Pragmaatika: mida X-ga öelda võib? Tegutseb printsiipide alusel. Pragmaatika põhivaldkonnad: · Kõneaktiteooria(lähenemine keelekasutusele, kus igat kasutatud keelelist üksust vaadeldakse kõneaktina mida ta sooritab) kõiki suhtlusüksusi käsitletakse teooriana, millel on eesmärk ja et kas see on õnnestunud või mitte: põhilised kõneaktid(kõneteod) on nt VÄIDE ja DIREKTIIV(nt keeld) · Implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip - · Deiksis (indeksikaalsus) valdkond keeles, kus eriti selgelt näha keelelise üksuse ja olukorra seotus. Pragmaatika osa, kuna olukord väga oluline. · Viisaksuprintsiip: positiivne ja negatiinve viisakus(vt pastaka laenamise näidet) · Dialoogi struktuur kõneaktide üketeisele järgnemine jms. Kooperatiivsusprintsiip raamistik, mida oletatakse olevat kõigil suhtlejatel ja mida me kõik omame ja tänu millele in suhtlemine üldse võimalik
Kultuuridevahelised võrdlused aitavad uurijal ka sageli näha omaenda keeleühiskonnas ilmnevaid konventsionaalseid mustreid, mida ainuüksi keeleühiskonna seest vaadates võib nii endastmõistetavaks pidada, et oleme nende suhtes pimedad. 5. Viimase paari aastakümne antropoloogilise lingvistika suhtlusega tegeleva osa - kõneetnograafia - teoreetilised huvid pöörlevad kolme mõiste ümber, mis kõik on seotud inimese kõnetegevusega. Need on esitus (performance), indeksikaalsus (indexicality) ja osalus (participation). Esitus on Chomskyst lähtuv termin, mida tänapäeval kasutatakse tunduvalt laiemas tähenduses. 1965. aastal ilmunud teoses "Aspects of the Theory of Syntax" tegi Chomsky oma kuulsa eristuse keelepädevuse (competence) ja esituse {performance) vahel. Esitus on keelepädevuse tegelik kasutus, mis siiski ei baseeru mitte ainult pädevusel, vaid ka sellistel "grammatika suhtes
Hymes: Whorf'i moodi relatiivsus on sekundaarne, primaarne on erinevus keele haaratuses sotsiaalsesse ellu. Silverstein: teine lingvistilise relatiivsuse printsiip. Kui kahe erineva keele pragmaatilised reeglid on erinevad, võib see tähendada indeksikaalsete elementide erinevat tõlgendust ja seega erinevalt konstrueeritud reaalsust. Kõneetnograafia tuummõisted (Duranti 1999): 1. sooritus (performance) a) Chomsky b) Austin c) Jakobson 2. indeksikaalsus (indexicality) 3. osalus (participation) 10 12. Keelte sugulus ja selle määramine. Genealoogiline liigitus ehk geneetiline liigitus käsitleb keelte sugulus- ja põlvnemissuhteid, mida esitatakse tihti keelepuu vormis. See on süsteem, mis otsib algkeelt ning sellest arenenud tütarkeeli. Tütarkeeled muutuvad aja jooksul aina erinevamaks ning kui need omavahel eriti
keelekasutuskonteksti seostega; jälgib, kuidas inimesed kasutavad mõttekaid ja tähendusega keeleväljendeid suhtluseesmärkide saavutamiseks – kuidas lausungiga jõutakse otsese või kaudse tähenduseni. Põhivaldkonnad: kõneakti- (Austin), implikatuuriteooria, kooperatiivsusprintsiip (Grice), deiksis, viisakusprintsiip, dialoogi struktuur. Pragmaatika põhivaldkonnad: •kõneaktiteooria (vt nt Keevalliku artiklit) •implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip •deiksis (indeksikaalsus) ja viitamine ehk referents (vt nt artiklit Hint, Reile ja Pajusalu) •viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus, •dialoogi struktuur (vt nt Keevalliku artiklit Kõneaktiteooria Austin ja Searlel tekkis huvi lausungi mitte lause tähenduse vastu, esituse mitte struktuuri vastu ja õnnestumise mitte tõesuse vastu. Austin kirjeldab, kuidas lausung saab midagi teha jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid:
•kvantiteedimaksiim – „Anna piisav hulk infot!“, eeldatakse et vestluspartner ei räägi poolt tõde varjates samas kuulaja jaoks olulist infot •relevantsusmaksiim – „Ole asjakohane!“, kuulaja eeldab, et vestluspartner räägib teemakohaselt või annab märku teema vahetusest •meetodimaksiim – „Ole arusaadav!“, eeldatakse, et vestluspartner kasutab kuulaja saaks arusaadavaid termineid •maksiimide rikkumise näide on iroonia (eelkõige kvaliteedimaksiim) •deiksis (indeksikaalsus) – nähtus, mille kaudu keeleline väljend on seotud oma kontekstiga, praktikas: väljendid, mis ei oma kontekstiväliselt mingit tähendust Viisakusprintsiip viisakusprintsiip: minapilt e nägu •viisakus on valetamine •esineb kõikides keeltes •sotsiaalne nähtus – distantsi hoidmine: vanus, tutvus, võimusuhtes, eesti keeles kõige Igal inimesel on sotsiaalne nägu, teatud kogum kujutlusi iseendast, mis ei ole
", eeldatakse et vestluspartner ei räägi poolt tõde varjates samas kuulaja jaoks olulist infot o relevantsusmaksiim ,,Ole asjakohane!", kuulaja eeldab, et vestluspartner räägib teemakohaselt või annab märku teema vahetusest o meetodimaksiim ,,Ole arusaadav!", eeldatakse, et vestluspartner kasutab kuulaja saaks arusaadavaid termineid o maksiimide rikkumise näide on ironnia (eelkõige kvaliteedimaksiim) * deiksis (indeksikaalsus) nähtus, mille kaudu keeleline väljend on seotud oma kontekstiga, praktikas: väljendid, mis ei oma kontekstiväliselt mingit tähendust o isikudeiksis nt. isikulised asesõnad: ma, sa, ta o ruumi- ehk demonstratiivdeiksis nt. siin, seal o ajadeiksis nt. täna, homme o diskursuse deiksis viide kõne lõigule või tekstile, nt. see, too o sotsiaalne deiksis nt. teie vs. sina o verbideiksis nt. tulema vs. minema o Liigitus:
Hymes: Whorf'i moodi relatiivsus on sekundaarne, primaarne on erinevus keele haaratuses sotsiaalsesse ellu. Silverstein: teine lingvistilise relatiivsuse printsiip. Kui kahe erineva keele pragmaatilised reeglid on erinevad, võib see tähendada indeksikaalsete elementide erinevat tõlgendust ja seega erinevalt konstrueeritud reaalsust. Kõneetnograafia tuummõisted (Duranti 1999): 1. sooritus (performance) a) Chomsky b) Austin c) Jakobson 2. indeksikaalsus (indexicality) 3. osalus (participation) 7. Keele peamised struktuuritasandid (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika). Missugused on iga tasandi põhiüksused? Kuna keel on mahukas ja keeruline süsteem, on seda praktiliselt võimatu uurida ja kirjeldada tervikuna. Kõige otstarbekam on see jagada eri tasanditeks ja allsüsteemideks. Kaheplaanilisusest lähtuvalt saab keeles eraldada häälikutasandi ja tähendustasandi
Semantika: Mida X tähendab? Pragmaatika: Mida X-ga öelda võib? Pragmaatika põhivaldkonnad: • kõneaktiteooria - kõneaktid on nt väide, palve, küsimus, etteheide. Nende all mõeldakse keeleliselt väljendatud tegevusi, lause suuruseid üksusi, millel on teatud eesmärk. • implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip - anna vestlusesse nõutav panus (käesoleval ajahetkel ja käesolevate eesmärkide suhtes) Infot olgu õiges kohases, olgu tõene, asjakohene ja arusaadav. • deiksis (indeksikaalsus; nähtus, mis seob keele ja konteksti) ja viitamine ehk referents • viisakusprintsiip (kuidas viisakus keeleliselt väljendub): positiivne ja negatiivne viisakus, • dialoogi struktuur (millised kõneaktid millele järgnevad, nt küsimusele järgneb vastus) Austin ja performatiivsus Austin:" How To Do Things With Words"1962 (postuumselt avaldatud loengud). • On suur hulk lauseid, mis ei väljenda tõeväärtust. A. nimetas need performatiivideks (vastandina väidetele jms). Näiteks:
annaabi.ee 
