populatsioonide geneetikat Kalifornias. Üks uuritud tunnuseid oli ka lehekesta karvasus, mida kontrollib lookus, kus on kaks alleeli L ja l. Leitud genotüübisagedused on järgmised: LL 57.1% Ll 7.1% ll 35.8%. Leia tegelikud alleelisagedused ja HW tasakaalu järgi. Kas HW oodatud sageduste ja tegelike sagedused üthivad? Millist tüüpi genotüüpide sagedused on oodatust erinevad? Arvuta F-indeks, kas tegu võib olla inbriidinguga? Leitud GT sagedused: P=0,571 Q=0,071 R=0,358 Alleeli sagedused: p(L)=0,571+0,071/2=0,6065 p+q=1 q(l)=0,358+0,071/2=0,3935 Ootatud GT sagedused HW järgi: p2=0,36784225 p2 +2pq+q2=1 2pq=0,4773155 3 q2=0,15484225 Võrdlus: P=0,571 Q=0,071 R=0,358 p2=0,36784225 2pq=0,4773155 q2=0,15484225
Sarnaste genotüüpide ühendamisel suureneb järglaste hulgas homosügootide osatähtsus ·Genotüübilt sarnased isendid omavahel geneetilises suguluses olevad loomad ·Laiemas mõttes on omavahel geneetilises suguluses need isendid, kellel on üks või mitu ühist eellast Autbriiding (inglise outbreeding) ehk mittesugulusaretus (ka välisaretus) on taime- ja loomaliikide, kes genotüübilt on suhteliselt kaugemalt seotud (võrreldes inbriidinguga), ristamine. Autbriiding toimub alati liigisiseselt. Autbriidingu oodatav tagajärg on vaadeldava organismirühma heterosügootsuse suurendamine, millega vähendatakse järglase tõenäosust haigestumisele ja geneetilistele anomaaliatele. Autbriidingul paaruvad omavahel loomad, kelle suguluskoefitsient on väiksem kui antud populatsiooni loomadel keskmiselt. Seepärast viibki autbriiding alati populatsiooni heterosügootsuse suurenemisele
110. Sünteensus. Inimesel ja hiirel üle 200 homoloogse DNA piirkonna. 111. Sisearetus. Ehk inbriiding. Selliste isendite ristamine, kelle geneetiline sugulus on suurem kui populatsioonis keskmiselt. Sisearetus on nt sugulasabielud, Amishi religioosne pere, Euroopa ''siniverelised'' (kuningaperekonnad). 112. Välisaretus. Ehk autbriiding. Taime- ja loomaliikide, kes genotüübilt on suhteliselt kaugemalt seotud (võrreldes inbriidinguga), ristamine. Toimub alati liigisiseselt. Heteroosiefekt taimedel (lopsakam vegetatiivne kasv). 113. Ühiseellased. Järglaste ühine eellane. Ka tüvirakk, millest diferentseeruva kõik teised rakutüübid. 114. Suguluskoefitsient. Kui suurel määral oleme kellegagi suguluses? 115. Inbriidingukoefitsient (amishid). Sugulasaretuse osa indiviidi X genotüübis. Nt amishitel retsessiivse autonoomse tunnuse albinismi avaldumine. 116
2. Eestis on suhkruhaigeid 2%(retss. Tunnus)Kui palju on kandjaid? Aa=2% e 0,02 0,02= 0,14 Aa 0,14 0,86x 0,14 x 0,2 = 0,24 e 24% 67 Geenitriiv- sageduse nihe, mis esineb väikesearvulises populatsioonis. Homöostaas- geneetiline tasakaal popoulatsioonis 68.inbriiding ehk sisearetus-kaks indiviidi, kellel on ühised eellased, kannavad edasi sarnaseid geene. Kui neid loomi omavahel paaritada võivad järglastel kohtuda sarnased geenid.Sugulaste omavaheline paarumine. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv iga põlvkonnaga. Autbriiding välisaretuse korral suureneb populatsiooni heterosügootsus. Suureneb heterosügootsete(Aa) isendite osatähtsus. Välisaretusel paaruvad omavahel isendid, kelle sugulusaste on väiksem kui antud antud populatsiooni loomadel keskmiselt. Seega on sarnaste geenide kohtumise tõenosus väike. Seepärast suureneb autbriidingu korral alati populatsiooni heterosügootsus. 69
2. Eestis on suhkruhaigeid 2%(retss. Tunnus)Kui palju on kandjaid? Aa=2% e 0,02 0,02= 0,14 Aa 0,14 0,86x 0,14 x 0,2 = 0,24 e 24% 67 Geenitriiv- sageduse nihe, mis esineb väikesearvulises populatsioonis. Homöostaas- geneetiline tasakaal popoulatsioonis 68.inbriiding ehk sisearetus-kaks indiviidi, kellel on ühised eellased, kannavad edasi sarnaseid geene. Kui neid loomi omavahel paaritada võivad järglastel kohtuda sarnased geenid.Sugulaste omavaheline paarumine. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv iga põlvkonnaga. Autbriiding välisaretuse korral suureneb populatsiooni heterosügootsus. Suureneb heterosügootsete(Aa) isendite osatähtsus. Välisaretusel paaruvad omavahel isendid, kelle sugulusaste on väiksem kui antud antud populatsiooni loomadel keskmiselt. Seega on sarnaste geenide kohtumise tõenosus väike. Seepärast suureneb autbriidingu korral alati populatsiooni heterosügootsus. 69
olevate loomade sarnased geenid. Seda võib nimetada passiivseks inbriidinguks. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. 21. Kehaehituse põhiregioonid pea- luuliseks aluseks kolju, suheliselt püsiv, kuid iseloomulik vorm; avaldub tõu või tootmissuunale, aga isegi vanemaid meenutav kuju; hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili kael- hinnatakse pikkust, paksust ja ülaserva sirgust, nahapaksust mõõdetakse kaelavoldilt, kiirushobustel ja
fenotüübiga ja seega ka genotüübiga indiviide. Nt MHC lookused, mida hiired suudavad kergesti lõhna järgi tajuda, ja seega väldivad sarnase lõhnaga isendeid, et säiliks võimalikult suur mitmekesisus immuunsüsteemis. Põhitüüpidele lisaks positiivse assortatiivse ristumise erijuhtum: Kui ristuvad (lähedalt) suguluses olevad indiviidid, siis on tegu veresugulaste ristumisega ehk biparentaalse inbriidinguga. See suurendab tõenäosust, et järglaskond on homosügootsem, kui juhusliku ristumise puhul. 3. Kuidas muudab positiivne assortatiivne ristumine alleelisagedusi? Nad on suurema tõenäosusega kandmas sarnaseid alleeli. Suurendab tõenäosust, et järglaskond on homosügootsem, kui juhusliku ristumise puhul. 4. Mida näitab fikseerumisindeks F? Mida näitavad indeksi positiivsed ja negatiivsed väärtused?
E. coli. ME. 2. Missugused on mittejuhusliku ristumise põhitüübid, milles need väljenduvad? Positiivne assortatiivne ristumine, kus partnerid eelistavad teineteist. Negatiivne assortatiivne ristumine, kus partnerid eelistavad endast erineva fenotüübiga ja seega ka genotüübiga indiviide. ME. 3. Kuidas muudab positiivne assortatiivne ristumine alleelisagedusi? Kui ristuvad (lähedalt) suguluses olevad indiviidid, siis on tegu veresugulaste ristumisega ehk biparentaalse inbriidinguga. See suurendab tõenäosust, et järglaskond on homosügootsem, kui juhusliku ristumise puhul. Sest sugulased on juba definitsiooni kohaselt suurema tõenäosusega kandmas samalt vanemalt pärit alleeli. Selle tõttu on lähisugulaste vahel ristumine üks assortatiivse ristumise erijuhte. 4. Mida näitab fikseerumisindeks F? Mida näitavad indeksi positiivsed ja negatiivsed väärtused? F võrdleb, kui palju on tegelikus populatsioonis heterosügootsust võrreldes eeldatava heterosügootsuse
FA - ühise eellase (A) inbriidingukoefitsient k - ühiste eellaste arv. Populatsiooni keskmise inbriidingukoefitsiendi (F) võib arvutada kõikide üksikisendite inbriidingukoefitsientide summana. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga. Põllumajandusloomadel saavutatakse õdede ja vendade paaritamisel 99%-line homosügootsus 15...16 põlvkonnas, poolõdede ja poolvendade paaritamisel 20...30 põlvkonnas. Õe ja venna paarumisel saadud järglase inbriidingukoefitsient on 0,25. Poolõe-poolvenna paarumisel 0,125. See tähendab, et võrreldes
keskkonnatingimused on stabiilsed, võib selline populatsioon olla pikka aega elujõuline. Kui vanemad on hästi kohastunud, on seda ka nende geneetiliselt identsed järglased. Kui nüüd sellised pikka aega iseviljastunud liinid juhtuvad omavahel sigima taastub heterosügootsus ja kui nende järglane satub/asutab uue populatsiooni on ta sunnitud taas iseviljastuma ja heterosügootsus kaob kuid sellega ei kaasne ristsigijate inbriidinguga seotud efekte, kuna letaalsed ja muidu kahjulikud alleelid on kadunud. Siit järeldub, et iseviljastumine ja inbriiding on kasulikud kui organism ei ole enamasti ristsigija ja kui keskkonnatingimused on stabiilsed ning tasub olla genotüübilt nagu eelkäija. Nagu eelpoolt kannikese kohta juba juttu oli, kasutavad mõned taimed nii rist- kui iseviljastumist. See on hea kompromiss, mis säilitab populatsiooni mitmekesisuse ja iseviljastumine elimineerib väga kahjulikud alleelid.
annaabi.ee 
