raskuse all mitte murduda ning peenikesed samblaid. okkad, et vähendada aurumist. o Heletaiga kasvab liivastel ja • Igihaljad puud alustavad kevadel esimese soistel aladel ning lausalisel soojaga kiirelt fotosünteesi ega raiska aega lehtede loomiseks. igikeltsal. o Mets on hõre ja valgusküllane. • Okaspuud jaotatakse tumedaokkalisteks (kuusk, nulg) ja heledaokkalisteks(mänd, lehis, Seal kasvab rohkesti puhmaid seedermänd). ja samblikke. • Tumedaokkalised puud neelavad Lehisetaiga muutub maksimaalselt päikesekiirgust ning alustavad sügisel värvirohkeks. fotosünteesi nii vara kui võimalik
sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ehk kääbuspõõsaid (pohl, mustikas, kanarbik) ja samblaid. Heletaiga(mänd,lehis) kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Lehisetaiga muutub sügisel värvirohkeks. Heletaiga levikualal esineb sageli suuri metsapõlenguid. 8) Inimtegevus okasmetsas? Inimesed tegelevad okasmetsades ehitus- ja paberpuidu tootmisega, jahindusega, kalapüügiga, tselluloosi tootmisega, maavarade kaevandamisega, puidu varumisega ja niiskes paraskliimas ka puuviljakasvatusega. Ameerika 9)
võimalik. Vastavalt sellele jaotatakse metsad tumetaigaks ja heletaigaks. Tumetaiga on "tume" okaste tumeda värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane, selle tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ja samblaid. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Heletaiga kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumus- ja toitaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toiteainevaene leedehorisont ehk väljauhtehorisont. Selle alla kujuneb tumedamat värvi sisseuhtehorisont, kuhu jäävad pidama pealmistest kihtidest ärakantud ained.
küllaltki suure viljakusega, sest kõduneb palju puulehti ( vähem happelised) palju mikroorganisme mullas, mulla ja taimede vaheline aineringe kiire pruuni värvi Tundra tundramuld mullad läbikülmunud- igikeltsal füüsikaline murenemine soostumine- vesi ei imbu igikeltsa tõttu pinnasesse maavoolud- veega küllastunud pinnase valgumine mööda kallakpinda METSAVÖÖNDI MULLAD läbiuhteline veereziim, sest sademed ületavad auramise
kerkivad ootamatult esile lõputute metsade keskelt. Need on umbes 185 m kõrged erikujulised sambad, mis meenutavad keskaegseid kirikutorne. Allavoolu jääb Leena hüdroelektrijaam, mis töötab jõe suure jõu varul. Leena delta võtab enda alla tohutu suure geograafilise ala, jäädes oma suuruselt alla vaid Mississippi deltale Ameerika Ühendriikides. Ta asub 38 073 km2 suurusel alal ja jaguneb 150 haruks. Kuigi see on suurim delta külmunud aluspinnasel (igikeltsal), uhub jõgi allavoolu suures koguses savi ja mulda, mistõttu delta pidevalt muutub. Kaugel põhjas külmub Leena jõgi aastas kuueks kuni kaheksaks kuuks, nii et kaubandus- ja transpordieesmärkidel teda laialdaselt kasutada ei saa. Iga aasta mais ja juunis toimuvad jää sulamise tõttu ülemjooksu aladel üleujutused, mille kohta venelased ütlevad rasputitsa mis sõnasõnalt tähendab kehvasid teeolusid, mil reisida on täiesti võimatu. 1985
on lume kaitse all, on eriti lopsakad. Puuliigid, mis moodustavad metsade põhjapiiri, on Euraasias. järgmised: Norras harilik mänd ja tundrakask (Betula tortuosa), Koola poolsaarel jääb neist valitsema viimane. Valgest merest Uraalini ulatub põhjapiirini siberi kuusk (Picea obovata). Petsora jõgikonnas lisandub siberi lehis (Larix sibirica), mis ida pool Uraali muutub ainuvalitsevaks ning Jenissei joonel asendub dauuria lehisega (Larix gmelini). Lehised on kontinentaalsetel aladel igikeltsal kõige vastupidavamad. Alles Kaug-Idas lisandub metsapiiril jällegi kaski (Betula cajanderi). Iseloomulik koosluse vorm on hõrendik, kus puude võrad ei puutu kokku. Kohati esineb metsapiiril vaid üksikuid puid; selline puistundra meenutab harvikut, raiestikku, kus üksikud puud on alles jäetud uuenduse soodustamiseks. (Looduslikke kooslusi ei ole soovitatav nimetada harvikuteks.)
Madalaim teadaolev igikaltsa temperatuur on –8 0C (Kirde-Siberis). Niisuguses madalas temperatuuris säilivad loomade (näiteks mammutite) ja taimede jäänused tuhandeid aastaid. Suviti igikeltsa mõnekümne sentimeetri paksune pealmine aktiivne ehk tegus kiht sulab ja muutub veega küllastudes püdelaks massiks, mis hakkab isegi väikese kallakuse (2-4 0) korral allapoole libisema. Seda protsessi nimetatakse solifluktsiooniks ehk maavooleks.. Igikeltsal on suur mõju jõgede tegevusele. Ta suurendab vee äravoolu, sest viimane ei saa pinnasesse valguda. Kui igikeltsa alal voolav jõgi kattub jääga ja vesi satub hüdrostaatilise rõhu alla, kummub jõejää küngastena üles ning vüljapääsenud vesi valgub laiali, muutes jõejää üha paksemaks. Tekib kattejää ehk tarõn. See nähtus on iseloomulik Siberi jõgedele.
Lehised kasvavad peamiselt lausalise igikeltsaga aladel. Okaspuud jaotatakse tumedaokkalisteks (kuusk, nulg) ja heledaokkalisteks (mänd, lehis, seedermänd). TUMETAIGA on "tume" okaste tumerohelise värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Vähese valguse tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. HELETAIGA kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke. Lehisetaiga muutub sügisel värvirohkeks. Heletaiga levikualal esineb sageli suuri metsapõlenguid. MULLASTIK Nõrgalt arenenud rohustuga okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumus- ja toitaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall
Maalihe mitteläbilaskva kivimi lamamine liiva all; inimese mõtlematu ehitustegevus muudab nõlvade kallet. Voolamine Allvoolav materjal seguneb Aeglane Sageli niiskusega küllastunud omavahel. Pole kindlat pinnases. Igikeltsal. Voolamise lihkepinda tagajärjel nõlvad astmelised. Nihkumine Peale gravitatsioonijõu Kõige Silma mittejälgitav. Nõlva mõjutavad muud jõud: korduv aeglasem alumisse ossa kuhjuvad külmumine ja sulamine lõhub peeneteralised setted aineosakeste vahelisi seoseid Igasugust kivimmaterjali liikumist nõlval raskusjõu mõjul nimetatakse nõlvaprotsessideks.
Kuldvihma seemned võib otse mulda panna ning umbes kuu aja jooksul tärkab taim. Suvised pistikud ilma eelneva ettevalmistuseta annavad parima juurdumise tulemuse. Potentilla fruticosa Põõsasmaran Mullatingmused Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes (Wikipedia). Kasvatamisel peab seega teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal (Põõsasmaran bio.edu). Hooldus isekülvil või iselevimisel Põõsaste dekoratiivse välimuse taastamiseks ja elujõu suurendamiseks kasutatakse võrade kärpimist
annaabi.ee 
