„Minu ja sinu kadunud maailmad“ – Valdur Mikita (0)

„Minu ja sinu kadunud maailmad“ – Valdur Mikita    1. Kust on pärit eestlasi rahvusena ühendavad mälestused? (10 punkti)  2. Miks väärtuste ühtlustumine on löönud eestlasi kõige valusamalt? (10 punkti)  3. Milline roll on inimese elus varjudel ja piimapukkidel? (10 punkti)  4. Milline on sinu arvates maavanaemade põlvkonna tähtsus? (10 punkti)    1.  Lapsepõlvest.  Igaühel  on  meeles  milline  oli  elu,  kui  kõik  ei  olnud  veel  interneti  abil  nii  jagatav  –  kui  kõik  oli  igaühele  oma  ja  ainus.  Sealt  ajast  on  ka  kõige  ilusamad  ja  armsamad  mälestused  –    võib-olla  inimestega  keda  pole  enam  meie  seas,  kohtades  mida  enam  ei  eksisteeri  või  mis  on  tundmatuseni  muutunud.  Üldjuhul  on  ka  nii,  et  inimestele  jäävad  eredamalt  meelde  kõik  ilusad  ja  helged  hetked,  eriti  armsad  on  alati  just  lapsepõlvemälestused.  Praegusele põlvkonnale on omane, et pea igaühel on kusagil alles veel maavanaema. Sinna on  alati hea minna ja põgeneda. Seal ei ole oma elu igapäevaseid probleeme, seal on justkui õhku  mida hingata. See on koht mis on kõige ligemal nendele ilusatele mälestustele.  Igal eestlasel on mälestustes loodus. See on ka koht kus saab oma unistustesse ja helgetesse  aegadesse eksida.    2. Arhailiste eluviiside kadumine on kokku langenud vabanemise ja vabaduse ajaga. Kõik mis  oli eestlastele varem keelatud oli nüüd kättesaadav. Kahjuks paljudele tundus see uus mis oli  olnud  nii  kättesaamatu  siis    kordades  parem  kui  vana  ja  armas.  See  vana  ja  armas  unustati  täiesti ja püüeldi ainult selle uue ja põneva suunas. Seda ihaldati. Kõik see mis on keelatud  või mida enam tagasi ei saa on ju alati millegipärast palju parem. Nüüd on nii nende vanade  armsate aegadega, neid ei saa enam kunagi tagasi, ja tänu uue hullusele hävitati palju seda mis  oleks võinud vanast armsast meenutuseks maha jääda.   


3. Varjud ja piimapukid on need väiksed asjad millega on üldjuhul igaühel häid mälestusi, kui  mis ei ole enam samad nagu näiteks varjus, või on kadunud nagu piimapukid.  Tekstis  on  lause:  „Hämarus  ja  varjud  on  väljasurevad  nähtused,“  sest  maailmas  on  nii  palju  kunstlikku valgust. See hämarus ja need varjud ei saa enam kunagi olla selline nagu vanasti.  Enam  ei  istuta  õhtuti  elava  tule  paistel,  vaid  televiisori  valgel.  Tuba  saab  enamikul  soojaks  elektriga.  On  nii  palju  kõikvõimalikke  lampe  ja  valgusallikaid,  et  paljude  elust  puudub  elus  tuli täiesti, see mis kunagi oli igapäevane on nüüd eriline. Selle tõttu ka armas.  Ka  piimapukk  on  selle  armsa  kadunud  unistustemaailma  sümboliks.  Sinna  kogunes  hommikuti  suur osa külaelanikke, kes jutustasid  ja arutasid  maailma asju. Seal  oli koht  kus  jagati  oma  elu  teistega.  Tänapäeval  on  kõik  jagamine  internetis.  Seal  istusid  ka  lapsed,  mõtiskledes  ja  unistades.  Tänapäeval  sellised  paigad  puuduvad.  Selle  asemel  on  internet,  puudub päris suhtlus.    4.  See  tuletab  inimestele  meelde  kuskohast  nad  pärinevad,  kui  imeline  saab  olla  elu  ilma  moodsate mugavusteta,  kui  palju rohkem  sa siis märgata  ja väärtustada  suudad.  See on koht  kus saab põgeneda oma igatsetud aegadesse ja unistustesse. See on paik mis on kõige ligemal  iga  inimese  kõige  armsamatele  ja  ilusamatele  mälestustele.  Seal  saab  olla  vaba  ja  vaadata  kõige üle hoopis teise pilguga. Lasta oma mõtted vabalt lendu ja hingata. Just maavanaemade  juures  elab  ka  tänapäeval  täiesti  elavalt  meie  rahva  pärimus  –  see  kadunud  maailm,  mida  igaüks kusagil sügaval enda sees kõige armsamaks peab.                  Laura Lüll, 12 E