· Sealt edasi hakati teda palju kasvatama Uus-Meremaal · Nimi kiivi on otse samanimeliselt linnult pärit · Tänapäeval Austraalias, Kalifonias, Lõuna-Aafrikas, Tsiilis, Jaapanis, Vahemeremaades, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal. Bioloogia · "Kiivi" on vilja nimi, tegelikult kasvavad kiivid aktiniidia taimedel · Aktinaadiad on põõsakujulised roniväätidega taimed. · Paljundamiseks on vajalik 7-8 emastaime kohta vähemalt 1 isastaim. · Kultuuris kasvatatavad kiivid pärinevad enamasti kiivi-aktiniidia ja sama taimeperekonna (aktiniidia) liikide ristanditest. Toiteväärtus · Kiivi on kõrge C-vitamiini sisaldusega, 100 g-s umbes 300 mg. (120% organismi ööpäevasest C-vitamiinivajadusest) · Sisaldab ka provitamiini A · D-vitamiini · kaltsiumi-, kaaliumi- ja rauaühendeid · Kiivis leiduv proleolüüthape pidavat lagundama inimorganismis kolesterooli ja soodustama vereringet.
Viljad valmivad augustist valmistama juba aasta enne pungade (suve jooksul 4-8 korda) korjata ja need ei säili ka kuni septembrini varem (et oleks puhkemist kaua umbrohuvaba) Üks isastaim 5-6 Säilitatakse külmutamise emastaime kohta või pastöriseerimisega Viinapuu Talub talvel vähest Kasvava üsna Istutatakse kevadel Põua ajal vajab tugevat Viljad valmivad umbes
on majanduslikult tulus: sordid on kõrge ja stabiilse viljakusega, keskmine saak kuue aasta vältel 1990-1996 oli 12,64 t/ha. Kasvamine Astelpaju on tuultolmleja, kuiv ja tuuline ilm õitsemise ajal soodustab oluliselt viljakust. Üldlevinud istutuskeem näeb ette isastaimede vahedeks 12-16 m, üks isastaim suudab efektiivselt tolmeldada 6-8 m kaugusele. Pungade puhkemise algus varieerub Peterburi lähistel 20. aprillist kuni 14. maini, tavaliselt 1.-8. maini. Õitsemine algab ca 10.-14. päeval alates pungade puhkemisest, tavaline õitsemise algus on 14.-18. mai paiku, kusjuures erinevused
viljeldakse üha enam ka Austraalias, Kalifonias, Lõuna-Aafrikas, Tsiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades, eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena. Tegelikult on kiivi aktiniidia vili. Aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. 7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse "kiivi"-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti
Astelpaju pindmistel ning noortel juurtel asuvad mügaratena kiirikseente kolooniad seovad samuti atmosfäärist lämmastikku, mistõttu ongi astelpaju võimeline kasvama toitainete poolest vaesematel pinnastel. Parim pinnas on kuiv liivsavimuld, mis lisaväetisi eriti ei vajagi. Küll on aga astelpaju valguse- ja niiskuselembene, kuid ei talu üleujutusi. Väikeaias istutatakse isastaimed emastaimede keskele arvestusega üks isastaim 5-6 emastaime kohta. Optimaalne istutustihedus on 2 x 4 m ning ühele hektarile vajatakse keskmiselt 1000 istikut. Hooldamine Pärast seda, kui istandikus on istikud istutatud ja maa tasandatud, külvatakse muru. Muru külvatakse ka ka kvartalite vahelistele teedele. Astelpaju kasvuaegne hooldamine seisnebki peamiselt muru niitmises ja taimede kasvu suunamises. Kasvueas muru tuleb suve jooksul niita 4-8 korda. Ridade vahed niidetakse traktorniidukiga, istutusribad muruniiduki või trimmeriga.
kiwi järgi oma nime on saanud. Viljeldakse üha enam ka Austraalias, Kalifonias, Lõuna-Aafrikas, Tsiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades, eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Kasvatamine :Kiivi on aktiniidia (pms. hiina aktiniidia) vili. Aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. 7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse "kiivi"-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kasutamine : Värskelt tarbimisel on kõige parem vili eelnevalt hästi jahutada, lõigata siis piki või risti pooleks ja sisu lusikaga poolmetest välja koukida. Võib ka eelnevalt koorida, siis seibideks lõigata ja niiviisi lauale anda. Süüakse koos seemnetega
Siit tuleneb ka rabade suur veemahutavus. Rabade vesi on enamasti ka puhas, kuna happeline keskkond ei lase mikroobidel areneda. Turba juurdekasvuks loetakse ca 1mm aastas. Eesti kõige paksem turbalasund, ligi paarkümmend meetrit, on Võrumaal Vällamäe nõlval asuvas rabas. Sammalde paljunemine (karusambla ehk käolina näitel) Karusambla eosed valmivad eoskupras, mis harjase abil on tõstetud sammaltaime tippu. Eosest areneb eelniit ja seejärel kas emas- või isastaim. Neile tekivad vastavad suguorganid: emastaime arhegoonides valmivad emassugurakud, isastaime anteriidides valmivad isassugurakud. Sugurakkude liitumisel tekkinud sügoodist* hakkavad emastaimel arenema harjas ja eoskupar. Eoskupras tekkinud meiootiliste* protsesside tagajärjel valmivad eosed. Meioos - rakkude jagunemise viis, mille käigus tekkinud tütarrakkudesse jääb poole vähem kromosoome. Sügoot - viljastatud munarakk. SÕNAJALGTAIMED - Pteridophyta
6) Actinidia kolomikta -südajas aktiniidia Väga dekoratiivne, sõrestikel umbes 5 meetri kõrgusele tõusev, kesksuvel valge-roosa laiguliseks värvuvate lehtedega kahekojaline liaan (värvuvad valdavalt isastaimede lehed, mistõttu dekoratiivhaljastuses tuleks eelistada just neid). Südaja aktiniidia viljad on umbes väikese tammetõru suurused, rohkelt seemneid sisaldavad, pikkadel rootsudel rippuvad, kiivimaitselised marjad. Et marju saada, peab emastaimedega lähestikku kasvama ka isastaim. Et taimede sugu oleks teada, tuleb aktiniidiaid paljundada vegetatiivselt, suviste haljaspistikutega. Liik on poolvarju taluv, kuid paremini kasvab ning värvub päikeses. On suhteliselt külmakindel, kuid 2002/03 talvel esines kahjustusi. Võivad kahjustada ka kevadised hiliskülmad. Tugev hiliskülma kahjustus esines 2004. aasta kevadel. Noori aktiniidiataimi võivad kahjustada ka kassid, kes närivad nende juuri (analoogselt palderjanitaimedega).
Ka Vahemeremaades, eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena. Tegelikult on kiivi aktiniidia (pms. hiina aktiniidia) vili. Aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. 7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse "kiivi"-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha
Kõige suurem kunst on terad kestast kätte saada. Ajalooliselt on sõkalde eemaldamiseks kasutatud kiviveskit, praegu toodetakse spetsiaalseid speltakoorijaid. Speltanisus on ka palju kiudaineid, aminohappeid ja rasvhappeid. Kaloreid seevastu annab ta tavalisest nisust vähem. Speltanisus sisalduv tärklis on hea seeduvusega, spelta "töötlemine" on organismile kergem. Talitritikale Tritikale on kaugristamisel saadud hübriid, mille emastaim on nisu (Triticum) ja isastaim rukis (Secale). Ühendada on püütud eeskätt nisu suurt saagivõimet ja kõrget kvaliteeti ning rukki vastupidavust keskkonnatingimustele. Tritikalel on nii tali kui ka suvivormid; enamlevinud on talivormid. Talitritikale võrsub sügisel vähem kui rukis kuid intensiivsemalt nisust; tritikale talvekindlus jääb alla nii rukkile kui ka nisule. Talitritikale kasvupind Eestis olnud 6000...8000 ha, saagikus 2,5...3,5 t/ha. Suvitritikalet
SAMMALDE ÜLDISELOOMUSTUS Sammaltaimed on kõige lihtsama ehitusega taimed. Neil puuduvad juur ja juhtkude, mis on teistele iseloomulik. Seetõttu on neil ka vee ja muude ainete omastamine raske ja aeglane ning nad ei saa kasvada suureks. Nad kõdunevad altpoolt ja kasvavad ülevalt sama aegselt. Organid: vars, lehed (kohastunud vett koguma ja säilitama), risoidid (kinnitub nendega mulda ning hangib nendega vett ja mineraalaineid). Paljunemine: eoste või puhmastega. Eoseelniitemastaim, isastaim (arenevad sugurakud) emasteaime peal hakkab eos arenema. Liigid: turbasammal, karusammal Tähtusus: niiskuse hoidajad, huumuse (turba) tekitajad, väikestele loomadele elupaigaks. 17. SÕNAJALGTAIMEDE ISELOOMUSTUS Sõnajalgtaimed koosnevad lehtedest, varrest, juurest, risoomist (maa alune vars). Sõnajalg paljuneb eostega. Alguses tekib eelleht, see järel tekivad sugurakud, toimub viljastumine ja areneb uus taim.
väetistarvet; 4.9-10.5 mg/100 g P-sisaldus, st väetistarve on väike. Selle järgi saame arvestada millist kultuuri külvata neis piirkondades näiteks, kus P ja K sisaldus on väike peaksime panema neid kultuure, mis viivad mullast võimalikult vähe neid elemente ära. Nõudlus mullastiku suhtes: söödajuurvili > suvinisu > talinisu > põlduba > tritikale (teravili; nisu (emastaim) ja rukki (isastaim) hübriid; nisu on hea kvaliteediga ja rukis on hästi taluv, eeskätt on läbi läinud söödateraviljana. On asendanud näiteks Poolas ja Hiinas palju rukki kasvupinda) > raps > kaer > mais > kartul > suvioder > talirukis 2) kultuuride erinev mõju taimehaiguste, kahjurite suhtes kõige vastuvõtlikum on nisu; vähem vastuvõtlik haigestumisele on oder, st odra pritsimine fungitsiididega annab vähem tulemusi.
annaabi.ee 
