ja kala- jms õnne taotlevad loitsud); arstimissõnad mitmesuguste haiguste puhuks. Itkud Itk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule..Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused (“Miks surid?”, “Miks läksid?” jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine
jutustati lugusid. Olulised kohal olid sõnad ning laulmine ise meenutas pigem meloodilist kõne, mis toimus eeslaulja ja koor vahel. Tunnused: algriimiline (esitäht sama, riimis on sõna algused); tekst ja viis ühtne tervik; meloodia aluseks värsirida; ühe mõtte kordus (parallelism); värsirütm - trohheus/skandeerimine - kui värsi ja muusika rütm ei lange kokku Ettekande viis: jongutamine (1-2 takti, mõnesõnaline, primitiivne meloodia); itkemine (nutulaul ekstaatilise nutuni välja); loitsimine (nõidussõnade laulmine) - regivärsiline 8 silpi, retsitatiivne, laulsid naised. Liigid: töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud); kalendrilaulud (mardilaulud, kadrilaulud, vastlalaulud); tavandi- ehk kaebelaulud; lastelaulud; lüroeepilised laulud 6. Eesti uuem rahvalaul – rahvalaulu iseloomustus, tunnused, ettekande viis, rahvalaulu teemad, esitajad. Eesti rahvapillid. Iseloomustus: 18
Näiteks tööd tehes, matustel, kalendritähtpäevadel ning paljudel muudelgi juhtudel. Itkud. Itkud olid seotud surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga.
Halvustav tähendus Või algsete usuvormide isoleerumine (hiis, vanapaganad) Kujunenud piir kristliku ja mitte-kristliku vahel Õigeusklikus kultuuriruumis Spetsiifiline sümbioos algsete ja kristlike usuvormide vahel: Rahvapärases usuelus tähtsam piir mitte kristliku ja mitte-kristliku, vaid inimliku ja ambivalentse teispoolsuse (metsikus, surmavald) vahel, kus kristlikud ja paganlikud elemendid võivad asuda mõlemal poolel. Piiride (taas)kehtestamine rituaalides. – näiteks itkemine haual – äratatakse surnu, kurdetakse muresid, palutakse, et surnu ei tuleks kummitama, pannakse magama tagasi. Inimeseks olemine tähendab ennast inimesena piiritlemist. Algsete usuvormide assimileerumise juhte (Tšuudid jm eelrahvad folklooris) Poollooduslikud pühakohad vadha ja vepsa rahvausus Muinasaegsed „eelrahvuslikud“ isoleerunud Sulandunud kasutuses: - mitte-kristlikud - zavetnõje (tõotuspühad) – tulenenud mingist probleemist, karjaga mingi probleem või saagiga
o Pöördumised lindude, loomade ja loodusobjktide poole o Liisklugemised jt Itkud o Surnuitkud o Mõrsjaitkud o Nekrutiitkud Itku värss ei vasta 8-le silbile, ta võib olla oluliselt pikem või lühem. Sinna juurde käivad ka rituaalsed nutmised. Kui seda esitatakse, siis ka nutetakse. Nende puhul on selgelt rituaalne funktsoon. Setu traditsioonist on teada ka mõrsjaitkud setu pulmas esitatakse mõrsjaitku kooriga. Itkemine on tõenäoliselt olnud Eestis ka laiemalt tuntud, sellele osutavad Kihnu rahvalaulud, kus viidatakse nutmisele. Regilaulud Lüroeepika o Müütilise sisuga laulud o Kosja- ja abieluteemalised laulud o Laulud ja igapäevasest tööst ja elus o Legendid Lüürika o Töö- ja tavandilaulud Kalendrilaulud Pulmalaulud Töölaulud o Vaba kasutusseosega laulud
Loeti tavaliselt küllalt kindlas rütmis, mõnikord lõpu poole tempo kiirenes. Osa loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks, loitsude jälgi sisaldavad mõningad kodutööde laulud (lehmalüpsi- ja võitegemissõnad), kalendrilaulud (kiige-, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad. 4.6. ItkudItk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja
Ruum on struktureeritud Sakraalne + profaanne kosmos & kaos – kord (ilma kord) ja sassis olek Kaose pidev haldamine ning pühitsemine rituaalidega Jumaliku maailmaloomise taaskogemine seeläbi Viimane RISTISÕDA Afganistaanis ja Iraagis pähe määritavad hilis valgustusajastu mõtete pähe määrimine JÕUGA. “Maailma taasloomine” surmakultuuris Vepsa naine oma meest rituaalselt äratamas temaga suhtlemiseks. Itkemine – rituaalne nutmine, suhtluseks elava ja surnu vahel. (Arvatakse, et surnud mõistavad ainult itke keelt ja suhtlevad elavatega unenägude kaudu.) Pühakojad kui kõiksuse mudelid Skraalselt mõtleva inimese maailmatunnetus (Mircea Eliade) Aeg on struktureeritud (sakraalne + profaanne; püha ja argine) Pühad kui rituaalide toimetamise aeg Jumalik taasloomise kogemine sel ajal Müüt kui paradigmaatline mudel kõiksuse talletamiseks ja mõistmiseks
· Ruum on struktureeritud Sakraalne + profaanne kosmos & kaos kord (ilma kord) ja sassis olek · Kaose pidev haldamine ning pühitsemine rituaalidega · Jumaliku maailmaloomise taaskogemine seeläbi Viimane RISTISÕDA Afganistaanis ja Iraagis pähe määritavad hilis valgustusajastu mõtete pähe määrimine JÕUGA. "Maailma taasloomine" surmakultuuris Vepsa naine oma meest rituaalselt äratamas temaga suhtlemiseks. Itkemine rituaalne nutmine, suhtluseks elava ja surnu vahel. (Arvatakse, et surnud mõistavad ainult itke keelt ja suhtlevad elavatega unenägude kaudu.) Pühakojad kui kõiksuse mudelid Skraalselt mõtleva inimese maailmatunnetus (Mircea Eliade) · Aeg on struktureeritud (sakraalne + profaanne; püha ja argine) · Pühad kui rituaalide toimetamise aeg · Jumalik taasloomise kogemine sel ajal · Müüt kui paradigmaatline mudel kõiksuse talletamiseks ja mõistmiseks
ülesandeid: loodeti, et surnuitkud kergendavad surnu siirdumist ja asetumist sealpoolsusesse, ja kui surnuga sooviti kontakti saada, tehti seda samuti itkude kaudu. Itke esitati ka pulmades, mõrsja kodust lahkumine. Nekrutiks astumise puhul samuti, poeg võib-olla ei naase tsaariarmeest. Itkude esitajad olid alati naised. Itkejana võib vastavalt olukorrale esineda ema, naine, tütar, õde jne. Surnud itkevad naispoolsed lähiomaksed, pulmades aga kuulub itkemine mõrsjale ja tema emale. Itke esitati kirstu juures ja kalmistul. Itkudele on omased värsked algriimid, lausete pikendamine äärmise võimaluseni , kordamine ja loetlemine ja omapärane kujundikeel. Loitsud Esindavad maagiat, püüdeid asju üleloomulike abinõudega mõjutada, kui ratsionaalsed vahendid on lõppenud. Raviti haigusi, tõrjuti kadestajate paha silma, aidati kaasa sünnitusele, kindlustati jahiõnne, kaitsti karja kiskjate ja nälja eest
3.2. Matmisrituaalid: 3.2.1. Ärasaatmine Tavaliselt toimusid matused päeval, seetõttu toimus ärasaatmine hommikul vara, kuna lõunaks oli vaja jõuda kirikusse. Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsaimaks ja rahvarohkeimaks päevaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Kagu-Eestis viidi puusärk toast välja laulude, kõnede, palvete ja õnnistamissõnade saatel (Paenurm 1995: 54), vene ärasaatmise lahutamatu osa oli nutunaiste itkemine (Kostomarov 1995: 208). Luterliku matusetalituse läbiviija oli veel 20. sajandi esimesel poolel kirikuõpetaja, kuid kodustel talitustele ta sageli ei osalenud. Igas külas jätkus jumalakartlikke inimesi, kes võtsid surnu juures üles laulu või lugesid palvet. Kodust talitust võisid läbi viia ka külakooliõpetajad (Paenurm 1995: 54). Vene külades kutsuti ärasaatmisele preester või diakon, kui sellist võimalust polnud, lugesid vajalikke palveid jumalakartlikud ilmikud ( 2000: 156).
annaabi.ee 
