eesti talupoja elu. 2. Tegevuse aeg -19.saj. 70-ndatest aastatest sajandivahetuseni. 3. Ainestik 3 esimest kõidet on kõik seotud kirjaniku biograafiaga, kodu- ja lapsepõlvemälestuste ja muljetega. Terve rea tegelaste puhul on teada elulised eeskujud. Nii on Vargamäe Andresel kirjaniku isa Peeter Hanseni iseloomuomadusi, Pearus tunneme ära üleaedse Jakob Sikenbergi, Hundipalu Tiidus Hans Grossthali, Krõõdas kirjaniku ema Ann Hanseni, Indrekus kirjaniku enda pisikeseeas jt. 4. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. I köide kujutab võitlust maaga, autor on näinud selles võitluses elu alust, inimest hinnatakse romaanis töö järgi. Unistused ja tegelikkus, rõõm tööst, kibestumised, looduse pidev vastupanu, pingutused kõik see kokku on lõputu loov töö tuleviku nimel.
alguse Indrek nagu ei saaks aru mida arvata kuid hiljem annab tüdrukule järgi. Vahepeal on Ramilda haigemaks jäänud ja külastab jälle kooli, seekordne kohtumine noorte vahel on palju süngem ja nendevaheline armastus teeb selle veel raskemaks. Pärast seda on Indrek aina rohkem endasse tõmbunud ja mornim, talle tundub, et terve elu on kaodanud mõtte ja ta jõuab järeldusele, et millelgi ei ole mõtet ja meid ei ole olemaski ja ainus emotsioon mida võis Indrekus näha oli viha elu vastu. Kui tagasi vaadata eelnevale tekstile võib tunduda, et see oli väga tõsine ja igav lavastus, kuid tegelt oli ainult viimane vaatus selline ja ka see sisaldas mõiningaid nalju. Ülejäänud vaatused olid täis huumorit ja kohati oli tegelikult isegi raske aru saada kui tõsine tegevus tegelikult oli. Mulle meeldis see etendus väga ja see inspireeris mind lugema esimest osa.
Nad olid näinud siinset elu ning seda suurt vaeva ja tööd, mida on vaja teha, et ära elada. Pidevad tülitsemised ning mõtetud kohtuskäimised Pearu ja Andrese vahel, mis ei viinud kuhgi. Samas Eespere ja Tagapere lapsed said omavahel väga hästi läbi. Vargamäe vanad tahstid omale pärijaid, kuid noored leidsid et mõjal parem, miks jääda Vargamäele, kui on ka paremaid maid. Eespere oli ikka lootnud noorele Andresele, kuid see läks välismaale ning Indrekus nähti juba varakult, et see läheb linna õppima. Nüüd kus noortel olid omad plaanid ning vanad olid omapead jäänud, Andrese suur töö ja vaev tundus mõttetu. Vargamäe oleks justkui neetud paik. Loodus on siin alati ühe sammu võrra elanikest eespool nõuab inimestelt palju tööd ja vaeva. Rõõm kui selline on Vargamäel mitte just igapäevane nähtus ning see ei kest ka väga kaua. Ikka mured on need, mis matavad rõõmu enda alla.
valetab ta mehele, et ema andis talle need kodus kaasa. Ramilda on raskelt haige ning veedab pika aja Saksamaal end ravimas. Tüdruk hakkab Indrekule Saksamaalt kirju saatma ning viimane kiri jääbki lõpetamata kuna Ramilda sureb. Indrek seletab tüdruku surma endale sellega, et taevast ei ole, on ainult tähed, ja kui ei ole taevast ei ole ka Jumalat. Ning isegi tähed surevad, vaid nende valgus jääb veel tükiks ajaks, ja täpselt nii on ka Ramildaga. Ramilda surm tekitab Indrekus kindla teadmise, et Jumalat ei ole olemas ning ta kirjutab kooli lehte, et kuna ta lasi surra ainukesel inimesel, kes oleks pidanud elama, ei olegi teda päriselt olemas. Samuti kirjutas ta, et Jumal on surnud. Indrek visatakse koolist välja, sest härra Maurus ei või lubada, et tema majas elab inimene, kes tahab Jumalat tappa. Indrek läheb Vaarmannide juurde, keda ta kunagi varem kohtas. Sai teada, et peretütar Molli, kellesse ta armunud oli, läks venelasele meheks
täpselt nii, nagu ta tahab. Karin elab muidugi ka praegu nii nagu ta parajasti tahtis, aga mees ei suuda seda enam kauem pealt vaadata ning otsustab taganeda võitlusväljalt tunnistades end lööduks. Indrek lähebki kodust parajal ajal, kui Karinit ei ole. Kuid tänaval kohtab ta purupurjus äiapapat, kes on vaja koju toimetada ja järsku meenub talle revolver, mille ta unustas koju lauasahtlisse. Nainegi teab, kuidas sahtlit avada ja Indrekus puhkeb meeletu hirm, et ehk langeb tema hingele uus koorem, kui selle revolvri tõttu peaks midagi juhtuma. Mees otsustab koju tagasi minna ja revolvri kaasa võtta. Jõudes koju, istub naine tema kabinetis Röneega. Indrek üritab revolvrit võtta ilma, et naine märkaks ja sõnagi lausumata välja jalutada, kui silmapilk hiljem kostub naise suust lause: "Keda sa n ü ü d tapma lähed?" (meenutades Indrekule, kuidas ta tappis oma ema)
vanad tunded.See ei ole vahelduse otsimine või märk tüdimusest,see on soov viia abielu edasi ja avastada üksteist uuesti.Kahjuks selle suure tungi sees ei märganud Karin,et Indrek otsustab tema juurest lahkuda,et anda naisele tagasi vabadus.Puhtast juhusest pidi Indrek sel päeval koju tagasi tulema oma revolvrile järele ja samal hetkel istusid kõrval toas Karin ja Rönee.Karin lausus oma saatusliku lause : "Keda sa jälle tapma lähed?".See haava lahti kiskumine,vihahoog Indrekus ja kuulid Karini ihus,muutsid nende abielus taas kõik.Või oli see hoopis relv,mis sundis Indrekut naasema?Igatahes oli see parem lahendus,kui mees oleks oma naise juurest sõna lausumata lahkunud,nagu alguses plaanitud oli. Saatus oli määranud Karini abielule sellise lõpu ja seal juures ka tema elule.Tema käitumisest ei saadud ehk tõesti tema elu ajal aru,kõige vähem veel Indrek,kellele see suunatud oli,kuid kindlate sammudega ta oma eesmärgini siiski jõudis.Aegamisi oleks
Tõde ja õigus II osa – märkmed I - Indrek oli teel linna kooli, tundis end üksikuna, kõik ümber oli võõras ja igatses turvalist ja tuttavat Vargamäed - tema ainukeseks nö kodutunde tekitajaks oli tema asjadega kast pingi all, tekitas Indrekus kodusema ja kindlama tunde, kui seda jalaga katsus - pärale jõudes ja vagunist väljudes oli palju trügimist, peatus jaamahoone seina ääres ja pidas aru kuhu edasi minna - Indreku juurde tuli vana habemega mees, kes pakkus talle koha leidmisel abi, viis ta ära odava raha eest kohta, mida noormees kirjeldas - teadis rääkida, et kool kuhu Indrek teel on, on sitt (Mauruse kool), mees hoiatas noormeest Mauruse eest, kes raha taga ajab, soovitas raha mitte kaasas kanda
-hüppamise asemel; teiseks on imelik, et kiusav vanem vend Andres võis olla nii lähedal emale, et kivi tabas ema külge raskesti vigastades. Jättes need asjaolud täiesti arvestamata, jääb romaani esimese osa ulatuses mulje, et see episood on tõesti ainult episood. 379. lk-le järgnevail lehekülgedel teadustatakse küll, et kiviga viskamine tekitas emale tõsise vea, kuid sellega jääbki. See sündmus annab aga tugeva järellainetuse. Juba ,,Tõe ja õiguse" II-s osas (1929) see kerkib Indrekus piinavalt esile ja otsustab sündmuste käiku väga oluliselt (lk. 576): selle tõukel ta astub sammu, mis teeb jalutu Tiina kõndijaks, milline sündmus on II köite efektseks lõpuks; Indreku mälestusest tekkinud tugevat siirast tunnet tajub Tiina, ta afekteerub poisi edaspidise mõtlematu tõotuse najal kõrgeimal määral - ja sünnib ime. Kiviga viskamine kauges lapsepõlves annab veel tugevama lõpu ,,Tõe ja õiguse" III-s ja IV-s osas (1931, 1932).
Nagu Kölergi: Indrek polnud temast midagi varemalt kuulnud, aga niipea kui surnud, siis räägivad temast kohe kõik, terve maailm, nii et sa teda enam ei unusta. Ei, nüüd Indrek enam tema nime ei unusta! Nagu tuleks mõnel inimesel alles surres õige elav hing sisse! See oli nii imeline, et oleks ka ise tahtnud niisuguseks elavaks surnuks saada. Oleks ükskõik mis teinud või kuis elanud, kui aga surres oleks saanud selle õige elava hinge. Niisugune rumal ja mõttetu iha tärkas Indrekus, kui ta lahkus kirikust, kus oli tõrjunud nutmatuid pisaraid kurgust allapoole. ,,Kas teie ka kirikus nutsite?" küsis temalt järgmisel päeval Ramilda, keda polnud juba kauemat aega näha. ,,Ei," vastas Indrek. ,,Aga papa nuttis ja õpetaja pühkis ka silmi," seletas Ramilda. ,,Köler oli nende sõber. Mina tahtsin ka kangesti nutta, aga mitte ei saanud. Ja teate miks? Ma olen Kölerit mitu korda
annaabi.ee 
