Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, 14 söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised söövad tahket toitu või joovad taimemahlu. Neil on haukamissuised, mis koosnevad kolmest paarist lõugadest. Kõige suuremad on ülalõuad, mis röövtoidulistel on eriti võimsad. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste
jalapaar kõige pikem; kolm jalapaari. Võib esineda lennuaparaat (taandarenenud); tiibu kasutavad hüpete pikendamiseks või stabiliseerimiseks. Rindmik koosneb kolmest omavahel liikuvalt seotud lülist. Pikliku kujuga tagakeha liitub viimase rindmikulüliga jäigalt; tagakeha koosneb 8-10 lülist. 11. tagakehasegment on taandarenenud kaheks lühikeseks jätkeks, tundeelundid. Selts: Termiidilised (Isoptera) Termiitid on mitmekujulised; jagunevad: töölised, sõdurid, emased (,,kuninganna") ja isased (,,kuningas"). Töölised: pikkus alla 1 cm. Värvuselt valkjad. Pea ümmargune ja äärmiselt liikuv. Silmad tugevasti redutseerunud või puuduvad. Tundlad pikad, niitjad. Hästiarenenud haukamissuised. Rindmikulülid kergesti eristatavad. Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi. Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga
Tihti hakkab kerasviburlase koloonias mõni viburloom paljunema ja nii moodustuvad kerasviburlase sisse tütarkolooniad. Mõnedel viburloomadel on olemas ka valgustundlik silmtäpp, mille abil nad eristavad valgust ja pimedust. Kui sellised viburloomad tajuvad valgust, ujuvad nad selle poole. Enamik ainurakseid pole aga võimelised fotosünteesiks ja toituvad teistest elusolenditest - bakteritest ja ainuraksetest. Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks. Ainuraksed on näiteks amööbid, silmviburlased, hulkraksed on taimed, loomad. 2. Epiteelkude katab keha või elundi välispinda, vooderdab kehaoosi seestpoolt või moodustab näärmeid. Epiteelkude koosneb peaaegu ainult rakkudest, rakkudevahelist ainet on minimaalselt
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
Kuna selgrootute kehaehitus on palju mitmekesisem kui selgroogsetel, on ka nende hingamisviisid väga erinevad. Lihtsaim viis on hingata kehapinnaga. Kõik selgrootud aga nii hingata ei saa, nt loomad, kellel on kaitsekohastumusena arenenud tugevam kehakate (karbil koda, vähil kest jt). Suurematel ja aktiivsematel selgrootutel pole naha pind piisavalt suur, et varustada hapnikuga kogu keha. Neil on hingamiseks erilised elundid: lõpused, erineva kujuga kopsud või trahheed, mis on sopilised või harunenud, et hingamispinda suurendada. Kõigil selgrootutel ei transpordi hapnikku rakkudesse veri, osal imendub hapnik läbi hingamispinna otse kudedesse. Lisa Mida väiksem loom, seda suurem on tema keha pindala ja ruumala suhe. Näiteks sebral 3 :1 ja hiirel 6 :1. * Miks ei saa kõik selgrootud omastada hapnikku läbi keha pinna? Selgrootute hingamiselundid (1-4): 1. Kehapind (näiteks vihmaussil); 2
Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
