jumalate pühamute territooriumist ning selle jalamil laiuvast kindlustamata all-linnast, mille keskuseks oli agoraa. Agoraa oli kreeka elanike peamiseks kogunemiskohaks ja pelgupaigaks. Lisaks sellele paiknes igas Kreeka linnas teater, sageli akropoli jalamil. Linnade elamukvartalid olid enamasti maaliliselt paikneva tänavastikuga. Elamud olid väikesed, ühekordsed ning tänavad kitsad. 2) Klassikaline periood Suurejooneliselt hoonestati akropol ning ehitati Pireuse sadam. Ateena julgeoleku kindlustamiseks ehitati Pikad müürid (ca 6 km), mille vahel oleks vajadusel kaitset võinud leida kogu linnriigi elanikkond. Müürid olid 4 meetrit kõrged ja 5 meetrit paksud. Linnade ebaregulaarne plaaniskeem asendus tasapisi korrapärase plaaniskeemiga. Linn oli funktsionaalselt hästi tsoneeritud: kesklinnas paiknes enamus templeid, neid ümbritsesid eramajade kvartalid. Linna tänavad olid 4-5 meetri laiused
õppida. Põhjasõda tegi keskaegse Tartu maatasa. Pärast 1775. aasta tulekahju pääses linn ohust muutuda sõjaväelinnaks, laastus seegi, mis veel südalinnas alles oli. 18. sajandi lõpul algas Tartu uuestisünd. Tartu ajaloo uus lehekülg algas aastal 1802, mil Tartus taasavati ülikool saksa-ja ladinakeelsena. Selle peahoone, Vana Anatoomikumi, tähetorni ja Toomemäele rajatud pargi kavandajaks oli Johann Wilhelm Krause (1757-1828), kes oli ka hea joonistaja. Linn hoonestati uute põhimõtete järele. Sirged tänavad, vaated, suured fassaadid, mis nummerdati 1809. aastast. Klassitsismiajastul kasvas Eesti kultuurielus maalikunsti ja graafika osatähtsus. Hakkas kujunema uusaegset tüüpi kunstielu, mille tähtsateks osadeks on kunstinäitused ja oma kohalik kunstiharidus. Tartu Ülikool tugineb kindlale ajaloolisele vundamendile. Osa teaduspärandist, mis sai alguse akadeemiliste kollektsioonidena, asub ülikooli muuseumides ja on tänapäeval avatud kõigile
Sõtke jõe paremal kaldal asuva linna vanima osa ehitamise põhialuseks oli 1946.-47. aastatel koostatud linna I generaalplaan (Lengiprosaht) ja 1948. aasta detailplaneerimise projekt (Lengiprosaht). Eesti kõige eksootilisem venekeelne võõrlinn on uraani rikastamise tehase juurde rajatud, hiigelaegadel 20 000 elanikuga Sillamäe, kuhu kuni 1990. aastani pääses vaid erilubadega. Linn kavandati 1946-47 projekteerimisbüroos "Lengiprosaht" ja hoonestati võrdlemisi ruttu ning terviklikult üleliiduliste tüüpprojektidega. Samas on linna asukoht erakordselt maaliline, võimaldades luua kommunistliku õnne kujundit." Suurelamud hrustsovkad 1950.-60. aastatel rajatud esimene suurelamukvartal, mis paikneb kesklinnas, on hoonesatud viiekordsete tüüpelamutega (nn hrustsovkad). See on planeeritud ajastule iseloomuliku vabaplaneeringulise printsiibi järgi. Elamud paiknevad tänavate suhtes diagonaalselt, kvartali keskel
Kolmanda väljakuna kavatseti rajada Lasnamäe väljak koos elegantse Idavaksaliga. Uhked plaanid jäid kõigest plaanideks, sest algas I maailmasõda. Reaalselt alustati suurelamute ehitust 1970-ndate lõpul. Kõiki plaanitud elamurajoone valmis ei ehitatud, mistõttu on endiselt palju tühja reservmaad. Käsitletud alal, Lasnamäe VIII mikrorajoonis e Katleris kehtestati detailplaneering 1980. aastate keskpaigas. Selle järgi hoonestati ala valdavalt 1980ndate lõpuks. Ulatuslike mikrorajoonide ehitusega kaotas Lasnamäe suure osa oma eestipärasest ilmest. Kiire ja ulatuslik ehitamine ei lähtunud kohaliku arengu vajadustest. Elamuehitus ei suutnud korvata olemasolevate hoonete lagunemist. Paraku polnudki eesmärgiks paikkondliku eripära säilitamine. Unitaarse riigi kujundamiseks oli vaja ühtlustada ka kultuurikeskkond. Alast lõunapoole jääv Tondi raba muutus1980ndatel jäämäeks. Normaalsetes oludes oleks see
pastoraadihooned. Seega polnud all-linn keskajal hoonestatud sugugi nii tihedalt, kui ta on seda mõnedes kohtades praegu. Näiteks Suur-Karja ja Viru tänavate vahelises kvartalis paiknesid keskajal suured aiad. Need ulatusid välja Sauna tänava loodeküljeni, mis oli oma keskosas keskajal kapitaalselt hoonestamata. Ka nunnakloostri lääneküljel paiknes küllaltki suur viljapuuaed, mis ulatus Laia tänavani, hõlmates seal Suur-Kloostri ja Aida tänava vahelise ala, mis hoonestati alles 17. sajandi keskpaigas. Peatänavate ilme määrasid keskajal ära tihedalt reastatud kõrgeviilulised kivikatustega elamud, mis vaheldusid väiksemate väravahoonetega. Hoonete heledaks krohvitud fassaade kaunistasid rikkalikult profileeritud paekivist teravkaarportaalid ning petiknishshidega jaotatud kõrged viilupinnad, mis olid sageli lahendatud ebasümmeetriliselt. Paekivist teravkaarportaale ning petiknishshe võibki pidada
rida juugendstiilis puidust üürimaju (A. Weizenbergi 10, 12, 14; L. Koidula 10a, 7 ja 9). 1930. aastatest pärinevad Kadrioru funktsionalistlikud ja art déco sugemetega kortermajad ning villad Koidula tänaval ja Narva maanteel (Narva maantee 55). Sama aastakümne teisel poolel ehitati Kadriorgu ka üksikuid suuremaid funktsionalismimõjulisi või esindustraditsionalistlikke kivimaju (A. Weizenbergi 8, L. Koidula 3, 14a, 22, F. J. Wiedemanni 6, J. Poska 49 jt). Köleri tänava lõpuosa hoonestati nn Tallinna maja tüüpi kivitrepikodadega puumajadega. 1934. aastal toimusid Kadrioru staadionil I Eesti mängud, mille raames toimus I üldtantsupidu, kus osales üle 1500 tantsija. II tantsupidu toimus Kadrioru staadionil 1939. aastal. Lk 9/20 TALLINN TURISTIDELE 5 KALAMAJA Kalamaja on olnud ammustest aegadest Tallinna peamine kalasadam, millele viitab ka nimi. Piirkond on tuntud
Piirkonnast leiab ka 12 üksikuid efektseid tüüpfassaadide rakendusi 19. sajandist, kuid olulise osa hoonestusest moodustavad siiski 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse elamud, mis oma ideoloogialt jätkavad tüüpfassaadidega sissejuurdunud traditsioone. Veel enne I maailmasõda kerkivad piirkonda ka üksikud kahekorruselised korterelamud, mis jäävad siiski suhteliselt marginaalseks ja piirkonna üldilme jääb 1-1,5-korruseliseks. Ala hoonestati suhteliselt tihedalt juba enne I maailmasõda, ja nii jäävad Eesti Vabariigi ajal püstitatud hooned seal pigem üksikuteks eranditeks. Stiilipuhast funktsionalismi siinsete elamute hulgas eriti ei leia, küll aga mõned näited 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud „kikkis“ katusega elamutest, mida rannapiirkonnas tervete kvartalite kaupa kerkimas näeb. Siit leiame ka hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed
pilastrid. Inglise klassitsism andis suurepäraseid ruumijaotuslikke lahendeid lossi- ja elamuehituses, kus erilist tähelepanu pälvib vendade Robert ( 1728 -1792 ) ja James (1732 - 1794 ) looming. R. Adami ehitatud mõisamajades on klassikalise harmoonia ideaal ühendatud ruumide otstarbeka jaotuse nõudega. Iseloomulik on terviklik arhitektuurne kompositsioon, selge ja hästiliigendatud põhiplaan ( Kedleston Hall Derby läh. 1770. aa. ). Adami`de projektide järgi hoonestati ka mitu tänavat Londonis ( Fitzroy Square, Stratford Place, Adelphi ), kus peaaegu katkematu hoonerida oli jaotatud eraldi sissekäiguga sektsioonideks ( igal sektsioonil 2. - 3. tasandil asuvad ruumid ). Taolises üürimaja vormis säilisid eramu privaatsuse põhimõtted. Vendade Adamide loodud on ka originaalne sisedekoratsioonistiil ( nn. adamstiil, vastab oma laadilt Louis XVI stiilile ). 19. sajandi algul tugevnevad inglise klassitsismis antikiseerivad jooned. Ja kuigi juba 1820. - 30
annaabi.ee 
