eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus. Kolmandaks sõdisid eestlased vabatahtlikuna Soome armees. Eesti meeste osalusel moodustati 1941. aastal Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal koos metsavendadega Eesti pinnal. Üks põhjus miks eestlased Soomes sõdisid oli tahtmine pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1943. aastal algas ulatuslik põgenemine Soome, põhjuseks Saksa
1942 .a formeeriti sakslaste poolt Eesti leegion, kuna vabatahtlikud,-välismaalased ei tohtinud teenida Wehrmachi-is. Loodi mitmeid piirikaitse rügemendid. 80 000 meest oli Saksa mundris. Augustis tuli rügement Eestisse ja osales mitmel pool kaitselahingutes ( eriti vahvalt Emajõe ääres) 4-meest on pälvinud maailma ühe auväärsema ordeni Alfons Rebane,-Harald Riipalu, Paul Maitla,Harald Nugiseks. Alfons Rebane sündis 1908.a. 1942 määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.1944.a jaanuar osales Volhovi-Novgorodi piirkonnas.Nende lahingute eest sai ta autasu esimese eestlasena ( Raudristi Rüütlirüstiga). Sai saksamaal Augsburgis 8.03.1976 kopsuvähi. 1948-1949.a teenisid eestlased USA-vägedes.Valvasid Nürnbergi vanglat.Aitasid hoida käigus Berliini õhusildu.Kokku moodustasid üheksa kompaniid, kus käisid läbi 5000 eestlast.
seista teine teisel pool rindejoont, kus maksab sõja raudne seadus. 22.juunil 1941.aastal alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu. 6.juuli paiku, kui sõda oli jõudnud juba Eesti pinnale, said Harald ja tema vend mobilisatsioonikutse. Lahkhelisid neil ei ol- nud-kähku metsa. Kätte jõudis sügis, ning pidi uuesti kooli minema. Kui klassivendade peas küpses otsus Saksa sõjaväkke minna, oli nende hulgas ka Harald. Ta asus teenima 185.Idapataljoni, mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel majas nr.44. Harald Nugiseksist, tolleks ajaks 20.aastasest noormehest sai esimene kord sõdur. Väljaõpe toimus Tallinnas ning seal sai ta ka oma esimese sõdurimundri, mis oli miskipärast sõjaeelse Läti vorm. Enne 1941.aasta jõule viidi Idapataljon Narva, kus nende asukohaks sai Hermanni kindlus. Harald ei teadnud veel, et peab sõdima hiljem just seal. 6.jaanuaril saadeti 185. Idapataljon Naravs Jambourgi, mis sai pataljoni esimese kompanii
Teine kiri oli venekeelne,selles oli surm. Asusin kirikuklla,hda petas mu mblema. mblesin palju palituid,kleite ja jakke Harala vasemale rahvale. htuti mrisin kampripiiritusega haiget selga ja Jaani rtiku muster kulus mulle phe. Neljakmnendal aastal olin maakomisjonis. Aasta prast lasti meid vallamaja taga maha. Ja sinine rtt oli mul peas. Herbert Rannamees Peetrusel oli palju tegemist sellel verisel aastal ja ta lausus mulle tdinult: (Herbert Rannamees,oota pisut.) Mina,idapataljoni poiss, poleks tohtinud uskuda Peetrust, seda juuti,oleksin pidanud kihutama talle keresse valangu ja asi nudi. Kuid partisanid olid vtnud mu relva, visin vaid nppida risti, kuni tuli ingel ja teatas: (Olete hiljaks jnud, taevas on tis teie ohvreid!) Allan Tempel leegionr Ema tles:hoia karja! Isa nkas:narrid nurme! petaja hiskas:Eestmaa! Kallim kutsus:tule tagasi! Leitnant lugas:torma edasi! Surm sosistas:siia savvi! Viivika Ma pidin sndima septembris, kuid saksa sdur li jalaga ema
1942 .a formeeriti sakslaste poolt Eesti leegion, kuna vabatahtlikud,-välismaalased ei tohtinud teenida Wehrmachi-is. Loodi mitmeid piirikaitse rügemendid. 80 000 meest oli Saksa mundris. Augustis tuli rügement Eestisse ja osales mitmel pool kaitselahingutes ( eriti vahvalt Emajõe ääres) 4-meest on pälvinud maailma ühe auväärsema ordeni Alfons Rebane,-Harald Riipalu, Paul Maitla,Harald Nugiseks. Alfons Rebane sündis 1908.a. 1942 määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.1944.a jaanuar osales Volhovi-Novgorodi piirkonnas.Nende lahingute eest sai ta autasu esimese eestlasena ( Raudristi Rüütlirüstiga). Sai saksamaal Augsburgis 8.03.1976 kopsuvähi. 1948-1949.a teenisid eestlased USA-vägedes.Valvasid Nürnbergi vanglat.Aitasid hoida käigus Berliini õhusildu.Kokku moodustasid üheksa kompaniid, kus käisid läbi 5000 eestlast. UUS ALGUS! Relvajõudude taastamine 17 .veebruar 1991 .a 3. september 1991
vastu leidis laialdast toetust. Mobilisatsiooniga tuli sõtta u 38 000 (43 000) meest. Juba esimesed kontaktid Eesti pinnale tunginud punaarmeelastega kinnitasid, kui põhjendatud olid J. Uluotsa väited surmaohust eesti rahvale. Meriküla dessantväelased tapsid jõhkralt esimesed nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena. Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu. Need lahingud tõid major Alfons Rebasele esimese eestlasena autasuna Raudristi Rüütliristi. Veebruaris kodumaale saabunud 45. rügemendi major Harald Riipalu pataljoni võitlejad läksid Tartust kohe lahingusse ning kiire ja otsustava tegevuse tulemusena hävitasid 14. ja 15. veebruari võitlustes üle Peipsi järve tulnud vaenlase Meerapalu-Jõepera dessandid
rahvuslaste, anglofiilide ja sõjavastaste vangistamine. Hävitati mitmeid rahvuseid, enne kõike juute. Samuti hävitati ka mustlasi. Suurima rühma Eesti pinnal hukkunutest moodustasid nõukogude sõjavangid. Umbes 1500 eestlast osales Saksa sõjaväe koosseisus võitluses Punaarmee vastu, mis saadeti aga laiali. Liituti vabatahtliku organisatsiooniga Omakaitse, mis asendas Kaitseliitu. Sakslaste korraldusel hakati tegema uusi väeosi. Näiteks idapataljoni ja politseipataljone. Taheti maksta kätte kannatuste eest, kuid samas häiris ka natsireziim. Kuulutati välja ka Eesti SS-leegion aga see polnud populaarne, sest Saksa väed olid pannud rahva pettuma. Sellepärast kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise. Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlastes pahameelt ja soovi kõrvale hoida. Lahkuti Eestist. Põgeneti Soome, sest paljud neist, kes ei tahtnud olla Saksa vägede all, olid
Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi,
1. mai 1942. aasta seisuga oli julgestusgruppide nimekirjas 4050 meest. Need üksused said ülesandeks teede, raudteede ja teiste strateegiliste ning sõjaliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamise, metsadesse jäänud punaarmeelaste kinnipüüdmise ning Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise. Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne
Julgestusgrupid saadeti aga juba peagi Venemaale, kus neid tihti ka rindel kasutati. See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku. Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka Idaüksuseid. 8 Koheselt moodustati kolm Idapataljoni: 658. pataljon, major Alfons Rebase juhtimisel; 659. pataljon, major Georg Soodeni juhtimisel ja 660. pataljon, major Heinrich Ellrami juhtimisel. Kõik kolm allusid 18. armee idaüksuste ülemale. Peale selle loodi ka 657. Idakompanii, mis allus 16. armee idaüksuste ülemale ja tegutses teistest eraldi, põhiliselt lõunapool. Samuti säilis Narva üksus, kes võis välja panna oma pataljoni. 1943. aasta lõpuks olid eestlaste Idapataljonid sõjategevuses – 658. ja 659
ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist, igas neli kompaniid, ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris. Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel. Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli. Moodustati leegioni 1. Rügemendi staap koos 1. pataljoniga. Oktoobris 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, varsti saabus kohale ka pataljoniülem SS-
sundmobilisatsioon Majandus allutatud kellegi teise kasuks töötamisele 19.05.09 Eestlased erinevates vägedes 1. Saksa mobilisatsioon, vabatahtlikult. Esialgu paigutati neid idapataljoni ja politseipataljoni, mis olid mõeldud tagalas kasutamiseks. Lõpuks moodustati Eesti SS leegion. Mobiliseeriti ja vabatahtlikult kokku sai umbes 60 000 meest. 2. Soome põgeneti, et mitte Saksa sõjaväkke. Neist moodustati JR 200, kuna neid oli päris palju (2300). Kui Soome sõlmis vaherahu, siis nad tulid tagasi. Nad lootsid Eesti pinnal sõdida, kuid nad jaotati Saksa vägede vahele ära. 3
annaabi.ee 
