Inimvara - Haridus ühiskond. (0)

Inimvara - Haridus

Viimastel aastakümnetel iseloomustab enamiku arenenud riikide haridust turumehhanismide levik. Praegu on eriti USAs ja Suurbritannias hakatud rääkima konkurentsiga kaasnevatest ohtudest: kihistumise suurenemine ja haridusgetode tekkimine, elanikkonna sotsiaalse mobiilsuse vähenemine, avaliku hariduse kui riiklikke ühisväärtusi kultiveeriva süsteemi taandumine erahariduse ees, hariduse teadmiskäsituse ja õppekavade kitsenemine mõõdetavate ja testitavate õpitulemuste arvel, õpilaste emotsionaalne kaugenemine koolist jmt.
Kasvanud on erinevused ka Eesti koolide vahel, juurdepääs kvaliteetsele haridusele ei ole kõikidele elanikkonnarühmadele võrdselt võimalik. Erinevused tekivad juba 5–7 aasta vanustele lastele alushariduse andmisel, mis ei ole paljudele (eriti maalastele) kättesaadav. Nii kaotame väärtuslikku inimvara. Tulenevalt kooliealiste laste arvu vähenemisest lähikümnendil u 40% võrra ja viimaste aastakümnete linnastumisest muutuvad paljud, eriti maakoolid alakriitiliseks, lisandub hariduse keskmise taseme languse ja ebaühtluse edasise kasvu oht.
Eesti hariduse olukord rahvusvahelises võrdluses on vastuoluline. Ühelt poolt oleme hulga haridusnäitajatega maailma riikide esirinnas. PISA (Rahvusvaheline haridusuuring) 2006 järgi olid Eesti õpilased loodusteadustes maailmas 5. kohal, kõige väiksema raskusastmega ülesanded olid jõukohased 99,1% meie õpilastele. Loodusteadustes ületas 99% Eesti õpilasi madalaima saavutustaseme künnise, mis oli riikide arvestuses parim tulemus.
Erinevalt paljudest Euroopa maadest on Eesti elanike haridustase seni ühtlane ja erinevused põlvkonniti väikesed. Siiski suur osa Eesti õpilasi kannatab kroonilise väsimuse all, peab õppetunde igavaks, oma suhteid õpetajatega mitteusalduslikeks ja on kogenud koolikiusamist. Suur on koolist väljalangus, murekoht on põhihariduse või sellest madalama haridustasemega mitteõppivate 18–24- aastaste noorte osakaal – 14%, millega oleme ligikaudu ELi keskmisel tasemel, ent „Euroopa 2020” strateegia järgi ei tohiks see näitaja ületada 10% aastal 2020. Eesti õpetajaskond on teiste riikidega võrreldes tugevalt feminiseerunud ja noorte õpetajate osakaal väiksem. Eesti põhikooliõpetaja on rahvusvahelist võrdlust arvestades aga distsiplineeritud ja suudab hoida tugevat tunnidistsipliini. Eesti koolidirektorid torkavad rahvusvahelisel taustal silma õppetöö vähesema strateegilise eestvedamisega.
OECD (Majanduskoostöö ja arengu organisatsioon ) 2009 võrreldavail andmeil olid Eesti hariduskulutused (ostujõule ümber arvutatult) õpilase kohta 2006. aastal oluliselt allpool OECD ja ELi keskmist – 4063 USA dollarit. Selle näitajaga olime 33 riigi seas 26. kohal, meist tagapool olid Poola, Slovakkia, Tšiili, Venemaa, Mehhiko , Brasiilia ja Türgi. 2006. aastal olid Eesti hariduskulutused SKTst ligi 5%, OECD keskmine oli samal aastal 6,1%. Selle näitajaga olime 34 riigi seas 27. kohal. Eriti halb oli olukord kõrghariduses, kus kulutused üliõpilase kohta olid 2006. aastal ühed väikseimad maailmas , suurimast – USAst – üle kuue korra väiksemad.
Kõrghariduses on Eesti eripära selektiivne (kõik või mitte midagi) õppemaks: u 55% Eesti üliõpilaskonnast tasub oma õpingute eest täies mahus ise ning u 45% õpib maksumaksja raha eest. Naised on meil oluliselt haritumad kui mehed. 25–65- aastastest naistest on kõrgharidusega 39%, meestest vaid 26%.
Rahvusvahelises üliõpilasvahetuses on Eestist saanud doonorriik. Praegu takistab või piirab kõrgkoolide rahvusvahelistumist ja konkurentsivõimet Eesti kõrgkoolide killustatus ning õpetuse ebaühtlane tase. Täiskasvanute osalus pidevõppes on küll aasta-aastalt paranenud , ulatudes 2009. aastal 10,6%-le, kuid jääb endiselt Põhjamaade ( Taanis 30,2%, Soomes 23,1% ja Islandis 25,1%) näitajatest mitu korda maha. Inimesed ise peavad täiendusõpet sageli kalliks või end liiga vanaks. Vähem on täiendusõppest huvitatud madalama haridustasemega ja vanemad inimesed.