ehitamise ajaks. Selle arvamuse kohaselt on kirik ehitatud alles pärast eestlaste linnuse vallutamist taanlaste poolt ja Tallinna-Taanilinna asutamist. Ent 1951. aastal ilmus endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanseni teos, kus püüti tõestada, et enne taanlaste tulekut oli siin eestlaste linnus ja asula, kuid ka skandinaavlaste kaubahoov koos kirikuga - Oleviste kirikuga. Seda fakti pole seni siiski veel arheoloogiliselt ega ürikuliselt tõestatud, kuid see on tõenäoline kui ümberlükkamatu hüpotees. Kiriku erinevad ehitusjärgud · Esialgne kirik Enne 1219.a. püstitatud kiriku ehitusviisi ja arhitektuuri kohta puuduvad andmed,
Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas 1267. aastal naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. See on esimene kirjalik teade Oleviste kirikust. Seda aastat või pisut enne seda on peetud Oleviste kiriku ehitamise ajaks. Selle arvamuse kohaselt on kirik ehitatud alles pärast eestlaste linnuse vallutamist taanlaste poolt ja Tallinna-Taanilinna asutamist. Ent 1951. aastal ilmus endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanseni teos, kus püüti tõestada, et enne taanlaste tulekut oli siin eestlaste linnus ja asula, kuid ka skandinaavlaste kaubahoov koos kirikuga Oleviste kirikuga. Seda fakti pole seni siiski veel arheoloogiliselt ega ürikuliselt tõestatud, kuid see on tõenäoline kui ümberlükkamatu hüpotees. 3 Kertu Pellja
Kristian Prestrud ja Hjalmar Johansen tegid teaduslikke vaatlusi, Hassel Ja Hanssen tegelesid õli ja jookidega varustamisega. Johansen pakkis kraami kelkudesse. Bjaaland ja Stubberud olid puusepad. Esimene neist tegeles suuskade ja teine pakkidega. Toiduks olid hülgeliha, võileivad, moos ja juust. Kapten vaatas et toit oleks toitainete rikas, see oli oluline selleks, et mehed hiljem vastu peaks. Ajaviiteks mängisid mehed kaarte ja noolemängu, lugesid ja pidid ka nõeluma. Johanseni raske iseloom tegi aga elu teistele raskeks, eriti siis kui ta purjus oli. 24. augustil tõusis päike taas, kuid läks veel kaks kuud aega enne kui ilm oli sõiduks piisavalt soe. Reedel, 8. septembril 1911, läks lahti sõit poolusele. Teele läks 8 meest 86 koeraga, maha jäi vaid Lindstrom. Tema Briti konkurent, Scott, asus teele kolm nädalat hiljem ja lootis pigem Siberi ponidele, kui koertele. Kolme päevaga läbiti 31 miili. Aga 11-ndal hakkas ilm halvenema
Moskva. Uurijad on erinevatest arhiiviallikatest lähtudes nimetanud teda Michieliks (1839), Miguel Sithiumiks (1902), XX sajandi alguskümnenditel sageli Meister Micheliks. Alates 1939. a . on enamasti kasutusel nimevorm Michel Sittow. Meistri looming on huvitanud mitme maailmajao teadlasi. Tuntumad (kümnetest) on Max Friedländer, Paul Johansen, Jazeps Trizna, Martha Wolff, Else Kai Sass, Matthias Weniger ja Chiyo Ishikawa. Legendid, sh teeneka Johanseni kunagine oletus Sittow' konfliktist kadedate ametivendadega Tallinnas said Jaan Krossi romaani aineks. Anu Mänd on tõendanud, et meistriks tunnistati Michel siiski 1506. a jõuluajal, nõudmata temalt aastast selliaega. Eesti kunstiteadlastest on Michel Sittow' kohta artikleid avaldanud veel Mai Lumiste , Rain Rebas ja paljude teiste hulgas siinkirjutaja, Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasium Katrin Rüütle
Tallinna tekke problemaatika arheoloogiliste allikate põhjal Juba 1930ndatel aastatel hakati Tallinna vanalinnas väikesemahulisi ehitusarheoloogilisi uuringuid tegema. Laiema ajaloolaste ringi ees tõstatati Läti ja Eesti linnade (sealhulgas eriti Tallinna) arheoloogilise uurimise vajadus 1951. aastal toimunud NSV Liidu Teaduste Akadeemia Materiaalse Kultuuri Ajaloo Instituudi pleenumil. Tõuke selleks andsid mitmed läänes avaldatud uurimused, eriti samal aastal ilmunud Paul Johanseni monograafia "Nordische Mission", kus püstitatud normannistlik teooria otse nõudis teravat vastulööki. 1952. aasta sügisel korraldas Tallinna Linnamuuseum Toompeal arheoloogilise kaevamise. Selleks rajati kolm väiksemat kaevandit, mille koht oli küll kõike muud kui õnnestunud. Nii sattus Toomkooli kaevand endisesse paekarjääri, Lossi plats 7 esised kaevandid rajati aga Toompea linnuse eelkindlustuste alale, kus varasem kultuurkiht üldse puudus. Vanema perioodi
1201 - teine saksa tüüp linn läänemere ääres. 30ndatel hakatakse selle vastu argumente tooma, kindlaid kirjalikke allikaid ei olnud. Süvalep tallinna puhul välja toonud, et kusagil ju pidi olema muinas-eestis ka kaubanduskese ja sadamakoht, kuna hästi on teada tihe liiklus novgorodi ja ojamaa vahel. Parem sadamakoht on tallinn, miks just tallinn valiti taanii kuninga 1219 retke sihtkohaks. Väga võimalik, et oli miski linnapoole kalduv asula juba olemas. Paul Johanseni poolt idee, et tallinna kohal võis al 11 saj olla vene ja skandinaavia kaubahoovid, kolmanda asustuskeskusena rajati sinna saksa linn, tallinn kujunes siis nendest kolmest kokku. Süvalepa ja Johanseni ideed täiesti pädevad, kuigi vähematki allikalist tõestust pole. 40ndatel hakati toonitama, et on alandav väita, et linnad tekkisid alles sakslaste ja skandinaavlaste osalusel. 1952-53 korraldati väljakaveamised, kõigepealt toompeal
ajaloost. Tema avastas Eesti elanikkonna keskaegsetes linnades. Kogus selle teema kohta hulga materjale, mis ta Saksamaale kaasa võttis. "Saksa ja mittesaksa varauusaegses Tallinnas"?. Töötas läbi Taani hindamisraamatu - kogu Põhja-Eesti asutus. Publitseerinud ka allikaid. Ta ei olnud ajaloolasena korrektne, uskus oma hüpoteese. Manfred Hellmann 1912-1992 - õpilased on olnud Saksa ajaloolased, kes on Liivimaad uurinud Angermann - Johanseni viimane õpilane, tegeles Venemaa ajalooga, Hansa ajalooga. Õpetanud terve rea saksa ajaloolasid, kes Liivimaa vanema ajalooga tegelasid. Niitemaa 1917-1991 - sotsiaalajalugu ja kaubandusajalugu uurinud Herbert Ligi, Sulev Vahtre ja Enn Tarvel. Benninghoven - ajaloo standardteoste autor. Poole ajaloolased on ka andnud panuse Liivimaa ajaloo uurimisse, eriti Toruni ülikooli ajaloolased. 13.02.12 Keskaja Eesti ajalooallikad
16. sajand Liivi sõja ajal uus huvi ajalookirjutamise vastu. Siingi legitimatsiooniteema, vaja seletada, mis juhtus (al 58), tärkas huvi Liivimaa vastu ka väljaspool. Paljud ilmusid trükis juba siis. B. Russow – Liivimaa kroonika. Õppinud Stettinis, Wittenbergis olnud ka. 1563 hiljemalt Tallinnas ja surmani, kuni 1600 Pühavaimus õpetaja. Päritolu küsimus segane. Johansen pidas eesti päritolu tegelaseks. Aga viited puudusid. 1990. aastail H. Mühlen publitseeris Johanseni käsikirju, mis muutusid kontrollitavaks: nüüd peeti väiteid ebapädevateks. Vb ka Ryssonbergi päritolu (?) Igatahes oli Tallinna-keskne kroonik. Oli protestant: Liivi sõda karistus moraalse allakäigu tõttu. Ilmus 3 trükki eluajal 1584 Berthis uuendatud trükk, täiendatud aga ka veidi puudu. Ilmus eesti keeles 1920. aastal ja 1967 tõlgiti üsna vigaselt. Johann Renner, jurist ordu juures. Pärit Vestfaalist. Suri ca 1583 Breemenis. Kroonika algusest kuni 1582. Leiti käsikirjana
Süstematiseeritud kaevamisi otseselt läbi ei viidud. Pärast sõda algas sõjakahjustuste likvideerimine, näiteks oli vaja pommiaugud täita millegagi ning hooneid lammutati või ehitati üles, seoses sellega toimus siin-seal ka mõõdistamistööd ning leidude kogumist. Paul Johansen (1901-1965) Tallinnas toimusid suurejoonelised kaevamised 1950. aastate alguses. Johansen avaldas 1950. aastatel raamatu Tallinna kujunemisest, kuid sellega NSVL hakkas rahastama kaevamisi, et lükata Johanseni vaade ümber ning väita, et Tallinn on loodud eestlaste ja venelaste poolt. Lääne-Euroopas oli 1960. aastatel majandus kosunud ja algas linnades suur ehitusbuum. Rajati suuremaid ja võimsamaid ehitussüvendeid ning see masinapark, mis selleks rajati kippus hävitama kogu kultuurkihti. Arheoloogidel oli enda nõudeid kehtestada üpriski raske. Briti arheoloogia võttis 1972 vastu memorandumi ajaloo erosioon, arheoloogia planeerimine (?)
Seejärel ajaloo õppimine, asutusajalugu. Austusajaloo (uus suund) Saksamaa professori Kötekö õpilane. Tegi uurimistöö Eesti ajaloost keskajal ,,Siedlung und Agrarwesen der Esten im MIttelalter". Asustuspilt ja selle muutumine, põllumajandustehnika areng. Sai tööd Tallinna linnaarhiivis (Otto Greifenhagen selle eesotsas), jäi baltisaksa ajaloolastele tööpakkujaks. Linna arhiivi direktoriks sai hiljem. Tema käe all uuele tasemele ka arhiivi väljaanded. Palju olulist ka Paul Johanseni avastatut ja käibele toodut. Monograafia vaatles Taani hindamisraamatu lehti Eesti kohta, klassikaline uurimus. Kuidas oli Põhja-Eesti taanlaste käes olles asustatud ja kellele kuulusid maad, mis rahvusest omanikud. Vasallide seas, poole küsisid läänistatud ka eesti vanemate järglasi, kes väike vasallidena säilitanud oma valdused. 1930. aastail rääkis ÕES tähtpäeval (10. aastane) asustusuurimise ülesandest - Ajalooline Ajakiri 1930
annaabi.ee 
