Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ilves". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ilvesed, jänes, ilvestel, poegade, ilvi, ilvesel, varvas, jänese, väited, aare, kaslane, jalgadega, käppadel, kassidel, käpad, niimoodi, lumes, karvastik, tumedad, tihedad, kevadeti, kuuseokkad, vabaneda, männikud, isasel, toidab, eluviisiga, auke, aprillis, sündides, pimedad, imevad, tulema, piimahambad, viiest, jahib, vaenlane, põhjapoolkera................................................................ .... lk 12 3 Välimus Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid , mis tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Saba on lühike: 1523, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis , võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist . Sabaots on must. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Esikäpad on tagakäppadest suuremad . Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes .Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 40 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib
Ilvese ladinakeelses nimes Lynx lynx viitab esimene Lynx perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis tegutsevat ilvese liiki nimetatakse Lynx lynx lynx'iks. Osa uurijaid arvab ilvese kassi perekonda. Sel juhul on ilvese nimi Felis lynx. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 2040% jahitud ilvestest. Ilvese levila saared asuvad Itaalia, Austria, Sveitsi ja Tsehhi mägimetsades, Balkanil ja Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovezas. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool
MILLINE JA KES ON ILVES? Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel, sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel olla punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida. ELUPAIK Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades
Ilves (Lynx lynx) Ilves on Eesti metsade ainuke kaslane. Ta on kõrgete jalgade ja ümara peaga, tugeva kehaehitusega loom. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kg. Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Siberis leidub ka 50 kg kaaluvaid ilveseid. Kõrvade otsas on ilvesel umbes 5 cm pikkused musta otsaga karvatutid. Ilvese nina on punakaspruun. Käppadel on tal nagu kaslastel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude
ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal
olla kahvatud ja sulandunud peaaegu roosimustriks, seetõttu võivad need tunduda palju suuremad. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Saba on neil lühike ja laia musta otsaga. Kõrvaotstes on umbes 2 cm pikkused tutid, talvel pikemad, kuni 4 cm. Kõrvatutid on mustad ja silmatorkavad ning tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Ilvesel on esikäpad tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja käpaalune karvkate on väga tihe, võimaldades kõndida kohevas lumes. Küünised on tugevad ja pikad, kuid suurem osa ajast on need sisse tõmmatud. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäppadel 5. Varvaste vahel on kile, mis ulatub peaaegu viimase varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias.
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
