Hunt (läheb okstest maja juurde): Kop-kop, uks tee lahti! Muidu puhun maja lõhki! A ja B: Ei puhu! Hunt: Jah, puhun! (puhubki) Kõik kordub tellistest maja juures: Hunt puhub 3-4 korda, siis jääb pead kratsima. Hunt: siis lähen korstnast! A, B (nutuselt): Oi, ta läheb korstnast! C: Las läheb! Tehke tuli kaminasse! (panevad maha punase riide tükke ja puhuvad peale) Valmis! Hunt (ronib toolile - st. maja katusele - ja hüppab riidetükkidele) AUUU! AUUU! A, B,C (tulevad itsitades lava keskele ja vaatavad üksteisele otsa) Hea meel mul! (näitavad endale) Hea meel sul! (näitavad teistele) Ja kuri hunt sai tuld! Hunt: (tuleb, pea maas, teiste juurde, teised patsutavad talle õlale) Nüüd hundil on natuke häbi! (kõik võtavad ritta, hoiavad kätest kinni ja tõstavad käed) Ja muinasjutt ongi läbi!
märganud alguses mainitud tendentsi. Vahel lihtsalt ei mõisteta kommenteeritud artikli sisu. Kommenteerijatel on ka probleeme üksteise mõistmisega, mis viib mõnikord sõnasõjale, milles domineerib labasus. On jäänud mulje, et kuigi muu sõnavara on piiratud, ei kehti see labasusväljendite kohta. Kui argumendid on otsa saanud, kasutavad enda meelest targad kommenteerijad "intelligentseid " väljendeid nagu "võta ära rohud" ja "pane aeg kinni hulluarsti juures" jne, ise pihku itsitades: "nüüd panin talle ära!" Ei märkagi, et see võib mõjuda bumerangina. Sellised rumalused, mis jätavad halva mulje, vääriksid moderaatori poolt kustutamist. Seda aga tihti ei tehta, mis muudab kommentaariumi peldikuseinaks. Seevastu kustutatakse aga keelelisest kõrge tasemega poliitilise sisuga kommentaare. Ilmekaks näiteks on Eesti Päevalehe laupäevaste Andrus Kivirähki juhtkirjade truu saatja Roosa Udu, kellest on varem juttu olnud (VES 30.08.)
moraalinormidest ning soovis saada libahundiks. 6. Gailiti novell kirjeldab nõrga iseloomuga tegelasi ning lootusetut ühiskonda. Inimesed on kirjeldatud hulkuvate hingedena. Kõik tegelased on väetid, näiteks kirjeldab peategelane Enrik oma isa ülimalt tumedates varjundites: ,,Mu isa on vaene ja luine, ta pikk kogu on loogas kui kidur soomänd. Ta on üsna tuhm, kitsad huuled sinised, valkjad juuksed hõredad kui koidest söödud. Käib ta vaarudes, ikka endamisi itsitades, iialgi vaatamata silmi. Ta peidab pilku kui koer, kes käib saaki varitsemas." Peategelane Enrik on erand, kes murrab välja meeleheite kookonist ja tema pääseteeks on nö libahundistumine, ta julgeb minna tundmatuid radu mööda ega karda oma minevikku kiigata ja minevikus olnud inimestega mõningast kontakti luua, antud juhul neid ärritades. Libahundid on vabad inimesed, kes suutsid eemalduda ja olla sõltumatud ühiskonna üldtavadest. Novellis on loodud justkui kaks
me asjatult energiat ja aega, mis aeglustab või pärsib sootuks isikuarengut. Ungari päritolu USA psühholoog Mihaly Csikszentmihaly kirjutab oma raamatus ,,Optimaalse kogemuse psühholoogia" järgmist: ,,Minakeskus tarbib psüühilist energiat, sest igapäevaelus varitsevad meid ohud. Iga kord, kui me tunnetame ohtu, peame me selle tõsiduse selgitamiseks ja lahenduse leidmiseks ennast iseendale teadvustama. Näiteks, märgates, et tänaval kõndides vaatavad mõned inimesed mulle itsitades järele, hakkan kohe muretsema: ,,Kas mul on midagi viga? Kas ma näen naljakas välja? Kas ma kõnnin imelikult või on mul nägu must?". Sadu kordi päevas tuletatakse meile meelde, kui haavatavad me oleme. Iga kord kui see juhtub raiskame me teadvuse korrastamiseks psüühilist energiat." Loovatel inimestel ei jää selleks lihtsalt aega. Et meeldival tegevusel on selged eesmärgid, kindlad reeglid ja oskustele vastav raskusaste, ei ohusta nad oma MINA
tahtnud oleks. 21. juunil 1887. aastal sai kuningannal 50 aastat täis troonikandmise alustamisest. Rahvale ta meeldis, sest aitas ise neid hea meelega. Ta oli väga rõõmus sellest, kuidas inimesed teda selle 50. aastapäeva puhul vastu võtsid. Kui naine oli seitsekümmend aastat vana, oli ta muutunud tütarlapselikuks, nagu öeldakse beebi ja vanas eas inimene sarnanevad teineteisele. Ta pidevalt naeris, naeris lihtsalt itsitades, kattis enda nägu lehvikuga, kui miskit kuulis, mida ehk poleks pidanud kuulma. Ta oli võluvalt tagasihoidlik. Väga hajameelne. 1899. aastal algas buuri vabariikidel Transvaalil ja Oranjel sõda. Victoria oli selle sõjaga hästi seotud. Ta soovis üksikasjalikult sõjast kõike teada. Käis sõjas haavata saanud mehi ravil vaatamas ning nägi ühel haavatul endatehtud tekki peal, mis tekitas tas nii sooja tunde ning himu neid tekke veel ja veel teha
" KAREEN Vastik... Kareen ja Felix naeravad. 51 KAREEN Sa võid olla täitsa tore, kui sa vaid tahad. FELIX Sul pole ka viga. KAREEN Kuigi su naljad jätavad endiselt veidi soovida. FELIX Ja sina ei saa ikka veel neist aru. Naeravad. KAREEN Felix, kas ma võin su wc-d kasutada? FELIX Sa võid lausa kahe poti vahel valida. Kareen jookseb itsitades tualettruumi. Felix liigub rahulolevalt köögi poole. FELIX Naised, mul on ju sampuse pudel avamata. Kellele maailma parimat sampanjat? Felix tuleb köögist pudeli ja klaasidega. FELIX Uuu, kellele sampanjat? Keegi ei vasta. FELIX Kas juhtus midagi? Felix otsib naisi vannitoast. FELIX Kurat! Niipalju siis sõprusest... VIIETEISTKÜMNES Elutuba. Felix istub diivanil, pakitud kohver enda kõrval
Kas- II vahetus. Seiklus, sport, näitlemine, tants vataja Sergo TPS-st innustas kõiki sportima, eriti popiks muutusid jalgpallitrennid pärast seda, kui Uus kasvataja Viljandi Kultuuriakadeemiast tõi Sergo hakkas õpetama vahvaid pallitrikke. sellel suvel laagrisse palju elevust tantsutundide näol. Ka need poisid, kes algul itsitades nurga Lisaks tavapärasele lavaesinemisele õpiti selles tagant piilusid, said lõpuks tantsusammud selgeks vahetuses palju uusi tantse. Ja vahva on see, et ja vanemate külastuspäeval oli tore isadele- suuremad poisid ei häbene ega põe enam oma emadele uusi oskusi näidata. Nii mõnigi lapse- kohmakust, vaid õpivad innuga ja tahavad ka vanem oli sügavas hämmingus oma võsukese esineda
Ka teie saate sellele kaasa aidata," rääkisid lõunased uudised, mis võtsid kokku kogu maailmast olulisema. Ma olin jahmunud ja pealegi siis on Stiiven suures ohus ja veel ka tähelepanu keskmes." Järsku tuli mulle veel midagi meelde. Ma panin teleri kinni ja ruttasin kalendri juurde. Ma vaatasin kalendrit. Homsele oli ümber tehtud punane ring! See oli minu sünnipäev! Ma hakkasin rõõmust keksima ja vaikselt ümisema. "Wow! Mis sa keksid?" küsis Andres itsitades. Ma jäin vait, seisatasin otse keksimise pealt ja läksin näost tulipunaseks, siis aga pahvatasin naerma. "Noh, mis?" ta tuli minu juurde, andis mulle põsele musi ja pani oma välisjalanõud jalga. "Ma... hii... Kuhu sa lähed?" naersin ma ja muutusin siis järsku tõsiseks. "Ma pean töö juurde minema. Ma tulen alles õhtul!" ütles ta ja võttis nagist jaki. "Tead, ma kuulsin oma pojast hulle uudiseid! Ta pidi praegu väga kuulus ja hulljulge olema! Lahe eks?
annaabi.ee 
