Jaak Timberg Tartu Ülikool KELA 1. kursus Miks arendab liikumisõpetus sotsiaalseid oskuseid? Võib öelda, et liikumisõpetus on vaid osa kasvatus- ja õppetegevusest. Lihtsustatult või kergelt idealiseerides (vaatenurga küsimus) on liikumisõpetuse eesmärgiks võtta inimene ja teha ta paremaks. Lähenedes terminile liikumisõpetus detailsemalt, on siin konkreetsemad eesmärgid nagu vormisoleku, kehalise kompetentsuse tõstmine, ühtlasi ka saab liikumisõpetuse abil edasi anda teisi väärtuseid ja oskuseid, näiteks kuidas nautida liikumist, tunda liikumisest rohkem rõõmu ning teiste väärtuste hulgas saab liikumisõpetus laiendada isiku silmaringi, vastutustunnet ja ühtlasi ka
väljakujunenud tabude ja pühaduste lõhkumine. Suund progressile on asendunud suunaga tundmatusse tulevikku. Usk on kadunud, maailma tunnetamiseks võib olla üheseid vaatepunkte. Loobutakse ühesest tähistamisest ja täpsetest piiridest kõiges, nii eetikas, moes, traditsioonides kui ka kirjanduse liikides, sest tähistamine osutub suutmatuks. Maailm ei ole avastatav ega korrastamisele alluv.Maailm on määratlematu ja osaduslik. Postmodernism paneb inimese paljude võimaluste ette, idealiseerides ja põlastades neid võimalusi üheaegselt. Kõiges valitseb, pooltõsidus, mis sunnib kahtlema ja küsima. Postmodernismi iseloomustab selgete eetiliste taotluste puudumine. Kultuuri ja eetika vaimne pool kängub, samal ajal kui teadus ja tehnika on kõrgel tasemel ja arenevad. Eetika on suunatud kasulikkusele, pole hinge-eetikat. Tehnika ei ole veel saanud vaimukultuuri arengu vahendiks. Meil puudub näiteks Interneti-eetika.
Taustaks on ühiskondlikud muutused, globaliseerumine nii majanduses kui ka kultuuris. 20. sajandi lõpul toimus põhimõtteline murrang kõiges, endine elulaad ja elutõdemus hakkas maad andma uuele (globaalne kommunikatsioonivõrgustik, geenitehnoloogia jne). Loobutakse ühesest tähistamisest ja täpsetest piiridest kõiges, nii eetikas, moes, traditsioonides kui ka kirjanduse liikides. Postmodernism paneb inimesed paljude võimaluste ette, idealiseerides ja põlastades neid võimalusi ühtaegu. Kõiges valitseb pooltõsidus, mis inimest kahtlema ja küsima sunnib, inimene tunneb end ebakindlana, sest tal võib olla korraga mitu eelistust, mille vahel ta võib valida, samal ajal kaheldes oma valikutes. Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine. Postmodernistid hülgavad teadlikult igasugused piirangud ja seadused, mis on välja töötatud eelnenud kultuuripõlvkondade poolt. Eriti kriitiliselt suhtuvad nad 19
Novalis, Hugo) oli loodusekultus ja -imetlus seotud kristlik-müstiliste otsingutega. Inglise romantik Shelley sai tuntuks oma ateistliku mässumeelsusega, ometi ümbritses temagi ideaali kõrgemat Vaimu pühaduse nimbus. Elu pühaduse kaitse, vabaduse ja armastuse humaanne ideaal läbisid juhtmotiividena kogu romantilist kultuuri. Kuigi romantikud tundsid piisavalt hästi ka antiikkultuuri, oli nende suurim avastus siiski keskaeg. Nad hindasid keskajas seda mõistagi idealiseerides eluvaimu terviklikkust (nagu rahvaluules ja muinasjutus) ning vaimse printsiibi (ristiusu) juhtrolli ühiskonnas. Romantismis algas teadlik rahvaluule talletamine. Kõik tuntumad Euroopa keskaja eeposed ("Rolandi laul", "Laul minu Cidist", "Nibelungide laul") avastati ja avaldati esmakordselt romantismiajal või selle eelõhtul. Samast ajajär-gust pärinevad vendade Grimmide ja taani kirjaniku Anderseni kuulsad muinasjutukogud.
loomise vajadust kergemini ja täielikumalt, sest antiikmõtlejate ja teadlaste selja taga ei olnud neid tohutuid hulki eellaste teadustöid nagu tänapäeval ega pidanud nad oma ideedega läbi murdma varemöeldu ja analüüsitu rängast tihnikust. Me võime imetleda nende väljenduste selgust ja lihtsust. Antiikkultuur on meieni jõudnud renessansi kaudu. Renessansi suurkujud olid antiikajast totaalses vaimustuses ja hindasid seda mõnikord üle, idealiseerides ja vahel mitte arvestades ajaloolist tõde. Renessansilt pärandiks saadud ettekujutused jätkavad oma elu meiegi teadvuses, tahame seda või mitte. Kogu Kreeka tsivilisatsiooni alus, objekt ja lähtepunkt oli inimene tema vajadustes, kasus, arengus. Kreeka inimene ja maailm peegeldasid üksteist. Kogu kultuur rõhutas inimest, tema võimekust, ilu ja hingesuurust. Kreeka jumalatel oli kindel koht kreeklase elus, kuid nad ei surunud vaimset elu religiooni mõju alla. Orjanduslik
saj. alguse Hispaanias). R ajal oli väga palju sõdu ja üldse lahkhelisid ning pingeid. Kujunes ka moraalikriis: vallandusid maine individuaalsus ja saamahimu (nt. Ameerika põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine; katolik inkvisitsioon, aga ka protestantliku kiriku katsed ketserlust välja juurida sünnitasid vaid uut ülekohut). Ka vaimuelus sisepinged. Kõrvuti maisuse ülistamisega (Boccaccio, Rabelais), arenes Platoni õpetusest lähtuv vaimuvool, mis loodust idealiseerides tõrjus ja taunis selle "tumedamat" poolt - seksuaalsust ja maist kirge. Selle tõttu asendusid piiritu usk loodusesse, inimeste võimetesse ja mõistusesse 16. saj. lõpul skepsisega, mis vähehaaval valmistas ette R kriisi teisenemist barokiks. R sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias (kestis u. 3 saj.), mujale jõudis hiljem. Francesco Petrarca - uusaegse lüürika isa, humanist teosed kõik ladina keeles: "Africa" - poeem, mis tegi ta
oli ettevalmistav staadium praegusele kunstile, mis sai alguse Vanakreeka kunstis. 15. Seleta mõiste – musike. Vanakreeklaste maailmavaate, kunsti ja muusika põhimõtteks olid: maise elu idealiseerimine (isegi jumalad olid inimesed) objektiivne suhtumine ümbritsevasse (Kreeka kauni maana näis olevat määratud andma inimesele õnne ja seal oldigi õnnelikud. Idealiseerides välist maist elu unustati ära vaimne, sisemine ilu; ka muusika oli väliselt kaunis. Olulised polnud seesmised meeleolud ega elamused) hinge ja ihu harmoonia (sümboliks hästi häälestatud lüüra) Muusikal, poeesial ja tantsul oli kreeka kultuuris väga tähtis koht, kus muusikat vaadeldi osana ühiste väljendavate kunstide rühmast. Kujunes välja tüüpiliselt kreekalik mõiste – musike. Sõna „muusika“
Hiina, India ja Egiptuse kultuur oli oluline üldkultuurilisest või etnograafilisest seisukohast see kõik oli ettevalmistav staadium praegusele kunstile, mis sai alguse Vanakreeka kunstis. 15. Seleta mõiste musike. Vanakreeklaste maailmavaate, kunsti ja muusika põhimõtteks olid: * maise elu idealiseerimine (isegi jumalad olid inimesed) * objektiivne suhtumine ümbritsevasse (Kreeka kauni maana näis olevat määratud andma inimesele õnne ja seal oldigi õnnelikud. Idealiseerides välist maist elu unustati ära vaimne, sisemine ilu; ka muusika oli väliselt kaunis. Olulised polnud seesmised meeleolud ega elamused) * hinge ja ihu harmoonia (sümboliks hästi häälestatud lüüra) Muusikal, poeesial ja tantsul oli kreeka kultuuris väga tähtis koht, kus muusikat vaadeldi osana ühiste väljendavate kunstide rühmast. Kujunes välja tüüpiliselt kreekalik mõiste musike. Sõna ,,muusika" tulenebki sellest kreeka keelsest sõnast ja tähendab muusade kunsti
ajaks oli temast saanud tunud veidrik ateenas, kes liikus noorte sophistliku noorte seltskonnas ja õpetas neid oma vestluste kaudu, ja kutsus neid noori enda juurde sümboosiumitele. Elatasid teda , suured, rikkad noored ateenlased. Tema ei kirjutanud teadaolevalt mitte midagi, küll aga sai tema järgneva 4 saj filosoofia eeskujuks, kahe oma õpilase kaudu Xenophon ja teine Platon. Mõlemad kirjutasid 'Sokratest, idealiseerides. Xenophon maalähedasem , platon sügavamalt, tema dialoogides Sokrates vestleb ja kuulutab oma vestluskaaslaste väärust. Platoni puhul selge see, et ta küllalt sageli pani Sokratese esitama seisukohti, mis on tegelikult tema omad, Sokrates väljendas, väga raske vahet teha milline on Sokratese seisukoht ja milline Platoni enda oma. Nende kahe mehe teostes, ilmneb Sokrates sophistide vastandina, kuultutab ja naeruvääristab, eriti Platoni omas.
türklaste oht Euroopale. Enneolematus ulatuses vabanesid ka maine individualism ja saamahimu. Sellega kaasnes moraalikriis näiteks Ameerika põlisrahvaste hävitamine. Katoliku inkvisitsioon ja protestantliku kiriku katsed ketserlust välja juurida sünnitasid uut ülekohut. Ka renessansi vaimuelu iseloomustasid rohked sisepinged maisuse veendunud ülistamine (Boccaccio, Rabelais) versus Platoni õpetusest lähtuv vaimuvool, mis loodust idealiseerides taunis selle ''tumedat'' külge - seksuaalsust, maist kirge (Dante, Petrarca). Ajastule olid omased ka enesekahtlused, need läbisid Shakespeare'i tragöödiaid, Montaigne'i esseesid. Piiritu usk loodusesse asendus 16. saj teisel poolel skepsisega, mis teisenes hiljem barokiks. Renessanss sai alguse Itaalias, seal oli ka kõige ulatuslikum, väldates ligi 3 saj. Teistes Euroopa maades põhiliselt 16. saj. Näiteks Inglise renessansi haripunkt oli 16. saj lõpus, kui Itaalias oli juba hääbumas
annaabi.ee 
