Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest
Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni välja areneda ja toimed ei ole takistuste või muude sekkumiste tõttu alati seaduspärased, tuleneb looduslike protsesside üldine ühetaolisus mateerias immanentselt kätkevatest vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid
Kui aktiivse eutanaasia seadustamine tundub ka siinkirjutajale veel liialt radikaalse sammuna, siis passiivset eutanasiat tuleks teatud juhtudel ning etteantud tingimusi järgides kindlasti lubada. Sootak kirjutab: "Patsiendi enesemääramisõigus ei ole pelgalt juriidiline kategooria; viimase aja eutanaasiadiskussiooni käigus on seda otseselt seostatud elu kriminaalõigusliku kaitsega. Nimelt ei hõlma see kaitse mitte lihtsalt elu bioloogilises mõttes, vaid ka inimelu mõistesse immanentselt kuuluvat inimväärikust. Kui inimesel on õigus nõuda inimväärikuse austamist elu jooksul, siis tähendab see inimväärikuse kui inimelu eetilise substantsi tunnustamist ka suremisel. Eelkõige tähendab see patsiendi õigust loobuda agooniat pikendavast intensiivravist, aga ka seda, et arstil puudub kohustus allutada intensiivravile seda mittesoovivat haiget (4., lk 2392). "Inimese surm ei ole mitte hetk, vaid protsess. Eutanaasia korral on
Mõistmaks ühte filosoofilist väidet tuleb mõista seda küsimust, millele too väide on vastuseks. Sokratese osutatud seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks. Ta väidab: selleks, et teadmine areneks, peab teadmisi kujundav inimene omama kriitilist suhet oma teadmisesse. Teoreetiline mõtlemine on immanentselt kriitiline mõtlemine. Seda on demonstreerinud juba varasemadki teemad, näiteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes selles, et nad tõrjusid argumenteeritult teiste seisukohti, mis oli oma seisukoha väitmise aluseks. Sokrates lisas sellele juurde ülimalt olulise tunnuse – teoreetiline mõtlemine peab olema kriitiline ka iseenda tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes. Selleks, et inimteadmine areneks, tuleb
Tegemist on hinnangutega, mida olemasolev õigussüsteem ei sisalda, kuid mis on olulised õigusest arusaamisel. Õigupoolest on käesolevad kommentaarid juba kolmas katse kommenteerida põhiseadust tervikuna, seetõttu puutub uurija-kommenteerija mõnikord kokku tundmatute asjaoludega. Tundmatute asjaoludega hakkamasaamisel on kaks tahku: nendest teadasaamine ja nendest arusaamine. Tõlgendamist eeldab siin vaid uuest ja tundmatust arusaamine. Seega sisaldavad käesolevad kommentaarid endas immanentselt midagi uut õigusteaduses, mis peaks abi pakkuma omakorda praktiseerivatele juristidele. Veel tahaks tähelepanu juhtida mõnedele tõlgendusmaksiimidele ja klassikalisse tõlgendamiskaanonite kataloogi lisandunud tõlgendusviisidele, mis aitavad selgitada põhiseaduse mõtet. Integratsioonimaksiim nõuab, et eelistada tuleb neid käsitusi, mis mõjuvad ühtlustavalt. Põhiseadusest arusaamisele on rajatud käsitus ülejäänud õiguskorrast ja üldtunnustatud või
seostub lõputu, dünaamilise tähenduste genereerimise võimega. Tekstist saadav seondub katkestustega, erinewustega, nihete, tmesisega (osadeks lahutamisega – grammatikas: liitsõna osadeks lahutamine). Tekst viib kokku, põimib erinevad hääled ja koodid, sotsiolektid. Tekst on põimimine, aga samas terviku katkestamine. Tekst on mõtlemine, assotsiatsioonivoog. Tekst dekonstrueerib teost (kui struktureeritud tervikut). Tekst desorganiseerib teost, see võime ja omadus on tekstis immanentselt olemas. Tekst on ala, kus kehtib polüloogi võim, vabaduse ja determineerimatuse tsoon. Need on tööd, milles toimub strukturalismist eemaldumine; teose uurimine on strukturalistlik, teksti uurimine - poststrukturalistlik. Barthes moodustab sõna tekst-nauding, see on “õnnelik paabel”, keelte segunemine, kus valitseb juhuslikkuse printsiip. Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud.
Moraali pole vaja. Suverään on see, kellele enamus allub. Modernism, suured ideed -> vabadus, õnn ja progress, objektiivne tõde on võimalik, inimene suudab seda tuvastada. Loomuõiguse taassünd maailmasõjad ja moraal, õigus peab sisaldama mingit moraali, postivism enam ei toiminud, natsi saksamaa H. Kelsen leiab, et faktid on objektiivse maailma nähtus erinevalt normist. NOrme on mitmeid. moraalinormid pole siduvad ja õigusnormid on. Lon Luvois Fuller: õigussüsteem sisaldab immanentselt moraali. · Eitas loomuõiguslikku jumalikku normi, ei nõustunud, et ebaõiglane õigus ei olegi õigus, eitas ka positivsmi põhiväidet, et moraali järgi pole õiguses vajadust. · Esinevad teatud moraalsed standardid ehk legaalsusprintsiibid, mis on inkorporeeritud õigusesse ning tagavad minimaalse õiglase kohtlemise. Mõned normid on aga sedavõrd väärad, et võib esineda alus nende mittetäitmiseks. Kuid ka viimasel juhul esineb teatud moraalne kohustus
See tervik tuleb sisemiselt lahti võtta, et seda analüüsida. Suur toimeseoste võrgustik. Mis need toimeseosed on? Toimeseosel võiks olla (?) kausaalsus selles tähenduses nagu loodusteadustel (nagu oli loodusteadusel). Toimeseoste ja kausaalseoste erinevus on see, et toimeseos realiseeriv eesmärke ja loob väärtusi. Hüvede ja väärtuste produtseerimine – objektiivse vaimu üks osa. Käsituse alusel luuakse seaduspäraselt uusi vaime juurde. Toimeseoste immanentselt- teleoloogiline (eesmärgile suunatud) iseloomustus – objektiivne vaim on eesmärgipärane, produtseerib hüvesid. Teosel mingi eesmärk ja sellel on mingid väärtushinnangud (autori arusaamad on õiged ja teised eksivad, kes valesti aru saavad); kui autoril on oma arusaam asjast, siis tekib eesmärk, et põhjendada ja selgitada oma arusaama – näidata, et milles eksitakse. Viimane punkt: lk 95. Iga ajalooliselt väljakujunenud toimeseos on iseendasse keskendunud:
annaabi.ee 
