parimatevõim. Parimad olid keskajal rikkamad ja kõrge või kuningliku perekonna sugulased. Platon, aga pidas parimateks neid, kes oma elu püüdlevad tarkuse poole. Platon arvas et inimesel on hingejaod, mis jagunevad 3. Ükshingejagu peaks neist olema domineeriv ja see määrab ära inimese töö. 3hingejagu olid: mõistuslik, söekas ja ihalev hingejagu. Mõistusliku hingejao voorus on tarkus. Söeka hingejao voorus vaprus ja õiglus. Ihaleva hingejao voorus mõõdukus. Mõistusliku hingejaoga inimene sobis siis valitemise ametisse, söekusega sõjalisse ja administratiivsesse, ihalev tootmisega seaotud ametisse. Aristokraatias domineerib mõistuslik hingejagu ja see oligi Platoni arvates ideaalne valitsemiskord. Varsti tõukavad söeka hingejaoga inimesed aristokraadid võimult ja moodustavad timokraatia klassi. Timokraatia on auahnus.Nad hakkavad laiendama alasid ja saavad
Siit Platoni tuntud tlus, et palju ekslikku on knelenud poeedid ja neile ei ole kohta hveliselt korraldatud riigis. Eetilisest aspektist mjutab kunst eelkige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi prdeid, mida jlgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges lbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid lbielamisi, mis tragdiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks on Platoni jrgi aga mdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt: phjustab hingeliste lbielamiste paisutamist, selle asemel et aidata neid mdu piires hoida, mis peaks olema inimese eetiliseks pdluseks. Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi ksimus, miks siis midagi niisugust ldse kasvava plvkonna harimiseks rakendatakse? See toimub hda sunnil. Platoni jrgi ei ole mistuslik hingejagu kuni 20.
mida mitte. (Politeia 429c; 430b) Täpsustavalt tuleb aga juurde lisada, et osutatud haridust saab anda üksnes see, kes omab ranges tähenduses teadmist vapruse kohta. Kes niisugust teadmist omab, sellel puudub mõistagi vajadus toetuda tegutsedes pelgalt õigele arvamusele sellest, mis on vaprus. Söakas käitumine ilma teadmise või õige arvamuseta on aga mitte vaprus, vaid hulljulgus. (Laches 197b) Milles seisneb ihaleva hingejao arete? Mõistusliku hingejao arete seisnes, nagu nägime, selles, et temasse kätketud eeldused ja püüdlused saaksid täielikult välja arendatud. Söaka hingejao arete selles, et tema loomulaad saaks mõistusliku hingejao juhtimisel täielikult välja arendatud. Seda loogikat jätkates peaks ihaleva hingejao arete seisnema selles, et ihad saaksid mõistusliku hingejao juhatusel täielikult välja arendatud. Kuid siin antud loogika enam ei kehti. Nimelt
defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus. Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus. Pigem on mõõdukus, sophrosyne, voorus, mida vajavad kõik ühiskonnaliikmed, domineerivalt ihaleva hingega inimesed küll ehk teistest enam. Hing Seisus Voorus mõistuslik valitsejad tarkus söakas sõjalis-administratiivne vaprus õiglus ihalev tootjad, demiourgos`ed mõõdukus
maailma võitlus, enam eraelulised sündmused, enamasti traagiline lõpp, kuid moraalne võit. Ballaad on luule kinnisvorm.Orjakivi Sonett: 13.saj. Itaalia luuležanr, 14 värsireast, traditsioonilise skeemiga abab, abab, cdc, dcd. Klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast keelt ja korrastatud ülesehitust. Sonett arendab ühte teemat tõusvas joones. 14. rida kulmineerub tavaliselt vaimuka puändiga. Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi
viimasel kahel real. Kulminatsioon> 14. värss, vaimukas puänt. Luulevorm, mis oli mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusika saatel esitamiseks; Peetakse uusaegse mentaliteedi ja enesteadvuse alguseks; Uut tüüpi subjekti esiletõus (sekulaarsus, vastuolulisus, mitmetasandilisus); Võimaldab ideede dialektilist esitamist vastuolulise struktuuri tõttu; Kujunes välja spetsiifilise, ihaleva armasluule vormina. “Petrakism on poeetiline traditsioon, kus luulesubjekt, kelleks on primaarselt mees, loob enda iha kaudu armastatu. Iha on aga alati kättesaamatu. Selle kannatuse ja igatsuse tagajärjel leiab subjekt lunastuse” (Rebekka Lotman, 2015,389) Mõlema kinnisvormi puhul on vaja teada seda, mis on kinnisvormi põhitunnused (on need värsimõõdulised, riimilised, stroofilised?)
olemasolevaid ühiskonnakorraldusi, valitsemisviise, valitsejate hingelaade, mida Platon ka tegi. Kõige lähedasem ideaalsele on tema järgi aristokraatia. Aristokraatia ,,parimate võim" hävitab end sellega, et piirab selle ringi, kellele kuulub võim, väga kitsaks. Sõjakangelaste võim timokraatia on naabritega pidevalt sõjajalal. Oligarhia ,,rikka vähemuse valitsus" töötab endale vastu kiire rikastumise pürgimusega, st liialt domineeriva ihaleva hingeosa alluvuses tekib kaks teineteisega mitteläbisaavat ,,riiki" rikaste ja vaeste oma. Üleminek demokraatiale leiab aset siis, kui vaesel enamusel õnnestub kukutada rikaste oligarhide võim. Tühistatakse varandustsensused, kõik on võrdsed võimu teostama. Aga inimesed, kes pole hariduse ja kasvatuse kaudu valitsemiseks ettevalmistatud, ei suuda ,,demokraatlikke vabadusi" ellu viia. Hääletamine on peamiselt hääletajate arvamuse avaldamine üldise hüve kohta
siseheitluse tunnus. Lõpuks virutas ta mütsi vastu maad ja hüüdis: «Mis sellest! Tulgu mis tuleb! Lähen venna juurde! Sealt saan küll kaela jutluse, aga vahest ka ühe eküü.» Ta viskas kähku õlale oma nahkvoodriga hõlmiku, haaras maast mütsi ja läks ahastades välja. Ta läks mööda Harpe'i tänavat Vanalinna poole. Muchette'i tänavast mööda minnes kõditas ta haistmismeelt tiirlevailt praevarrastelt tõusev tore praetud liha lõhn ja ta heitis ihaleva pilgu tohutu suurele praeköö-gile, mis kunagi frantsiskaanilt Calatagironelt välja meelitas sellise pateetilise hüüde: «Veramente, queste 252 rôtisserie sono cosa stupenda!» Jehanil polnud aga raha ja sügavalt ohates kadus ta Petit- Chatelet' väravasse, selle päratu suure massiivsete tornide kuus-tahuka alla, mis kaitses sissekäiku Vanalinna. Ta ei võtnud endale niigi palju aega, et nagu see kombeks oli, möödaminnes visata kivi
annaabi.ee 
