Hõõrdkeevitus on
suhteliselt uus
liitmise tehnoloogia ,
mis
leiutati aastal 1991 TWI (The
Welding Institute) poolt. Protsess
toimub tavaliselt temperatuuril 0,8 materjalisulamistemperatuuri ning
liitmine
saavutatakse piltlikult sepistamisega.
Liidetavad materjalid on keevitamise jooksul jäigalt
kinnitatud rakistusega.
Keevitamine toimub silindrikujulise kulumatutööriistaga, mille
otsas on väike
sond . Protsessi juures pole tarvidust täitetraadile
ning kaitsegaasile.
Parameetrid , millega protsessi juhitakse on
tööriista pöörlemiskiirus,
liikumiskiirus kui
ka tööriista mõõtmed ning selle allasurumisjõud.
Pöörlev
tööriist surutakse liitesse kuni õlg kontakteerub detaili pinnaga.
Tööriista pealesurumisest ning selle pöörlemisest põhjustatud
hõõrdumise tagajärjel tekkiv
soojus põhjustab liidetavates
detailides viskoosse-plastilise olukorra, mis on
eelduseks liite
tekkimisele. Keevituse kestel liite ümbruses materjal soojendatakse
tööriista
perifeeria ümber ning seejärel toimub materjalide
järk-järguline uuestiliitmine sondi tagaküljel. See põhjustabki
keevisliite materjalide vahel. FSW on liitmisprotsess metalli
sulamiseta ja täitematerjalideta. Protsessiga saadakse tugevad ja
plastilised
liited . Meetod on eriliselt sobilik komponentidele, mis
on pikad lamedad, kuid seda saab ka rakendada ka torudele, süvistatud
lõigetele ja ka positsioonkeevitamisele. Sellised keevised saadakse
kombineeritult hõõrdumisel tekkiva
soojusega ja pöörlemise tõttu
tekkiva mehaanilise deformatsiooniga. Maksimaalne temperatuur milleni
jõutakse on 0.8 sulamistemperatuuri. Tööriist on silindrikujuline,
selle otsas on läbiv sond või keerukam ühenduskoht. Silindrilise
osa ja sondi vahelist osa nimetatakse õlaks. Samaaegselt pealispinna
„hõõrumisega” läbib sond detaili. Hõõrdumisega pöörleva ja
translatoorselt liikuva tööriista ja detaili vahel saadaksegi
protsessi tekkeks vajalik
soojus . Tööriista otsa juures toimuv
deformeerumine toob kaasa adiabaatlilise soojuse mahulise kaasmõju
detailidele.
Keevitusparameetrid tuleb reguleerida nii, et hõõrumise
suhe deformatsiooni väheneb kui detaili paksenedes. See on vajalik,
et tagada piisav soojussisestus ühiku pikkuse kohta. FSWga tekkiva
liite
mikrostruktuur sõltub detailist, tööriista projekteerimisest
pöörde ja liikumise kiirusest, mõjuvast jõust ja liidetavatest
materjalidest . Liitealas on mitmesugused
tsoonid nagu tavaliseski
keevitsprotsessis. Keskmine regioon on sibularõngakujulise mustriga
ning on kõige enam deformeeritud. Sageli tundub see dünaamiliselt
rekristalliseerunud olevat nii, et
detailne mikrostruktuur võib
koosneda võrdtelgsetest kristalsetest teradest. Tööriista iga
pöörde jooksul tekivad materjali silindrikujulised
kihid , mis
annavadki iseloomulikud sibularõngad liite pinnal.
FSWl on
järgmised eelised võrreldes tavapäraste keevitusmeetoditega:
- Puudub vajadus täitetraadile
- Minimaalne liite ääriste ettevalmistamine
- Protsess eemaldab liite vahel oleva oksiidi
- Automatiseerituse tase
- Liite kõrge tugevus
- Võimalik liita sulameid, mida ei saa liita oma tavapäraste keevitusmeetoditega pragudele vastuvõtlikkuse tõttu.
- Vähesed kujumuutused seda isegi pikkade õmbluste juures
- Suurepärased mehaanilised omadused nagu väsimustugevus, tõmbetugevus ja painutustestimine
- Pooride puudumine
- Pritsmete puudumine
- Vähene kokkutõmbumine
- Saab opereerida kõikide asendites
- Energiasäästlik
- Keevitajalt ei nõuta keevitussertifikaati
- Õhuke oksiidikiht liidetavatel detailidel on aktsepteeritav
- Pole vajadust lihvimise , harjamise või söövitamise järgi.
- Võib keevitada alumiiniumit ja vaske üle paksusega kuni 50 mm. ühe läbimiga
Piiranguid
FSW protsessile on vähendatud intensiivsete uuringute ja arendusega.
Siiamaani esinevad protsessil järgmised puudused:
- Detail peab olema jäigalt kinnitatud
- Iga keevituse lõppu jääb ava
- Ei saa teha nurkõmblusi (fillet welds)
- Lisaks tööriista allasurumisele on vajalik jõud tööriista edasiliigutamiseks mööda liidet.
- Tööriist on kallis ja kulub kiiresti, kui ei kasutada õigeid keevitusrežiime
- Keerukas aparaadi seadistamine
Kõik kommentaarid