ja seeläbi elunõuetele paremini vastavaks. Samuti õigluse põhimõtet ebavõrdseid tuleb kohelda ebavõrdselt. Eristada võib valiku- ja otsustusdiskreditsiooni Piirid: diskreditsiooni sisu on ametniku otsustusvabadus. Tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ei saa selline vabadus olla absoluutne. See läheks vastuollu õigusriikliku nõudega, et riik peab olema oma tegevusest seadusega piiratud: - õigusnormi faktikirjeldusega(õiguslikke tagajärgi, olgu imperatiivselt või alternatiivselt antuid, saab kohaldada vaid siis, kui lahendatav elujuhtub vastab faktilisele kirjeldusele. - vastava seaduse eesmärgi ja mõttega, oma otsustusvabadust ei tohi kasutada seadusest mittetulenevail eesmärkidel - põhiseadusega: eelkõige tähendab see põhiseaduses sätestatud kodanike põhiõiguste ja vabadustega arvestamist, millesse ametnikud ei tohi oma suvaotsusega sekkuda. 30
Õppematerjal: VÕS komm I (§§ 127-140) ja III. AÕS ja TsÜS. RK lahendite nimekiri ÕISs. Üldküsimused: 1. Milles väljendub TsÜS-i ja VÕS-i dispositiivsus ja imperatiivsus LVVS-te reguleerimisel ning missugustel VÕS-s sätestatud juhtudel on LVVS-t reguleeriv leping tühine? Imperatiivsus väljendub kahes aspektis: 1. isikutel endil ei ole võimalik mingeid uusi LVVS-d välja mõelda, 2. LVVS-te regulats sisu on kohati imperatiivselt ette antud, nt ei ole võimalik kergendada kokkuleppeliselt tootja vastutust. Dispositiivsus väljendub aga selles, et pooltel on võimalik sõlmida tingimuslikke lepinguid LVVS-te puhuks. Võimalik kokku leppida nt vastutuse määr. Sellised lepingud võivad olla tühised heade kommete või seaduse vastasuse tõttu. Lisaks tootja vastutus ja § 1051 ka selline kokkuleppe, mis on suunatud tahtliku kahju tekitamise vastutuse piiramisele. 2. Mis liiki lepingute esemeks võivad olla LVVS-d?
imperatiivsus lepinguväliste võlasuhete reguleerimisel ning missugustel võlaõigusseaduses sätestatud juhtudel on lepinguvälist võlasuhet reguleeriv leping tühine? Lepinguvälist õigust iseloomustatakse võrreldes lepinguõigusega imperatiivsemalt, sest isikutel endil pole võimalik välja mõelda mingeid uusi lepinguväliseid võlasuhteid, see on seaduses ammendavalt reguleeritud. Teatud juhtudel on ka lepingu sisu imperatiivselt ette antud, näiteks ei ole võimalik kokku leppida, et tootja vastutuse regulatsioon pakuks kannatanule vähem kaitset, kui seaduses sätestatud. Regulatsiooni dispositiivsus väljendub selles, et on võimalik sõlmida tingimuslikke lepinguid lepinguväliste võlasuhete tekkimise puhuks. Näiteks on lubatud kokkulepe, kus A ja B lepivad kokku, et kui nad üksteisele liikluses kahju tekitavad, vastutavad
Tulenevalt asjaolust, et paljud käsutustehingud on reguleeritud asjaõiguses, nimetatakse neid ka asjaõiguslikeks tehinguteks. Tiivel võrdleb kohustus- ja käsutustehinguid selliselt, et kohustustehing loob kohustuse, kuid ei põhjusta õigusemuudatust, käsutustehing aga põhjustab õigusemuudatuse, kuid ei kohusta mingiks teoks või tegemata jätmiseks. Võrdluseks tuleb veel nimetada ka seda, et kui kohustustehing on dispositiivne, siis käsutustehingute tingimused on seadusega imperatiivselt ette kirjutatud. Käsutus- ja kohustustehingutel tehti vahet juba Rooma õiguses ning nende teoreetiline käsitlus põhineb Saksa õiguse lahutamis- ja abstraktsioonipõhimõtte teoreetilisel käsitlusel. Tehingute liigitamisel poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu järgi saame ühekülgsed ja vastastikused tehingud. Ühekülgsetes tehingutes on kohustused vaid ühel tehingu poolel. Nii on ühekülgse tehingu nt kinkeleping (VÕS §-d 259 ja 263), kus
Küll aga võib olla keeruline põhjendada rangeid suhtlemiskeelde teiste vahistatutega ja viibimist 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris abstraktse ohuga, et teatud asjaolude kokkusattumisel võib isikust saada infot vahendada või süüteo toimepanija kellegi teise mahitusel. 64 Võimalik probleem seisneb minu hinnangul ennekõike selles, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 sätestatu on sõnastatud imperatiivselt ja jäigalt. Nõue hoida vahistatud pidevalt lukustatud kambrites ning keelata neil mistahes asjaoludel suhtlemine teiste kambrite vahistatutega on sõnastatud ilma igasuguse kaalumisõiguseta käsuna vanglateenistusele seda täita. Puudub vähimgi võimalus kas kohtul, prokuröril, uurimisasutusel või vanglateenistusel vaagida, kas konkreetsest isikust lähtuv oht ja käimasoleva kriminaalmenetluse seis võimaldaks nimetatud
Tulenevalt asjaolust, et paljud käsutustehingud on reguleeritud asjaõiguses, nimetatakse neid ka asjaõiguslikeks tehinguteks. Tiivel võrdleb kohustus- ja käsutustehinguid selliselt, et kohustustehing loob kohustuse, kuid ei põhjusta õigusemuudatust, käsutustehing aga põhjustab õigusemuudatuse, kuid ei kohusta mingiks teoks või tegemata jätmiseks. Võrdluseks tuleb veel nimetada ka seda, et kui kohustustehing on dispositiivne, siis käsutustehingute tingimused on seadusega imperatiivselt ette kirjutatud. Käsutus- ja kohustustehingutel tehti vahet juba Rooma õiguses ning nende teoreetiline käsitlus põhineb Saksa õiguse lahutamis- ja abstraktsioonipõhimõtte teoreetilisel käsitlusel. Tehingute liigitamisel poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu järgi saame ühekülgsed ja vastastikused tehingud. Ühekülgsetes tehingutes on kohustused vaid ühel tehingu poolel. Nii on ühekülgse tehingu nt kinkeleping (VÕS §-d 259 ja 263), kus
tõttu. Selleks tuleb tagada võlgniku õiguslik kaitse. Võlgniku kaitse on tagatud vastuväidete esitamise õigusega. Võlgnik võib esitada vastuväiteid, mis tulenevad nende omavahelistest suhetest, uue võlausaldaja vastu. Väga olulist kaitset annab võlgnikule õigus esitada senise võlausaldaja vastu suunatud vastuväiteid ka uue võlausaldaja vastu. Võlgniku vastuväidete esitamise õigus on seadusega sätestatud üldjuhul imperatiivselt. Vastuväited võivad tuleneda kas loovutusele eelnevast ja loovutamise ajal kestvatest asjaoludest, loovutamisest endast või loovutamisele järgnevatest asjaoludest. Vastavalt VÕS § 171 lg 1 võib võlgnik esitada kõik need vastuväited, mis tal olid enne loovutust eelmise võlausaldaja vastu nagu näiteks põhilepingu tühisus, nõude maksmapandavuse puudused, nõude aegumine. Samuti võib võlgnik esitada vastuväiteid uue võlausaldaja vastu, tuginedes enne loovutamist jõustunud
tõttu. Selleks tuleb tagada võlgniku õiguslik kaitse. Võlgniku kaitse on tagatud vastuväidete esitamise õigusega. Võlgnik võib esitada vastuväiteid, mis tulenevad nende omavahelistest suhetest, uue võlausaldaja vastu. Väga olulist kaitset annab võlgnikule õigus esitada senise võlausaldaja vastu suunatud vastuväiteid ka uue võlausaldaja vastu. Võlgniku vastuväidete esitamise õigus on seadusega sätestatud üldjuhul imperatiivselt. Vastuväited võivad tuleneda kas loovutusele eelnevast ja loovutamise ajal kestvatest asjaoludest, loovutamisest endast või loovutamisele järgnevatest asjaoludest. Vastavalt VÕS § 171 lg 1 võib võlgnik esitada kõik need vastuväited, mis tal olid enne loovutust eelmise võlausaldaja vastu nagu näiteks põhilepingu tühisus, nõude maksmapandavuse puudused, nõude aegumine. Samuti võib võlgnik esitada vastuväiteid uue võlausaldaja vastu, tuginedes enne loovutamist jõustunud
a Teiseks tähendab eraautonoomia isiku vabadust ise otsustada tehingu sisu üle. Siin on võlaõigus (2008. a. PärS § 95 lg korraldus?) § 24) PärS § 92, 2008.a PärS § jällegi andnud suurema vabaduse kui annab seda pärimisõigus. Pärimisõiguses on tehingu sisu ja ka 3 teine lause) 4) sihtmäärang 3) vastastikune 94) vormireeglid imperatiivselt reguleeritud, samas kui võlaõiguslike lepingute sisu puhul on enamasti (PärS § 76-77) testament vaid 1996. a pärimisseaduses: tegu eelkõige dispositiivsete normidega. Pärimisõiguse suuremad sisupiirangud tulenevad eelkõige 5) testamenditäitja notariaalselt 1) pärimislepingu õiguskindluse või ka usaldatavuse vajadusest, s
apellatsioonkaebuse käesoleva seadustiku § 214 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant ja vastaspool vastustaja. Eesti tsiviilprotsessiõigus näeb ette piiratud apellatsioonimenetluse. See tähendab, et menetlusosalised ei saa ringkonnakohtus jätkata ja edasi arendada seda tsiviilvaidlust, mis neid maakohtus pooleli jäi. Ringkonnakohus kontrollib üksnes maakohtu otsuse seaduslikkust ja seadusandja on seejuures kohtule imperatiivselt ette kirjutanud need piirid, millest maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel tuleb lähtuda. Ringkonnakohus võtab maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks poolte poolt maakohtus esitatud asjaolud ja maakohtus kogutud tõendid. Kusjuures alused, mille esinemisel saab apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja uusi tõendeid juurde võtta, on sätestatud ammendavalt. Apellatsioonkaebuse esitamise õigus on piiratud kolme faktoriga. Esiteks apellatsioonõigusest on võimalik
annaabi.ee 
