lemmikuks. Arhitektuuris valitseval ehitusbuumile, tabas läänemaailma ka beebibuum. Teaduses ja filosoofias toimusid suured muutused ning arengud. Rajati strukturaalne antropoloogia, mille põhjal on kõikide kultuuride aluseks teatavate vastandpaaride süsteemid. Hiljem kujunes Straussi süsteemist välja semiootika. Psühhiaater Ronald David Laingi arvates on terve ühiskond ''hull'' ja tugineb ainuüksi võimuvõitlusel ning skisofreenia on omamoodi normaalne reaktsioon ühiskonna hullusele. Tänu selle avastati, et haigusi võivad tekitada ''keemilised'' põhjused ja neid saab ravimitega ravida. Toimus esimene südame siirdamine. Hävitustehnikale lisaks oli sõda tõuganud tagant ka lennundust, kosmonautikat ja arvutite loomist. Arvutitehnika arengule andis otsustava tõuke vajadus lahti muukida sakslaste sifrisüst. Enigma. Teiseks tohutu tähtsusega edusammuks, võib pidada DNA struktuuri mõistatuse lahendamist 1953 a. Heaolu sümboliks kujunes Põrnikas
osutub praegune kuningas. Hamlet tõotab küll kätte maksta, kuid natukene kahtleb siiski vaimus. Peale seda hakkab Hamlet teesklema et ta on hull, et tõde teada saada. Lossi saabuvad rändnäitlejad, kellel Hamlet palub esitada üht näidendit, kus mõrvatakse kuningas sarnaselt Hamleti isa mõrvale. Vahepeal saadavad kuningas, kuninganna ja Polonius Ophelia Hamleti järele luurama, et saada kinnitust Hamleti hullusele. Poloniuse tütar kuuleb Hamleti monoloogi elust ja surmast ning hakkab uskuma juttu printsi hullumeelsusest. Sama päeva õhtul esitataksegi näidend, mida soovis Hamlet. Poole etenduse pealt, kui näidendis on kuningas mürgitatud, tormab kuningas õudust tundes minema. Õhtul peale näidendit kutsub Kuninganna Hamleti oma tuppa. Nad räägivad ja kuninganna Gertrude võtab Hamleti isa surma osaliselt omaks. Kuuldes järsku seinavaiba tagant sahistamist torkab Hamlet selle
osutub praegune kuningas. Hamlet tõotab küll kätte maksta, kuid natukene kahtleb siiski vaimus. Peale seda hakkab Hamlet teesklema et ta on hull, et tõde teada saada. Lossi saabuvad rändnäitlejad, kellel Hamlet palub esitada üht näidendit, kus mõrvatakse kuningas sarnaselt Hamleti isa mõrvale. Vahepeal saadavad kuningas, kuninganna ja Polonius Ophelia Hamleti järele luurama, et saada kinnitust Hamleti hullusele. Poloniuse tütar kuuleb Hamleti monoloogi elust ja surmast ning hakkab uskuma juttu printsi hullumeelsusest. Sama päeva õhtul esitataksegi näidend, mida soovis Hamlet. Poole etenduse pealt, kui näidendis on kuningas mürgitatud, tormab kuningas õudust tundes minema. Õhtul peale näidendit kutsub Kuninganna Hamleti oma tuppa. Nad räägivad ja kuninganna Gertrude võtab Hamleti isa surma osaliselt omaks. Kuuldes järsku seinavaiba tagant sahistamist torkab Hamlet selle
Kõik mis oli eestlastele varem keelatud oli nüüd kättesaadav. Kahjuks paljudele tundus see uus mis oli olnud nii kättesaamatu siis kordades parem kui vana ja armas. See vana ja armas unustati täiesti ja püüeldi ainult selle uue ja põneva suunas. Seda ihaldati. Kõik see mis on keelatud või mida enam tagasi ei saa on ju alati millegipärast palju parem. Nüüd on nii nende vanade armsate aegadega, neid ei saa enam kunagi tagasi, ja tänu uue hullusele hävitati palju seda mis oleks võinud vanast armsast meenutuseks maha jääda. 3. Varjud ja piimapukid on need väiksed asjad millega on üldjuhul igaühel häid mälestusi, kui mis ei ole enam samad nagu näiteks varjus, või on kadunud nagu piimapukid. Tekstis on lause: „Hämarus ja varjud on väljasurevad nähtused,“ sest maailmas on nii palju kunstlikku valgust. See hämarus ja need varjud ei saa enam kunagi olla selline nagu vanasti.
enesetapu peale kõike, mis tema elus oli toimunud. Olles keisrile edastatud kirja tõttu 9 aastat vanglas, määrati seal Timole diagnoos, et tegu on hulluga. Timo astus paljudest reeglitest vangis olles üle ning ka ta varajasemad teod, näiteks keisrile kirja saatmine, olid tõestuseks, et Timo tervis pole vaimselt korras. Paraku on aga vaimselt haiget inimest raske ravida, kui ta ei tunnista endale enda haigust. Timo arvates tema nö hullusele viitavad teod olid tingitud vangis seatud karmidest reeglitest. Vanglast välja saades ei tegeletud Timo ravimisega ning seega olid tal vahel peas hullud ning mõtlemata mõtted. Näiteks endale saatuslikuks saanud päeval püssiga harjutamas käies lasi Timo umbes, mitte märki sihtides. Sellist tegu paraku terve mõistusega inimene ei tee, mõeldes võimalikele ohtudele. Ka oma toas laua taga istudes võis tal tulla uitmõte püssiga mõtlematult käituda ning juhtus kurva lõpuga õnnetus.
Mr. Lockwood on sokeeritud tema jutustusest ning juba järgmisel päeval lahkub ta Londonisse. Tema äraolekul jõuavad sündmused haripunkti. Aasta pärast tagasi tulles palub ta Ellenil jutustada, mis vahepeal juhtunud on. Catherineil tekkisid tasapisi tunded Haretoni vastu. Tunded olid vastastikused. Heathcliff aga oli nende suhte vastu. Heathcliff muutus märkimisväärselt. Tihti kadus ta reaalsusest ja nägi oma armastatu Catherinei vaimu. Ta andus täielikult hullusele ja suri õnnelikuna teades, et on jälle koos Catherineiga. Cahterine ja Hareton abiellusid. Heathcliff maeti Catherinei ema kõrvale. Lugu lõpeb sellega, et Mr. Lockwood läheb surnuaeda, tundes teadmatust ja ebakindlust.
allikaga, tundlikkuse ja määramatusega, aga vaimuhaiguse köögipoolel leidub küllaldaselt ainest, mida ande korral kunsti valada. Võib olla kõnetab siis selline piiripealne kunst meie igaühe personaalset hullumeelsust ja piiridest välja ihalemist. Tõeline looming pole kunagi olnud midagi, mida saaks noa ja kahvliga lahata. Hullumeelsuses peitub aga eheduse ja autentsuse võti. See on ühtaegu uskumatu ja usutav. Kunst on suundadega on läbi ajaloo alati pisut end hullusele toetanud: ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Kujutusobjektideks vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionismi iseloomustab 7 inetuse esteetika. Sürrealism on võtnud teoreetilise aluse Sigmund Freudi metapsühholoogia, mille kohaselt vabaneb inimese vaim kammitsaist üksnes une ajal, kui esile kerkivad
mõistusele tuleb ja saab aru, kui narrilt ta on rüütliromaanide pärast käitunud. Ta lubab isegi pärandada kogu talle kuuluva raha oma õetütrele tingimusel, et see mitte kunagi rüütliga ei abiellu. Minulgi hakkas lõpus kahju Don Quijotest, kuigi ma olin praktiliselt kogu romaani tema totruste üle naernud. Ainus, mis pani lõpus muigama, oli see, et tema õetütar saab päranduse, kui rüütliga ei abiellu. See oli huvitav punkt Don Quijote loole ja tema hullusele. Kas Don Quijote loobus oma Dulcinea kinnisideest üldse kunagi? Arvan, et jah. Ja usun, et see toimus hetkel, kui ta kuulis romaani teise osa lõpupoole vahetult enne oma kodukülla jõudmist kahte poissi vaidlemas. Üks ütles teisele, et sa ei näe teda oma eluajal enam. Don Quijote võttis seda kui märki, et Dulcinea ei saa enam endiseks ja ta ei näe teda kunagi enam (tegelikult polnudki Quijote teda kunagi näinud, teda oli lihtsalt uskuma pandud, et ta näeb
Mr. Lockwood on sokeeritud tema jutustusest ning juba järgmisel päeval lahkub ta Londonisse. Tema äraolekul jõuavad sündmused haripunkti. Aasta pärast tagasi tulles palub ta Ellenil jutustada, mis vahepeal juhtunud on. Catherineil tekkisid tasapisi tunded Haretoni vastu. Tunded olid vastastikused. Heathcliff aga oli nende suhte vastu. Heathcliff muutus märkimisväärselt. Tihti kadus ta reaalsusest ja nägi oma armastatu Catherinei vaimu. Ta andus täielikult hullusele ja suri õnnelikuna teades, et on jälle koos Catherine'iga. Cahterine ja Hareton abiellusid. Heathcliff maeti Catherinei ema kõrvale. Lugu lõpeb sellega, et Mr. Lockwood läheb surnuaeda, tundes teadmatust ja ebakindlust. 5. Konfliktid ja teose peaidee Heathcliff, see nimi juba kõlab teravalt ja järsult. Kui seda tegelast poleks olnud ei oleks raamatus olnud ühtegi konflikti, romaan oleks olnud lausa igav. Catherine, naine, keda ta kunagi armastas, alandas teda
objektiivsete seaduste diktaadile alluma ka tema. Ometi aimub Jakobis individuaalse vabaduse, tahte ja soovide absolutiseerimist, temas on omamoodi mässu kõike nivelleeriva determineerituse vastu. Jakobi näol võiks tegu olla isiksuse eneseteostusega, mida sellisena ei koge ei Ruuben Iilime ega Aarne, kui Jakob poleks autori poolt nii naeruväärsena ja kohtlasena antud, et ka tema kuulutatud ideed omandavad ebatõsise värvingu. Ent sisuliselt on tal ju mõneski asjas õigus. Ajastu hullusele katsub ta vastu panna oma ilusa maailma, püüab mitte alluda nivelleerivale üleüldisusele, Ruuben ja Aarne aga alluvad, olgugi et vastutahtmist. Kuid autor kujutab teda rumalakesena, kes puhtast kohtlusest ignoreerib logos't ja püüab maailma muuta suvast lähtudes. Pealegi on tema subjektiivselt hästikavatsetud tegevus objektiivselt võttes lausa hukatuslik -- autor kujutab teda Heiki surmas kaassüüdlasena. Jakobi ideoloogia kuulutatakse
Kuidas siis ikkagi Jungi arvates Kristus tuli toime vastandite ühendamisega? Jung kirjeldab seesmist konflikti, mis tuli ületada Kristusel. Tolleaegne ajavaim oli hullunud roomalikust võimu ja ekspansiooni kultusest. See oli kuradiks Markuse evangeeliumis, mis Kristuse kõrbesse kiusata juhtis. Selle mõju all olid nii vallutajad kui vallutatud. Kiusaja pakkus Jeesusele kõiki kuningriike, otsekui tahtes ka temast keisri teha. Kristus astus imperialistlike unistuste hullusele vastu seda pelgamata. ,,Kaugel sellest, et taolist psüühilist rünnakut alla suruda või lasta end sellel alla suruda, lasi ta sellel enda juures teadlikult tegutseda ning assimileeris selle. Nii transformeerus maailma vallutav keisrikultus vaimseks kuningapõlveks ja Rooma impeerium üleilmseks jumalariigiks, mis ei ole pärit sellest maailmast." (JUNG 1991:180) Kristusest sai päästja nii juutide kui ka kogu Rooma maailma jaoks, näidates et seal kus
annaabi.ee 
