50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-25
Kuupäev, millal dokument üles laeti
56 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
revilo1212
Õppematerjali autor
Inimese elu maailmas kui trellideta vanglas Rääkides inimestega kodus ja mujal, olen tähele pannud, et väga paljud inimesed on iseenda vangid. Nad on ehitanud endale puuri, mille olemasolu nad sageli isegi ei teadvusta. Unistused ja pildid elust, mida nad tegelikult tahaks elada, jäävad vaid unistusteks. Seda seepärast, et nad on iseenda vangid, ja vangil pole vabadust. Kas ma ennast võin samastada justkui vangiga trellideta vanglas? Kui vaatan oma elu praegu, siis tundub küll nagu ma oleksin vaba. Ma ei pea iga päev üheksast viieni tööl käima, mul ei ole lapsi, kes piiraksid mu vabadust ning kelle eest peaksin hoolitsema. Mul ei ole autoliisingut või suurt pangalaenu, mille tõttu ma ennast seotuna tunneksin. Sellest hoolimata ei ole ma täiesti vaba. Mulle nagu kõikidele teistele inimestele kehtivad võrdselt reeglid ja kohustused, millest tuleb kinni pidada, segi kui ei taha. On loomulik, et ma ütlen vastutulevale tuttav
Nt kui mul on vaja teha mingi valik, siis kõige pealt ma mõlten millised valikuvõimalused mul üldse on, seejärel kaalun, millised oleksid iga võimaluse head ja halvad küljed. Ning valin lõpuks selle, mis paistab mulle kõige kasulikum. Kui ma aga niimoodi arutlen, ei tohiks kellelegi jääda kahtlust, et valiku tegin mina ja mitte keegi teine. Samuti ei ole ju mu valik ka mingite tingimustega üheselt määratud, sest ma oleksin võinud teha ka teistsuguse valiku. Inimene poleks ju saanud ka pattu langeda, kui ei oleks tahtevabadust- järelikult on tahtevabadus Jumala poolt loodud. Nõrga determinismi seisukohalt on determinism kitsamas tähenduses õige, kuid see ei tähenda, et vabadust pole olemas. Inimene on vaba siis, kui pole sundi. Sundsusega on tegemist aga siis, kui me mingil põhjusel ei saa teha seda, mida soovime ja oleme sunnitud tegema midagi sellist, mida me tegelikult teha ei taha.
elust. Sageli on mul tunne, et tänapäeva uuematel põlvkondadel pole aimugi sellest, kui raske oli meie esivanematel , kui inimesed pidid oma vabaduse eest verd ja pisaraid valama. Ega ilmaasjata vanemad inimesed ei rõhuta, et elu nüüdisajal on kümneid kordi lihtsam kui nende nooruspõlves. Tänapäeval on palju paika pandud seaduseid ja reegleid, mis peaksid võimaldama rahval palju kergemalt ja vabamalt elada. Sõja või sellega seonduvat läbi elanud inimene oskab vabadust ning vastutust palju kõrgemalt hinnata , kui meie , kes me oleme elanud vaid mõned kümned aastad moodsas maailmas, nautides luksuse viimaseid leiutisi ning teades hirmudest suurt mitte midagi. Et olla vaba, tähendab olla vastutav! Vastutav oma tegude nind sõnade eest, mida lausume. Vanasti oli nii , et mida suurem on inimese vastutus, seda suurem on ka vabadus, kuid praeguse aja inimeste käitumine ning mõtteviis panevad
tapatöid usu nimel, kuna koraan on ainus seadus-piibel, mis usu nimel ka tappa lubab. Ja seda veel tänapäeva demokraatlikus vabas maailmas. Moodne infotehnoloogiliselt arenenud ühiskond soosib indiviidi, kes on vaba oma valikutes ja otsustes ja kel on vaba tahe. Vaba otsus ja vaba tahe on meid viinud ühiskonnas murdumispunkti, kus mehe-naise abielu on midagi taunitavat, süstlaga narkomaan võib ähvardavalt oodata iga nurga taga ja seks sõna otseses mõttes müüb. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. On see lihtsalt lause või toimib see meie igapäeva elus lausa märkamatult? Sellist loetelu, kus pearõhk on vabadusel, võib lõputult jätkata. Mis see vabadus siis on? On meil kõigil alati vabadus vabalt vabadusi teha või oleme me iseendile valinud selle sõna vabanduseks kirjeldamaks muid meid tõukavaid loodusiseärasusi? Kas meie vabadus viib
Miski pole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Öeldakse, et see on vaba maailm. Kuid miskipärast tunnevad ikka paljud inimesed ennast ahistatu ja kohustatuna. Tihtipeale rõhuvad meid reeglid ja piirangud. Mingil määral on need meie endi loodud. See aga ei tähenda, et me peaksime neisse takerduma. Tuleb vaadata ringi ja leida teisi võimalusi, et ei tekiks ahistatu tunnet. Igaühel on oluline teada, kas tema elu juhib inimene ise või hoopis tumedad mõtted, mis muudavad ta elu süngeks. Saksa filosoof A. Schopenhauer on öelnud, et me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. See ongi suurim viga, mida inimene teha saab. Ta ei mõtle selle peale, mida väärtustada, mille eest olla tänulik või mille eest ennast kiita. Me ju ei täna igapäevaselt üht või teist inimest lihtsalt selle eest, et ta on
võikaid tapatöid usu nimel, seda ka alles loetud päevad tagasi Türgi pealinnas Ankaras, kuna koraan on ainus seadus-piibel, mis usu nimel ka tappa lubab. Ja seda veel tänapäeva demokraatlikus vabas maailmas. Moodne infotehnoloogiliselt arenenud ühiskond soosib indiviidi, kes on vaba oma valikutes ja otsustes ja kellel on oma vaba tahe. Vaba otsus ja vaba tahe on meid viinud ühiskonnas murdumispunkti, kus süstlaga narkomaan võib ähvardavalt oodata iga nurga taga ja seks sõna otseses mõttes müüb. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. On see lihtsalt lause või toimib see meie igapäeva elus lausa märkamatult? Sellist loetelu, kus pearõhk on vabadusel, võib lõputult jätkata. Mis see vabadus siis on? On meil kõigil alati vabadus vabalt vabadusi teha või oleme me iseendile valinud selle sõna vabanduseks kirjeldamaks muid meid tõukavaid loodusiseärasusi? Kas meie vabadus viib
see tegelikult meie valik, sest meie tahtmised on määratud geenide, kasvatuse, hariduse, reklaami, hetkevajaduste jne poolt. Tulebki välja, et meil pole mingit valikuvõimalust, sest meie valikutel on alati põhjus. Jäika determinismi on hakatud seetõttu nimetama fatalismiks. 2. Freud kui jäik determinist. Jäiga determinismi seisukohti pooldas S. Freud, kes arvas, et inimeste valikuid suunab alateadvus. Inimene ise ei aima, et temasse on programmeeritud selline „diktaator“ ja tal tekib vabaduse illusioon, meie alateadvus on see, mis valib meile sõbrad, paneb paika selle, kelleks me kunagi saame, millise elukaaslase valime jne. Alateadvus on see, kes teeb nii tähtsaid kui ka vähemtähtsaid valikuid Näiteks keelevääratusi, nimede unustamisi, valesti kuulmisi, mis esmapilgul tunduvad olema juhuslikud. Jäiga determinismi kriitika.
Kuidas me saavutame oma väikesed eesmärgid ja saades eneseusku ja enesekindlust, võime endale püstitada suuremad eesmärgid. Töös puudutatakse ka õnne olemust. Kokkuvõtteks jõuab autor järelduseni, et ükskõik, mille nimel me elame, vajame me eesmärke, et teha õigeid otsuseid ja valikuid, pingutada ja loobuda vajadusel nii mõnestki mugavusest. Nii saavutame oma elu tähtsama eesmärgi õnne. Läbi aegade on arutletud küsimuse üle: mis on elu mõte? Iga inimene leiab või vähemalt üritab leida mõtte enda elule. See aitab meil end hästi tunda ja õnnelik olla, sest on loomulik et iga inimene tahab olla õnnelik. Mis on aga õnn, see on iga inimese enda teada. Selleks võib olla edukas karjäär, harmooniline pereelu, pidev uute elamuste otsimine või tuttavas keskkonnas rahulikult kulgemine. Mis iganes me selleks mõtteks endale ka ei sea, see loob meie ellu tahtmatult eesmärke. Kui meil on eesmärk, on meil ka motivatsioon tegutsemiseks.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid