Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta. Uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu.
Ernst Enno Nimi : Erns Enno · Sündinud 8. juuni 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas. · Ta ei olnud väga seltsikas luuletaja, ning tema loomingulne tee kulges üksi ja omaette. · Õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Reaalkoolis. Looming · Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. · Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu. · Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Ei Tea · Kord oli, kord, ei tea, Kõik ilmas korraks jääb Kõik ununeb nii pea Kord korra järgi läeb · Kord korraks järgi mina, Kord korraks järgi sa, Musttuhat ümber kordab, Ei iial otsa saa. · Näe, päikse paistel mängib Musttuhat sääse meelt sääsk, õnn ja sääse
· "Minu sõbrad" 1910 kordustrükk 1973 · "Kadunud kodu" 1920, 1950 · "Valge öö" 1920 · "Valitud värsid" 1937 · "Üks rohutirts läks kõndima" 1957, 1971, 1983, 2001, 2003 · "Väike luuleraamat" 1964 · "Rändaja õhtulaul" 1998 · "Laps ja tuul" 2000 Ka ajakirjanduses lastelaule. Kodu- ja loodusluuletused, igatsuslaulud ning ballaadid põhinevad hardail lapsepõlvemälestusel ja panteistlikul loodustundel. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). Enno luuletusi: Marjule Ei tea Emakene
Estonia kontserdisaalis esinesid Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel.Kontserdil esitati orkestri muusikat ning esitusele tulid : Gustav Mahleri 10.sümfoonia, Eino Tambergi ,,Avafanfaarid" ja Maurice Raveli ,,Daphnis ja Chole" süit nr 2.Lood mis kõlasid kontserdil oli kirjutatud klassikalises stiilis. Helilooja Gustav Mahleri (1860-1911) 10.sümfoonia Kes alpides on käinud, ja mägiojade tulva näinud ja kuulnud õhtupäikeses mäenõlvadel sööva karja igatsevat kellamängu, see teab ,kus see muusika sündis.Looduses on ise võimsam helilooja ja läbi aegade on suur kunst temast jõudu ammutanud. Eino Tambergi (1930-2010) ,,fanfaarid" kontsertliku teose kirjutas helilooja , Neeme Järvi ettepanekul ÜRO 50. aastapäevaks ,mille tõid ettekandele 1995.aastal New Yorgis Neeme Järvi ja Yorgi Filharmoonia Sümfooniaorkester. Maurice Raveli (1875-1937) ,,Daphina ja Chole" süit nr 2 on muusikaajaloo üks
isamaa või usu nimel, vaiad rüütel teenib esmajärjekorras daami, kelle soovidele ta vastuvaidlematult allub. Rüütlikirjandus tõi kultuuri uue joone- austuse naise kui isiksuse vastu. Trubaduure võib nimetada Euroopa esimesteks kunstlüürikuteks pärast antiiki. Tüüpiliselt ajastule oli nendegi teoste keskne teema saavutamatu armastuse jumaldamine. Armastuse tõeline olemus oli kaks teineteist igatsevat hinge ning armastuse kaitsmiseks tuli jumaldada salaja.
Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule. Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck. N. ,,Hall laul", ,,Ta tuli...", ,,Igatsuse laul" Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. ,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl", ,,Kojuigatsus", ,,Neil õhtutundidel", ,,Kodu luule", isegi terve luulekogu ,,Kadunud kodu".
teiseusuliste vastu. 12. ,,Laul minu Cidist" pärineb 12. saj keskpaigast. 13. 14. Selle eepose eripära on see, et teosele on täiesti võõras religioosne fanatism ning see eepos on märksa tõetruum. 15. See on kirjutatud assonantsriimis 16. ,,Lugu Igori sõjaretkest" on loodud 1185 ja 1187 aasta vahel. 17. 18. Teos oli vastuolus tollase kirjandustraditsioonidega, sest seal oli ajaloolist minevikku igatsevat idealismi. 19. Eepose originaaltekst põles ära 1812 aasta Moskva tulekahjus. 20. Neil oli ühine luulevorm, temaatiline lähedus, mõned olid kirjutatud rohkem ajaloole lähtudes. Rüütlikirjandus (XII-XIII sajand) 1. Rüütel pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja hell armastaja seetõttu nimetataksegi tollast rüütlikirjandust ka kurtuaasseks kirjanduseks 2. Motiivina käsitletakse daamikultust. 3
läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck. Talle oli lähedane panteistlik arusaam, et jumalik alge on killustunud kogu looduses, millest inimene on üks osa ning samades õigustes kõige elavaga. Materiaalsesse kesta vangistatud hing aga püüdleb ümbersündide kaudu üha suurema täiuslikkuse poole, et lõpuks sulada jumalusse. N. ,,Hall laul", ,,Ta tuli...", ,,Igatsuse laul" Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. ,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl", ,,Kojuigatsus", ,,Neil õhtutundidel", ,,Kodu luule", isegi terve luulekogu ,,Kadunud kodu".
(Suudleb meest ja põgeneb uksest. Eesriie.) Teine vaatus (Õhtul mägedes. Kaljuseina varjul on onn, mille taga mäed tõusevad hari-harjalt kuni lumiste kõrgusteni, kus helendab alles päikene. Kostab karjapasun, koerte haukumine, kellade helin. Onni ees harkjalgade vahel pada tulel, mida kohendab Angela, istudes kolmejalgsel järil ja kergitades vahetevahel kaant, et pajas midagi segada ja maitsta. Onnist pahemal keegi hakkab mägedes laulma igatsevat armulaulu. Angela kargab järilt, puulusikas käes. Vähe aega vahtinud, pöördub uuesti tule juurde, kohendab tuld, istub järile. Tüdruk jääb nõnda istuma ka siis, kui Karlo ilmub pahemalt kaljule, kus lõpetab oma laulu. Vaikus.) Karlo hüüab Angelat ning palub luba alla tulemiseks, mille tüdruk silmapilk tagasi lükkab. Poiss veenab neiut natuke aega. Ausõna peale, lubab Angela Karlol alla tulla, ent vaid selleks, et näha, kas poiss oma sõna ka peab
portree ja kirjaga: ,,Selles majas elas aastail 1909-1919 luuletaja Ernst Enno." (Teder 2011) Pilt 9 Ajalehe "Postimees" väljalõige Ernst Enno monumendist. (Allikas: Eesti Riigiarhiiv f 4416, n 2, s-ü 65) 9 KOKKUVÕTE Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu. Need sümbolid kajastuvad tema paljudes luuletustes nagu näiteks ,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl", ,,Kojuigatsus", ,,Neil õhtutundidel", ,,Kodu luule", isegi terve luulekogu ,,Kadunud kodu". Ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast on see, mis hoiab koos Enno luulet. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on
määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N. ,,Rändaja õhtulaul" alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu. Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. ,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl", ,,Kojuigatsus", ,,Neil õhtutundidel", ,,Kodu luule", isegi terve luulekogu ,,Kadunud kodu"
kaunistusmotiiv 13. peatükk Rokokoo maalikunst Prantsusmaal · pastelsed värvid · maaliti salapäraseid maastikke · maaliti aadlikke karjaste riietes · armastati maalida meelelahutust - koosviibimised, tõsisemaid teemasid välditi Jean-Antoine Watteau 1848-1721 · armastas maalida teatri teemasid ja kõrgseltskonna elu · oma maalidel püüdis välja tuua kurbust ja armastust ja armastuse järele igatsevat õnne · tema maale iseloomustab rokokoolik elegants, prantsuspärane vaimukus ja maitsepeenus · "Tants" tagataustal kiviehitis · "Pierrot" elu on kui seiklus · "Seik Khytera saarele" Francois Boucher 1703-1770 · "M. de Pompadour" Louis XV esimene armuke. · kuninga esimene kunstnik · taotles väliseid efekte - pealiskaudsed maalid · vananedes ei kasutanud modelle vaid maalis poolpaljaid akte peast · "Puhkav tüdruk" · "Tualett"
sellel valgel jõulupuhtal teel. Tõuseksin kui kõrgemale üha: Kutsub nimepidi mind see täht. Ah, et on nii kiviränki hetki kanda südamel kui kirstukaant! Äkki tunnen, et ka täna nende Enam pole anda silmavettki — pilgud tähtedesse tõstet, kust seegi armuand on otsa saand. kuulen vangipõlves õdede ja vende valus-igatsevat tervitust. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikka minevikku säet See on meile ainus kahekõne, — tagurpidi — siiski kojujõudja, särav märguand — oh, loe ja loe! — ent mu hõimud — kodutuks on jäet... tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe helk veel hingeõhust soe. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi. Taeva poole karjub nende äng. Kahaneb me vahelt lumeväli.
sunnitud maha istuma. Mustlaste hertsog tõi sõna lausumata ühe savikruusi ja mustlastüdruk ulatas selle Gringoire'ile. «Visake see vastu maad,» ütles ta. Kruus purunes nelja ossa. «Vend,» ütles seejärel mustlaste hertsog oma käsi mõlema pea peale pannes. «See on nüüd su naine. Ja õde, see on su mees. Neljaks aastaks. Minge.» 90 VII. PULMAÖÖ Veidikese aja pärast istus meie poeet kuskil mugavalt soojas, väikeses kaarvõlvilises toas laua taga, mis näis aina igatsevat, et sinna seinal rippuvast söögika-pist midagi söödavat ilmuks. GringoireM ootas pehme voodi ja ilusa tütarlapse seltskond. Seiklus sarnanes nõidusega. Ta hakkas ennast päris tõsiselt pidama muinasjutuprintsiks; aeg-ajalt vaatas ta ringi, nagu selleks, et uurida, kas tuline vanker, mille ette kaks tiivulist kimääri rakendatud, veel alles on, sest ainult säärane vanker võis teda põrgust nii kähku paradiisi tuua. Vahetevahel
annaabi.ee 
