Vanemad Vanemaid on olemas väga erinevaid. Neid saab jaotada karmideks, hellitavateks, vägivaldseteks, hoolivateks, hoolimatuteks jne. Enamasti on vanemad karmi, hellitava ja hooliva kooslus, või vähemalt minu tutvusringkonnas on nii. Sellised vanemad hoolivad oma lastest, vahest on nad hellitavad ning samal ajal ka natuke karmid, kuna muidu arvab laps, et võib teha mida tahab. Mina arvan, et see on paljude jaoks just ideaalne lapsevanem. Karmid vanemad on need, kes arvavad, et kui nad ei ole karmid, siis kasvab nende lapsest pätt või
sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus, aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kuid selle raamatu kangelane ei surnud mitte lahingus ega rünnakul, vaid just ühel vaikuse päeval. Perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga
minu põlvkond.'' Nii on kirjutanud Remarque oma raamatus. Sõda on koht, kus rahvad lihtsalt üksteist süütult tapavad. Eesotsas on n.ö ,,bossid'', kes tavarahavast ära kasutavad oma poliitiliste õiguste leidmiseks. ,,Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed." Sõda rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad hoolimatuteks. Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega ,,kadunud põlvkonnaks", sest kes rindel ei hukkunud, said haavata hingeliselt. Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema''. Noorte tegevus sõjas koosneski kaevikutes istumistest ja rindel edasi - tagasi jooksmisest, inimeste tapmisest ja omade surma nägemises
osati kuulata mürsu tulekut ja teati selle ohtlikkusest, tuli varjuda ja end välja lülitada nendest õudustest, mis seal toimus. Noorte tegevus sõjas koosneski kaevikutes istumistes ja rindel edasi-tagasi jooksmises, inimeste tapmises ja omade surma nägemises. ,,Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed." Sõda rikkus ära nende inimlikkuse ja muutis nad hoolimatuteks. Sõda kogenud põlvkonda nimetati õigusega ,,kadunud põlvkonnaks", sest kes rindel ei hukkunud, said haavata hingeliselt. Tuhanded sõdurid hukkuvad mõttetutes võitlustes. Ainult kõige tugevamad elavad üle sõja jubedused: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid ja ükskõiksed rindevõitlejad, kes püüavad oma tundeid alla suruda, et mõistust selgena hoida
Kahjuks on see olnud üks aegumatuid ühiskonna valupunkte juba väga pikalt, sest raha ei kao meie eludest mitte kunagi. Isa Goriot puhul oli tegemist vana nuudlikaupmehega, kellele kuulus küllustes rikkusi enne kui tema tütred mehele läksid. Abikaasad sõid aga peagi Goriot enda seltskonnast välja ning mees oli sunnitud pensionile jääma. Ta armastus tütarde vastu neile kõike võimaldades viis selleni, et nood muutusid isa vastu hoolimatuteks, mistõttu Goriot lootis rahaga osta laste armastust, sest muud võimalust talle enam jäänud ei olnud. Poolehoiu võitmiseks oleks ta pidanud juba viimaste lapsepõlves neid rahast rohkem eemale hoidma ning ka ise oma suhtumist rahasse muutma. Alles enda surivoodil taipas Goriot, kui rängalt ta oli eksinud armastades ja hellitades oma tütreid liialt palju. Ka tänapäeval on see probleem väga akuutne. Isegi enda tuttavate hulgast
Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii. Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas
Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii. Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas talle
Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii. Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas
selliseks siiski ei muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii. Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema
muutunud. Raamat kirjeldab, kui ta oli kaevikus ning pidi lõpetama ühe trükkali elupäevad, otsustas ta, et kirjutab tolle naisele ja räägib kõik ausalt ära. Ta oli suures sokis ning tõotas endale, et ta hakkab trükkaliks. Järelikult ei kehti see väide külmavereliseks muutumisest kõigi kohta, kuid üldjoontes oli see siiski nii. Ka perekond polnud enam sõdurile nii tähtis. Sõda oli teinud noortele justkui suure ajuloputuse ning muutnud nad isegi hoolimatuteks. Ehe näide sellest on raamatu minategelane Paul. Kui ta koju läks, oli tal loomulikult hea meel näha oma ema, isa ja õde. Kuid tunne, mis valdas teda kodus olles, polnud enam see, mis varem. Need kolm nädalat, mis ta oli kodus olnud, olid talle justkui piinavad. Kuigi ta sai olla oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. Puhkus oli tema jaoks justkui kahevahel olek, mis kõik rängemaks teeb. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga
annaabi.ee 
