Endise Stanislavski Moskva Teatri näitlejat paluti öelda nelikümmend korda fraasi Sevodnja vetserom (,,täna õhtul"). Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest situatsioonist ja esitas siis antud fraasi kooskõlas iga antud situatsiooniga, mille tema kuulajaskond pidi ära tundma vaid muutusest kahe sõna intonatsioonis. Keelel on ka tungiv, konatiivne funktsioon: sõnumi mõju vastuvõtjale. See väljendub kõige paremini vokatiivis ja imperatiivis. Keele faatiline ja metakeeleline funktsioon toimivad pikendamaks või katkestamaks kommunikatsiooni, kontrollimaks, kas kanal töötab ja tõmbamaks vestluspartneri tähelepanu ("Halloo, kas sa kuuled mind?"). Seda kontakti ehk faatilist funktsiooni võib esitada ohtra dialoogiga, mille mõte on suhtlemise pikendamine. Püüe alustada ja jätkata kommunikatsiooni sarnaneb lindude ,,kõnele": keele faatiline funktsioon on ainus, mida linnud jagavad inimolenditega; see on ka esimene laste poolt
mich / sprich! steh auf! wasch(e) dich! tanz(e)! trag(e)! nimm! warte auf mich! "sina" korral moodustatakse oleviku (Präsens) ainsuse 2.pöörde tüvest, kusjuures mõnede verbide puhul lisatakse lõppu -e. Kui verbi tüve lõpus on d, t, chn, ffn on alati lõpp -e. 12 Tugevate (ebareeglipäraste verbide "Umlaut" jääb imperatiivis ära. Verbid, milledel on ole- viku ajavormi tüves muutus e > i, säilitavad selle muutuse ka imperatiivis. Mõned ebareeglipärasused: wisse! (wissen) sei! (sein) hab(e)!(haben) werd(e)! (werden) ihr setzt euch / nehmt / steht auf / tanzt / lest / wartet auf mich usw. setzt euch! nehmt! steht auf tanzt lest wartet auf mich usw. "teie" mitmuse korral, pöördumisel grupi poole, kellega on enamvähem "vennalikud" suhted, moodustatakse imperatiiv mitmuse 2
Emotiivne v. ekspressiivne -- emotsioone tekitav funktsioon (emotive), mis keskendub adressandile, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole. Kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles eelkõige hüüdsõnad, nt. "Ootoot" või vokaali pikendus sõnas, nt. "miiis?". 2. Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud adressaadile, leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st. "Joo!" puhul ei saa küsida , kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga "joob"; "joodi" puhul. 3. Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis
eemaldada või mitte, need on kas elutud või mitte. Eesti keele komitatiivi ja instrumentaali suhteid väljendatakse komitatiiviga, mis on Saksa mõju. Predikaate saab väljendada üksikute finiitverbide ja verbi ning muude sõnade (adverbiaali partikkel, nimi- või omadussõna = tekib idioom, infiniitne verb) kombinatsioonidega. Levinud on, et partikleid kasutatakse perfektiivsuse väljendamiseks, samas nad toimivad kui objekt (ta sõi supi ÄRA). Verb ühildub indikatiivis, imperatiivis ja osalt ka tingivas kõneviisis täissubjektiga nii isikus kui arvus. Eesti keel eristab morfoloogiliselt minevikus ja mitteminevikus toimunut. On lihtminevik, täis- ja enneminevik. Verbid ,,hakkama" ja ,,saama" on tulevikku väljendavad (loengud hakkavad toimuma reedel). Morfoloogiliselt markeeritakse umbisikulist (istutakse aias) ja resultatiivset passiivi (me olime üllatatud).
*sn > ss (*metsäsnä > *metsässä); II aastatuhandel *mb > mm (*lambas > lammas), *nd > nn (*kindas > kinnas), *ld > ll (*kuldan > *kullan), rd > rr (*surdak >> surra). Ka need on näited täielikust progressiivsest lähiassimilatsioonist. c. Nasaali assimileerumine järgneva klusiiliga, kui klusiil on silbi lõpus: *suntta > sutt; *vanempa > eL *vanemppa > *vaneppa > M vanep – täielik regressiivne lähiassimilatsioon. d. tk > tt imperatiivis: *arvat+ko+hen >> *arvatkoon >> arvaku – täielik regressiivne lähiassimilatsioon. e. tn > nn nud-partitsiibis: *arvatnut > *arvannut > arvanud – täielik regressiivne lähiassimilatsioon. f. Esimese silbi vokaal mõjutab teise silbi vokaali: *maahen > *maahan >> maha, *suuhen > *suuhun >> suhu; *soohen > *soohon >> sohu, *päähen > *päähän >> pähe; lähen > lähän – täielik progressiivne kaugassimilatsioon. g
Kommunikatsiooniskeem Shannon ja Weaver 1949 emotsioone tekitav (saatjat iseloomustav) Püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole selle suhtes, millest ta räägib. See kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles esindavad seda hüüdsõnad, nt "Oot-oot" või vokaali pikendus sõnas, nt "miiis?". tungiv funktsioon (suunatud adressaadile) leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st "Joo!" puhul ei saa küsida, kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga "joob"; "joodi" puhul. faatiline funktsioon (oluline on kontakt ise eelkõige kontrollimaks, kas kommunikatsiooni kanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks (ritualiseeritud vormelid,
Weber keskendus väärtustele, mõistusele, sidudes neid inimkäitumisega ja öeldes, et sotsiaalsed nähtused erinevadki loodusnähtustest selle poolest, et nad on determineeritud ratsionalismist, mõistusest ja väärtustest. Theodor Geiger (1891-1952) 1947. aastal ilmus raamat ,,Õigussotsioloogia algus". Oma seisukohti nimetas ta sotsioloogilis-õiguslikuks realismiks. Tutvus Uppsala koolkonna seisukohtadega (Lundstedt) ,,Niisama vähe, kui on õiguslikus imperatiivis, niisama vähe on õiguses üldse..." õiguslikke käske pole mõtet tähele panda; kui sanktsioonis ei ole iva, siis ei ole õiguses üldse iva. ,,...Õigusreeglite all me võiksime mõelda kirjutatud või kirjutamata seadusi, mis eksisteerivad abstraktselt ja mis omaksid sellist tähtsust, et neid peaks järgima. Aga selliseid seadusi ei ole olemas. Tegelikult on nii, et õigusreegleid ei saa millegi muuga
ja võimukandjate õiguste ja kohustustega proportsionaalsed. Õiguspersonal = õigusstaap Geigeril. Ta omistas õigusele kui institutsioonile suurt tähelepanu, õigus on nähtus, mis juhib ühiskonna elu õigetele rööbastele. Geigeri teooriat nimetatakse sotsioloogiliseks õiguslikuks realismiks. Oma teadusliku idee sai Uppsala ülikoolist, kus arutleti õigusnormi üle ja õiguse tausta üle. Õigusnormi osas valitses järgmine seisukoht (Lundstedti poolt): niisama vähe kui on õigust imperatiivis nii sama vähe on õigusreeglites üldse. Õigusreeglite all võiks mõista kirjutatud või kirjutamata seadusi, mis eksisteerivad mõtteliselt ja mis omaksid sellist tähendust, et neid peaks järgima. Aga selliseid seadusi pole olemas. Tegelikult on nii, et õigusreegleid ei saa millegi muuga kindlaks teha, kui sellega, et riigiorganid kindlates situatsioonides teatud viisil käituvad aga riigiorganite tegevuski põhineb tegelikult psühholoogiliselt toimivatel faktoritel, mis mõjutab
annaabi.ee 
