Kanjonorg - järskude, kohati rippuvate veergudega org, mille põhja jõesäng täielikult ei hõlma. Meander - jõelooge, -silmus, mida kujundavad pinna-ja põhjahoovused, mille suund ei ühti voolusuunaga. Kujunevad küljeerosiooni tulemusena. Meandrid hakkavad moodustuma, sest jõe vool on alati turbulentne ning reljeef pole kunagi absoluutselt ühtlase kallakuga. Seetõttu ei saa kujuneda sirgeid jõesänge. Tekkinud looked muutuvad suuremaks, sest jõed voolavad n-ö väliskurvis kiiremini ja erodeerivad sealt setteid, mille tulemusel tekib kõrge kaldaga põrkeveer. Sisekurvis toimub aga aeglase voolu tõttu setete kuhjumine - kujunevad koolmekohad (jõgi säilitab oma laiuse, kuid muudab asukohta). Seega on tegemist positiivse tagasisidega tekkinud jõelooge soodustab enda edasist arenemist. 6.Jõgede toitumise iseärasused.
21 Liustikud 2.15 Põhjavesi 0.62 Soolaseveelised järved 0.008 Magedaveelised järved 0.009 Pinnase(mulla) niiskus (poorivesi) 0.005 Atmosfäär 0.001 Jõed 0.0001 Kogu veeringet iseloomustab pidev veevahetus erinevate tsükli osade vahel (km3/aastas) Aurustumiskiiruseks loetakse teatud ajaühikus ühelt pinnaühikult aurustunud vee- hulka. See on erineb maakera pooluste läheduses, ekvatoriaalvöötmes ja kõrbealadel. Eristatakse suurt veeringet, kui vesi aurustub ookeanide pinnalt ja langeb maha maapinnale. Väikese veeringe puhul aurustub vesi maismaalt ja langeb uuesti maha maismaale
PÕHIKOOLI GEOGRAAFIA MATERJA L 9.KL GEOLOOGIA 1. Sisetuum on tahke, koosneb peamiselt niklist ja rauast, ulatub umbes 5100 kuni 6378 kilomeetri sügavusele. 2. Välistuum koosneb samuti peamiselt niklist ja rauast, kuid on vedelas olekus, ulatub umbes 2900 kuni 5100 kilomeetri sügavusele. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa magnetvälja. 3. Alumine vahevöö on tahke, koosneb peamiselt ränist, ulatub umbes 900 kuni 2900 kilomeetri sügavusele. 4. Astenosfäär on vedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessulamise ehk basaltse magma tekke piirkond. 5. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10 kuni 200 kilomeetri sügavusele. 6. Maakoor on Maa kõige pealmine kiht, see jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandriline maakoor moodustab mandreid, koosneb sette- ja moondekivimitest ja tardkivimist
Nivaalne kliima iseloomustab suurtel geograafilistel laiustel esinevaid alasid. Suurtes kogustes tahked sademed. Reljeefi kujundavad lumelaviinid ja liustikud. Esineb külmarabenemine ja igikelts. Polaarne kliima lähispolaarsed alad. Soodsad tingimused igikeltsa tekkeks ja säilimiseks. Spetsiifiline looduslik protsess solifluktsioon. Humiidne kliima niiske kliima. Auramisest jääb vett üle, mis eemaldub pinnaveena jõed. Iseloomulik erosiooniprotsess. Esineb intensiivne porsumine ka karstumine. Ariidne kliima sademete hulk väike. Iseloomulik rabenemine. Oluliseks reljeefi kujundavaks teguriks tuul. 7. Rabenemine ja porsumine. Rabenemine ehk füüsikaline murenemine on kivimite mehaaniline väiksemaiks osadeks lagunemine. Porsumine on kivimeid moodustavate mineraalide keemiline murenemine.Porsumine on neist kahest kaugelt domineerivam kivimeid murendav tegur
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Kõik kommentaarid