Nad osalesid sõdades ning armu ei andnud nad kellelegi. Silma pilgutamatagi võisid nad tappa mitmeid inimesi. Iga vastane oli nende jaoks vaenlane, olenemata tema päritolust või taustast. Olgu öeldud, et austus ja lugupidamine pidi rüütlil olema vaid temast seisuselt kõrgemal olevate inimeste kohta. Selliselt saaks järeldada, et rüütellik inimene on see, kes on küll truu ning austab teisi, kuid vaid neid, kellest talle kasu on. Keskajal, kui rüütel oma isandasse aupaklikult suhtus, oli ka isanda usaldus suurem. Nüüdisajal on rüütellikku käitumismaneeri juurest see aspekt ära kadunud. Kui öelda sõna rüütellikkus siis vaevalt keegi tõmbab paralleele selle ja omakasupüüdlikkuse vahele. Kuna aeg on edasi läinud, on mõiste rüütellikkus tähendus muutunud aina laialdasemaks. Osade arvates saab võrrelda seda, kui lugupidava käitumisega. Teised just abivalmidust. Nii palju, kui on inimesi maailmas, on erinevaid arvamusi
Tekstil oleks hoopis teine tähendus, kui vaatepunkt oleks näiteks Isanda poole kaldu, see kirjeldaks hoopis teist mõttemaailma. Teose tegelasteks on Isand, Popi ja Huhuu. Autor kirjeldab Isandat mõtliku tegelasena, kes suhtub armastavalt Popisse ja kerge põlgusega Huhuusse. Isanda tegelane avaldatakse Popi silmist vaadatuna, mis kujutab Isandat heana. Popi on kartlik, alandlik, Isandast sõltuv ja temas liiga kinni, kuid samas on ta väga ustav ja truu taksikoer. Ka Popi suhtub Isandasse armastavalt ja hoolivalt. Huhuu on liiderlik, isepäine, talle meeldib olla tähtis, ta võtab endale Isanda koha. Popi peab teda halvaks, kurjaks Isandaks, keda ta kardab. Huhuu lõhkus ja hävitas asju, mis ta teele jäid. Huhuu võis end tundide kaupa peegli ees ehtida, neil hetkil oli ta õnnelik ja rõõmus. „Ta oli õnnelik ja rõõmus nagu laps. Neil hetkil oli ta leplik, ja Popi võis kartmatult põrandal söögijäänuseid nuuskida. Huhuu ei lasknud siis end millestki segada.“
Isanda nägu oli igav ja kurb. Isand jäi vait ja vaatas liikumatult küünla leeki. Isand ohkas veel kord ja pani pähe karvamütsi, puhus küünla ja kükitas Popi ette ja patsutas teda. Siis läks Isand ukse poole, Popi jooksis korvi juurde, mõeldes, et Isand läheb turule, kuid Isand kõnidis otse uksest välja ja jättis Popi ukse taha ootama. Popi jäi Isandat ootama, kuid teda ei tulnud ja ei tulnud. Popi hakkas kartma, et Isandat ei tulegi kunagi tagasi ja nii läkski.. Ta oli oma Isandasse väga kiindunud ja nägi temast magades und. Une lõpus nägi ta, et Isanda asemel on hoopis Huhuu, kes on temale ka päriselt väga sarnane. Ühel päeval, kui Huhuu omas puuris märatses ja ringi jooksis, tuli tema puuriuks lahti ja ta astus välja. Popi kartis Huhuud, sest ta tegi kõike, mida tahtis. Alguses ta soras Huhuu Isanda riietes ja pani neid endale selga. See hakkas meenutama Popile oma Isandat. Hiljemalt hakkas
sisemaailmaga. Tal on novellis oluline roll. Sündmused võtavad uue pöörde siis, kui ta ootamatult puurist välja saab. Ajapikku kujuneb temast Popi jaoks uus Isand. Lugeja ei saa teada, kas ka tema ootab Isandat, kuidas suhtub ta Popisse ning kuidas mõistab tema maailma. Kui Isandast saavad sündmused alguse, siis sündmused lõppevad tänu Huhuule, kes leiab kasti, mis plahvatab. Lugeja saab aimu vaid Popi suhtumisest Isandasse. Popi hoolib oma Isandast. Ta peab teda väga targaks, sest ta läheb majast välja tühja korviga ja tuleb tagasi, korv täis liha. Popi arvas, et tal on nii hea Isand vaid seetõttu, et ta on ise hea. Alguses pidas Popi ennast Huhuust paremaks. Tema arvates oli Huhuu halb, sest teda hoiti puuris ja liha asemel sai ta söögiks salatit, õunu ja muud mittesöödavat. Huhuu sarnanes tema meelest Isandale, sest ta kõndis kahel jalal ja tal olid sõrmed.
Samamoodi mõistetakse kohut isikute üle, võttes aluseks põhiseaduse. Nii tähendab presidendile vastu astumine hoopis vastu astumist kogu riigi süsteemile. 3. Traditsiooniline domineerimine Domineerimist nimetatakse traditsiooniliseks, kui selle legitiimsus tugineb ideelise korra ja võimu pühadusele. Sellisel juhul on võimukandja isand ja talle alluvad alamad. Seejuures määrab alamate suhte isandasse teenerlik truudus. Allutakse isandale, kes järgib traditsiooni ja kelle korraldused on legitiimsed kahel viisil: A) osalt traditsiooni alusel, mis määrab korralduste ootuspärase sisu ja ulatuse, mille ületamine võiks ohustada isanda enda traditsioonilist seisundit; B) osalt isanda vaba voli alusel, millele traditsioon jätab vastava mänguruumi. Selline traditsiooniline isanda voli püsib eeskätt tänu asjaolule, et alamate kuulekus on põhimõtteliselt piiritu.
Sündmused kulgevad loogilises toimumise järjestuses; ei hüpata ajas edasi ega tagasi,mis võimaldaks teha tuleviku suhtes paikapidavaid järeldusi. Jutustaja positsioon võimaldab mõista hüljatute hingeelu, eelkõige koerte tundeid, kui neid on maha jäetud ja toob esile hämmastava seiga, et hülgamisest hoolimata ei tunne koer Isanda vastu vimma. Jutustaja vaatepunkt võimaldab mõista koerte hirmu põhjuseid ja kuidas Popi suhtub uude Isandasse. Huhuu kohta annab jutustaja informatsiooni läbi Popi mõtete ja kirjelduste ja seega võimaldab lugejal selgitada Huhuu käitumise tagamaid, toetudes faktidele. Popi suhtumine Huhuusse võib lugejat mõjutada vormima arvamust Huhuu kohta.
alandlikkus, kartlikkus. Ühiskond oleks suhteliselt käest ära. Huhuu moodi valitsejad võimutseksid Popi suguste valitsejate üle ja need ei teeks selle vatsu mitte midagi, kannataksid ja nendega koos kannataksid rahvad. Huhuu moodi valitsejad tooksid ka iseendile hukatuse kaela arvestades seda, kui kannatamatud ja kartmatud nad oleks. „Popi ja Huhuu“. Arutlusküsimused rühmatööks IX klassile, II rühm 1. Mida tegi Popi, kui taipas, et Isand on läinud? 2. Kuidas Popi Isandasse suhtus? Too näiteid. 3. „Aga selles toas oli ka palju pettust ja valet. Võiks öelda, siin oli otse viirastusi ning unenägusid“ (Tuglas 1971: 248). Miks koerale nii tundus? 4. Miks Popi uue isandaga leppis? Kuidas Huhuu Popi eest hoolitses? 5. Iseloomusta Popit/Huhuud. Kirjutage kumbagi tegelast iseloomustavad sõnad üles. Missuguste iseloomuomaduste koosmõju viis katastroofini? 6. Kommenteeri järgmist tsitaati: „Ja nagu ta oli imetlenud kord endise
Ülemdiakoni võimu kellalööja üle ja kellalööja kiindumust ülemdiakonisse ei saa millegagi võrrelda. Claude'il oleks tarvitsenud ainult märku anda ja Quasimodo oleks kas või Jumalaema kiriku tornist alla hüpanud, e! talle head meelt teha. Oli kummaline, et see füüsiline jõud, mis Quasimodol nii ebaharilikuks oli arenenud, nii pimedalt teise inimese teenistuses seisis. Selles kõiges avaldus kahtlemata lapse andumus ja teenri kiindumus isandasse, aga ka tugevama vaimu mõjuvõim teise üle. Vilets, armetu, kohmetu olend oli oma pea alla kummardanud ja silmad paluvalt kõrge, sügava, tugeva ja üleoleva vaimu poole tõstnud. Lõpuks ja ennekõike oli see tänumeel. Tänumeel, mis äärmuseni oli viidud, nii et meil raske on seda millegagi võrrelda. See voorus kuulub nende hulka, mis inimeste juures harva esineb, ütleme ainult, et Quasimodo armastas ülemdiakonit tugevamini kui
annaabi.ee 
