Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest 10 , mis asub näitusesaali 9 krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakond 11 , mis avati 1993. aastal. VAHITORN Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni, 1 linnuse arvatavasse vanimasse ja kige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne läbime eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri krgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Keskajal kasutusel olnud tstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimaseks redupaigaks. Vahitorni peakorruse prandas
Enamasti lähtutakse 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt esmalt ehitati üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381
teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381
eenduvale rõdule, mis on kaunistatud siirudega. Toas asub ka linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin. Eluruumide seintel on üksteist 16. saj teise poole baroksete puunikerdusteha vappepitaafi. Epitaafid on pärit erinevatest Saaremaa maakirikutest, kust toodi need linnusesse hoiule. Vahitorn(Pikk Hermann) asub peakorusse idanurgas kuhu pääseb mööda kitsaid treppe. Torn on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida nimetatakse nii Lõukoerte auguks kui ka Lõviauguks. Vahitorni ainuke sissepääs asub üheksa meetrri kõrgusel maapinnast ja on ülejäänud osaga ühendatud ainult silla kaudu. Tänasel ajal sillale astudes võib kuulda ka lõvide möirgamist. Vahitornis
konvendihoonega. Uuenduslikumad uurjad, kes toetusid Seuberlichi teooriale lisasid, et praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka tükike praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Teine teooria, mille eestvedajaks oli arhitekt Kalvi Aluve ja mis kinnitub 1970. aastatel tehtud vaatlustele ümberehituse ajal on see, et kivilinnuse ehituslugu algas juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. 2010.–12. aastal toimunud arheoloogilised välitööd näitasid, et Kuressaare linnuse näol on tegu omapärase vesilinnusega, mis ehitati otse madalale rannaalale. Linnuse ehitamist alustati ilmselt piiskop Jakobi valitsemisajal (1322–1338). Tööd katkesid arvatavasti Jüriöö ülestõusu (1343–1345) puhkemisel. 14. sajandi lõpust kuni 15
peetud sahti phjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamistetuid. Tegelikult viib uks danskerisse - kivist kinnisele rdule, kus asub keskaegne käimla. Teine "Lviauku" eenduv dansker oli ühenduses teise dormitooriumiga . Viimane ja kirdetiiva teine saal, kunagine söögisaal , on praegu kasutusel muuseumi ametiruumidena. 11 Vahitorn Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann) linnuse arvatavasse vanimasse ja kige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne läbime eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri krgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Keskajal kasutusel olnud tstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimaseks redupaigaks
betoontrepp, mis viib seitsmendale korrusele, kus nüüd on suviti avatud Tornikohvik. Ent kogu torni ulatuses on säilinud ka keskaegsed kitsad müürisisesed trepid, mis omal ajal algasid umbes meetri kõrgusel korruse põrandast. Sellega püüti raskendada vaenlase ülespääsemist. Ülemised korrused olid mõeldud linnuse kaitsemeeskonnale. Huvitav on viies korrus, mis asub kaitsegalerii tasapinnal. Siin on säilinud kaks müürisisest kaminat (põhja- ja lõunanurgas). Lääne- ja idanurgas asuvate uste kaudu pääsesid linnuse kaitsjad hõlpsasti kaitsegaleriile. Torni kuuenda korruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina (kätepesunõu), mille algne asukoht võis olla mujal. Ei puudu ka võimalus, et see paiknes siin kui ajutises kirikus (sel juhul peaks Kaitsetorn olema varasem). Torni ja konvendihoone ehituskunstilises teostuses on erinevusi, mis paneb kahtlema nende üheaegsuses
Ruudukujulise põhjaplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendiniss. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad. Nisside peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud). Kabel ,,Pikk Hermann": Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võimaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni
ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mjule (Ülevaade arhidektuurist, kuupäev puudub). 10 Konvendihoone ehk peahoone on ruudukujuline, kus asuvad majandusruumid, laod; loodetiivas piiskopi kolm eluruumi; edelatiivas pidurefektoorium ja kabel; kagutiivas köögiga varustatud söögisaal ja dormitoorium(ühine magamistuba); kirdetiivas magamisruumid; põhjanurgas kaitsetorn; idanurgas vahitorn (Aluve,1980). 2.1.1. Keldrikorrus Keldriruume kasutati peamiselt majapidamis- ja laoruumidena. Kagutiivas paiknesid peakorruse köögi all llepruulimiskoda, kolderuum ja kaevukamber. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile
suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka osa praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Ühel meelel on uurijad siiski selles, et praegune konvendihoone on valminud hiljemalt 1381
Seda perioodi nimetetekse pilditüliks, 8.-9. sajand. ikonoklastid olid ikoonmaali vastu ja ikonoduulid pooldasid ikoonmaale. ikonoklastid hävitasid ka maale, sealt tuleb ka see, et maalide hävitamist nimetatakse ikonoklasmiks. ikonoklastid arhitektuuri ei puutunud. 8. sajandil pilditüli ajal kaob ära enkaustitehnika, kuna see on kallis, pöördutakse tagasi temperavärvide juurde, kus kasutatakse sideainena muna või näiteks mett. ikonostaasid on tavaliselt kiriku idanurgas, altari läheuses. see on ikoonidega kaetud sein, mis on ülevalt alla ikoone täis, ikoonid on suhteliselt väiksete mõõtmetega, seega võib seda ka kodus hoida. Vana-Vene kunst Kui bütsantsi kunt lõpetab olemise?? 15. sajandil siis võtab venemaa eeskuju bütsantsist (kunsti osas ikka :D) eeskuju li võetud juba sajandeid varem. 988 ristiusustati venema vürst Vladimiri poolt. see kestab 12. sajandi alguseni. Siis tulevad venemaale barokk ja rokokoo
annaabi.ee 
