Hoojooks peab olema kiirenev ning äratõukel ei tohi kõhelda ja lisaks ei tohi raskuskeset liiga madalale lasta, vastasel juhul ei tule hea hüpe. Äratõukel tuleb puus ette sirutada ja käed ette viia, et tagada tasakaal. Maandumisel tuleb jalat võimalikult kaugele ette sirutada. Kolmikhüpe – see on tehniliselt keeruline ala ning hüppe kaugus sõltub mitmest erinevast faktorist. Kolmikhüppes on neli faasi : hoojooks, hopp, samm ja hüpe. Hoojooksul kogutakse maksimaalne kiirus. Pikkus on 10-20 sammu, sõltuvalt oskustest. Pöia mahalöömine on aktiivne ja kiire. Hopifaas on kiire ja madala lennutrajektooriga ning hüppaja liigub ligi 35% hüppe kogupikkusest. Äratõuke suund on ette ja tõukejalg liigub ette-ülesse ja sirutub maandumiseks ette. Keha on sirge. Sammufaas on sarnane hopifaasiga. Tõukejalg sirutub äratõukel peaaegu täielikult ja hoojala reis tõuseb kõrgemale horisontaalist
tasakaalustamine/pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes 1) Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Soovitus: vähendada eelhoo sammude arvu ja joosta natuke lühemate sammudega. 2) Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Soovitus: harjutada korduvalt käe tahaviimist koos õlgade õigeaegse pööramisega käigul kahe sammu vältel ja edasi juba hoojooksul, kuid ilma äravisketa. 3) Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool. Soovitus: sama mis eelmisegi vea puhul, rõhutades käe hoidmist kõrgemal õlavööst. 4) Ristsammu lõppedes kallutab viskaja taha, asetades parema jala pidurdavalt ette. Soovitus: harjutada korduvalt ainult ristsammu sooritamist, rõhutades pärast korralikku jalgade
Pöördefaasis kogub kuul kiirust sedamööda, kuidas tõukaja liigub äratõuke-eelsesse asendisse. Finaalpingutuse faasis luuakse täiendav kiirus, mis antakse edasi kuulile enne väljalendu. Tasakaalustamisfaasis pidurdab tõukaja liikumise järsult, et vältida üleastumist. 5. Kaugushüpe: 1. Erinevad hüppetehnikad - Samm-, Siru- ja käärtehnika. 2. Kaugushüppe faaside jaotus - Hoojooks, äratõuge, lend, maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirendusega optimaalse kiiruse. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse, püüdes seejuures minimeerida horisontaalkiiruse kadu. Õhulennufaasis valmistub hüppaja maandumiseks. Kasutatakse kolme hüppetehnikat: samm-, siru- ja käärtehnikat. Kahe viimase tehnika kombineeritud variandi kasutamine leiab ka kasutamist. Maandumisfaasis püüab hüppaja maksimeerida hüppe potentsiaalset pikkust ja minimeerida hüppe pikkuse kadu.
Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma. · Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud. Teivashüpe. 3. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. · Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks.Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. · Kõrgushüppes ei kasutata abivahendeid. · Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest umbes 4 meetri kaugusel. Nende vahel on ümmargune sirge latt läbimõõduga 30 cm. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt
Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. 2 Kõrgushüpe Kõrgushüpe on samuti üks kergejõustiku alasid. See kujutab endast üle kõrge lati hüppamist. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. *Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. *Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. *Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüpe on ala, mis nõuab ohutut maandumispaika. Kui tunnis on palju õpilasi, ei ole selle õpetamine eriti tõhus. Kõrgushüppematil võib eelnevalt teha akrobaatilisi harjutusi, mis sarnanevad flopiga. Kõrgushüppe algseks hüppeviisiks oli üleastumishüpe, seejärel tulid
selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka teivashüppes. Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. Kõrgushüppes ei kasutata abivahendeid. Vaid kõrgushüppeks kasutatavad jalanõud erinevad teistest naelikutest selle poolest, et kannaosas on lisaks veel neli naela, tänu millele on hoovõtul veelgi väiksem libisemisvõimalus.
Tähtsaim nõue - vältida varajast jalgade ettetoomist. Tehnika õppimise kõrval ei tohi unustada tasakaalu ja osavuse arendamist õhulennul. Selleks teha sageli mitmesuguseid erinevaid liigutusi jalgadega (kääritamisi, hargitamisi, pöördeid ümber keha pikitelje jm.). Kui pole madalamat liivaauku, siis tuleb kasutada kõrgemat äratõukekohta (kast, liikumatu pink), saali tingimustes ka hoolauda. Hoojooksu pikkus peab vastama lapse või nooruki võimetele. Sammude arv hoojooksul suurenegu järk-järgult viielt seitsmele, üheksale, üheteistkümnele jne. Õpetada juba kohe algul hoojooksu alustamist tõukejalaga ja kindlasti lähteasendist. Nooremais vanuseklassides pole soovitav tagajärjele hüppamist ning isegi võistlemist teha normaalselt äratõukepakult. Jooksusammude pikkus pole lastel stabiilne ja kindla äratõukekoha nõudmine tingib viimaste sammude venitamist või tippimist. See võib peatselt kujuneda aga raskesti kõrvaldatavaks harjumuseks
kiirenduse abil maksimaalse kontrollitava kiiruse ja paneb teiba pehmelt auku. Hoojooksu kolmel viimasel sammul langetatakse järkjärgult teivast. Teiba langetamine algab vasaku jala eelviimasel kontaktil teiba etteviimisega. Parem käsi tõuseb kiiresti üles randme ja õlavarre pööramisega. Ülakeha on sirutunud, õlad on kastiga paralleelselt. 4. Äratõuge ja ripe - Äratõuke ja rippe faasis antakse hoojooksul kogutud energia üle teibasse. Äratõuge: Jala mahaasetamine on aktiivne, kogu pöiale. Ülakeha on täielikult sirutunud, parem käsi on täielikult sirutunud. Ülemine (parem) käsi vahetult tõukejala kohal või ees. Hoojala reis sooritab aktiivse hooliigutuse ette. Ripe: Teiba painutamine. Sportlane fikseerib äratõukeasendi. Suure pendli efekt saavutatakse õlgade tahakallutamise ja reite liigutustega. Vasak käsi liigub ette-üles
koguenergia on jääv. • Süsteemiväliste jõudude töö- Kui suletud süsteemi kuuluvate kehade mehaaniline koguenergia muutub, siis on see muutus võrdne süsteemiväliste jõudude tööga. • Üldine energia jäävuse seadus-Suletud süsteemi koguenergia on ajas muutumatu. • Leia mehaanilise energia jäävuse seadust kasutades 10 m kõrguselt kukkuva kivi kiirus maandumisel. • Teivashüppaja, kelle raskuskese asub maapinnast 1,1 m kõrgusel, saavutab hoojooksul kiiruse 9,5 m/s. Milline on suurim kõrgus, mida tal on võimalik ületada, kui kogu liikumisenergia muutuks potentsiaalseks? • Leia pidurdustee pikkus auto jaoks, mis sõidab kiirusega 54 km/h teel, mille hõõrdetegur on 0,7. • Kummipall kukub 5 m kõrguselt. Millisele kõrgusele lendab see tagasi, kui põrkel muutub pool energiast soojuseks? Energia jäävus looduses ja tehnikas,Jõumasinad • Masinaid, mis välise energia arvel tööd teevad, nimetatakse
annaabi.ee 
