(põhja- ehk äänisvepslased) ning järvest lõunasse jääva Vepsa kõrgustiku piirkonnas (kesk- ja lõunavepslased). Vepslaste asuala on administratiivselt killustatud. Karjala Vabariigis elavatel põhjavepslastel on oma autonoomne territoorium (Soutar´ve ehk Seltozero rahvusvald). Leningradi oblasti ida- ning Vologda oblasti loodepoolsetel ääremaadel elavatel kesk- ja lõunavepslastel pole mingisugust autonoomiat. Vepslaste lähimad soome-ugri naabrid on karjalased ja ingerisoomlased. Rahvaarv, väljasuremisoht 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 8240 vepslast. 1989. aasta andmeil oli neid tollase Vene NFSV territooriumil 12 142. Seega on vepslaste arvukus oluliselt langenud. Põhjuseid on mitmeid, nii kogu postsotsialistlikku Venemaad vaevav demograafiline kriis kui ka jätkuv venestumine. Oht täielikult välja surra on reaalselt olemas, iga aastaga on langenud vepslaste arv massiliselt ja oht et 10 aasta pärast neid enam pole on täiesti olemas.
see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Siiski illustreerib ümberrahvastumist sellelgi alal kujukalt statistika vadjalaste rahvaarvu kahanemise ning vadja külade venestumise kohta 19.-20. sajandi jooksul . Laastavalt mõjusid vadja keelele ja kultuurile Teise maailmasõja sündmused, kui suur osa Ingerimaa läänemeresoome keeli kõnelevast elanikkonnast (ingerisoomlased, isurid, vadjalased) "odava tööjõuna" Soome deporteeriti ning sõja lõppedes taas tagasi NLiitu toodi, kuid siis mitte enam oma koduküladesse, vaid "suure kodumaa" avarustesse. Sõjajärgsetel aastatel jõudis osa vadjalasi Ingerisse tagasi, kuid toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud. Õieti ongi küsimus vadja keele kõnelejate ning end vadjalasteks pidavate inimeste arvu katastroofilises vähenemises kahe viimase aastasaja jooksul, sest ajad ja olud pole
(F. J. Wiedemann, Ueber die Nationalität und die Sprache der jetzt ausgestorbenen Kreewinen in Kurland. St.-Peterbourg 1871). 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Põhjasõjas sai Venemaa Ingerimaa tagasi ning 1703. aastal rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn, mis muutis põhjalikult kogu piirkonna geopoliitilist kliimat. Peterburi rajamisega kaasnes venelaste massiline sissevool Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast
Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Tühjaks jäänud alad asustati Kagu-Soomest pärit luterlike talupoegadega, kuid ametivõimude ponnistustest hoolimata jäid vadjalased õigeusklikeks ning (ingeri)soomlastega nad ulatuslikult ei segunenud. Assimileerumine venelastega hoogustus veel enam aga peale Põhjasõda, kui piirkond läks taas Vene riigi valdusse ning peamiselt läänemeresoomlastega asustatud territooriumile rajati Peterburi linn. Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem,
osakaal piirkonna majanduses on tühine. Alates 20. sajandi II poolest on paljud udmurdid leidnud rakendust tööstuses ning teistel moodsatel elualadel. Usund Suurem osa usklikest udmurtidest on õigeusku, ent ka animism on jätkuvalt elujõuline, eriti lõunaudmurtide juures. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid. 22 Ingerisoomlased Nimetused Ingerisoomlaste endanimetuseks on inkeriläinen, alates 19. sajandist ka Inkerin suomalainen. Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest hüdronüümist Inkere (vene k Izora, Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et viimane on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi äyrämöiset ja savakot
arv moodustas elanikkonnas üpris suure osa. Eestisse tulid nad, kas organiseeritud värbamise teel või sugulaste ja tuttavate õhutamise tõttu. Eesti rahvuslik koosseis muutus võrreldes sõjaeelse ajaga väga palju. Eestist olid lahkunud pea kõik sakslased ja rootslased, juudid ja mustlased olid tapetud või põgenenud. Aastatel 1946-1989 tuli Eestisse 472 000 inimest. Peamiselt saabusid siia venelased, ukrainlased ja valgevenelased, aga vähesel määral ka juudid, ingerisoomlased ning volgasakslased. Lisaks tuli Eestisse ka hulk Venemaa eestlasi. Võõrtöölised tõid Eestisse kaasa teistsugused harjumused, tavad, traditsioonid ja ellusuhtumise. Muulaste massiline sisseränne moodustas 1959. aastaks ¼ kogu elanikkonnast. Enamik uustulnukatest asus elama linnadesse. Ida-Virumaal tekkisid ja kasvasid tööstuslinnad, mille elanikkond oli pea täielikult venekeelne. Põhja-Eestis muutusid ka mitmed vanemad linnad pooleldi või valdavalt venekeelseteks (nt
Sama valgevenelastega! Valgevenelased- nende arv samuti seotud peamiselt 2 maailmasõjale järgnenud protsessidega. 2000 a 17 tuhat. Emakeeleks on väga paljudele vene keel. Valgevenelaste arv Eestis on samuti seotud peamiselt 2. MS-le järgnenud protsessidega. Ka valgenenelastest räägib ¾ vene keelt. Soomlased- Ajalooliselt tihedad sidemed, kuid asutust pole olnud (sõbrakaubandus). Saame jagada ingerisoomlasteks ja ,,tava"-soomlasteks. Enamik Eesti soomlastest on päritolult ingerisoomlased. Kes nad on? Ala jääb kahele poole Neeva jõe suuet. Ingerimaa soomlased asustasid selle ala 17. Sajandil pms. Ida- Soomest. Peterburi linna asustamine jagas nende ala kaheks. Kõige rängemalt mõjusid reperessioonid ennem 2. MS. Hiljem valisid paljud ingerisoomlased elukohaks Eesti(kultuuriline ja usuline lähedus), paljud läkisd Ida-Eestisse kuna seal oli tööd. 1980. Aastate lõpust paljud siirdunud Soome. Emakeelsus 2000. aasta
otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased). Rahvaste nimekiri: Eestlased, liivlased, vadjalased, isurid, soomlased, karjalased, vepslased, ingerisoomlased, saamid, mordvalased, marid, udmurdid, komid, ungarlased, handid, mansid, neenetsid, eenetsid, nganassaanid, sölkupid. 6. Rahvaluule uurimismeetodeid, rahvaluule uurimine Eestis 19.-20. saj (E.Laugaste) Uurimismeetodid: kogumine, kirjapanemine, talletamine, analüüsimine, väljaandmine. Rahvaluule uurimine 19.-20. sajand: 1830-ndail alustas Õpetatud Eesti Selts, mis tegeles rahvaluule kogumise ja uurimuste ning publikatsioonide avaldamisega. F. R
sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased). Rahvaste nimekiri: Eestlased, liivlased, vadjalased, isurid, soomlased, karjalased, vepslased, ingerisoomlased, saamid, mordvalased, marid, udmurdid, komid, ungarlased, handid, mansid, neenetsid, eenetsid, nganassaanid, sölkupid. 6. Rahvaluule uurimismeetodeid, rahvaluule uurimine Eestis 19.-20. saj (E.Laugaste) Uurimismeetodid: kogumine, kirjapanemine, talletamine, analüüsimine, väljaandmine. Rahvaluule uurimine 19.-20. sajand: 1830-ndail alustas Õpetatud Eesti Selts, mis tegeles rahvaluule kogumise ja uurimuste ning publikatsioonide avaldamisega. F. R
annaabi.ee 
