5. Nüüdisinimene - H. sapiens sapiens - asustas praktiliselt kogu Vana- Maailma ajavahemikus 50...40 tuhat aastat tagasi. Millised probleemid on ebaselged ja vaieldavad? Enamik nüüdsetest inimese evolutsiooni aktuaalsetest probleemidest on seda olnud antropogeneesi bioloogilise käsitluse algusest peale, kuigi osa neist on lisandunud hiljem. Nimetame siinkohal mõned olulisemad: 1. Inimese koht ja taksonoomiline tase kõrgemate primaatide (hominoidide) süsteemis. 2. Millised olid esimesed inimlased ja millal nad lahknesid inimahvide evolutsiooniteedest? 3. Kuidas klassifitseerida varaseid inimlasi? 4. Kuidas on kulgenud inimese evolutsioon esimesest inimliigist nüüdisinimeseni ja kui palju inimliike on eksisteerinud? Kust on pärit nüüdisinimene (H. s. sapiens)? 5. Millisel kohal inimese fülogeneneesis asuvad neandertallased? 6
ÜSAVÄLINE LOODE! See teebki inimesest üliõppiva looma. Inimest teistest primaatidest eristavate bioloogiliste iseärasuste järkjärgulist evolutsioonilist arengut tähistatakse mõistega hominisatsioon. 60ndatest alates hakati seda uurima molekulaargeneetiliste meetodite abil. Need käsitlesid struktuurgeenide erinevusi. Uurijad tõstsid esile vastuolu inimese ja inimahvide morfofüsioloogilise ning geneetilise erinevuse vahel. Hominoidide äärmiselt väike geneetiline divergeerumine võib olla tingitud struktuurgeenide evolutsiooni aeglustumisest selles fülogeneesiharus. Teadlased ei mõistnud, kuidas nii lühikese aja jooksul ( 4...6mln aasta ) tekkisid nii suured muutused. King ja Wilson püstitasid hüpoteesi Inimlaste fülogeneesis on toimunud ontogeneesi juhtivate geneetiliste regulatsioonisüsteemide kiirenenud muutumine võrreldes struktuurgeenide evolutsiooniga.
5. Nüüdisinimene – H. sapiens sapiens – asustas praktiliselt kogu Vana-Maailma ajavahemikus 50…40 tuhat aastat tagasi. Millised probleemid on ebaselged ja vaieldavad? Enamik nüüdsetest inimese evolutsiooni aktuaalsetest probleemidest on seda olnud antropogeneesi bioloogilise käsitluse algusest peale, kuigi osa neist on lisandunud hiljem. Nimetame siinkohal mõned olulisemad: 1. Inimese koht ja taksonoomiline tase kõrgemate primaatide (hominoidide) süsteemis. 2. Millised olid esimesed inimlased ja millal nad lahknesid inimahvide evolutsiooniteedest? 3. Kuidas klassifitseerida varaseid inimlasi? 4. Kuidas on kulgenud inimese evolutsioon esimesest inimliigist nüüdisinimeseni ja kui palju inimliike on eksisteerinud? Kust on pärit nüüdisinimene (H. s. sapiens)? 5. Millisel kohal inimese fülogeneneesis asuvad neandertallased? 6. Missugused on olnud hominisatsiooni
tekkivad mutatsioonid. 150. Molekulaarne evolutsioon. Rakuliste molekulide (nagu DNA; RNA; valgud pikkade ajavahemike jooksul) kompositsioonide järjestuse muutus. Jälgitakse kas valkude aminohappelise järjestuse varieeruvuse alusel, või veel parem - otseselt DNA järjestuse alusel. 151. Evolutsioonipuud. Nelja populatsiooni esindajate ühe ja sama geeni järjestuste määramise alusel saab koostada fülogeneesipuu. Juurtega ja juurteta fülogeneesipuud, hominoidide fülogeneesipuu, selgroogrete evolutsiooni fülogeneesipuu (konstureeritud kivististe andmete põhjal). 152. Valkude evolutsioon. Molekulaarsed fülogeneesipuud näitavad valkude ja nukleiinhapete järjestuste evolutsioonilist sugulust. 153. Hominoidide evolutsioon. Toimus ühistest eellastest ja eelkõige tänu erinevatele kromosoommutatsioonidele. 154. Molekulaarne kell. Molekulaarse evolutsiooni kiirus on võrdlemisi püsiv ja võimaldab hinnata divergeerumiste aega.
väga laia joonega jagunemine: 1) leemurid/tarsiidid; 2) ahvid; 3) inimahvid primaatide iseloomulikud tunnused: pöidla ja sõrmede vastandumine, silmad vaatavad ettepoole ja asuvad lähestikku, jalgadel on kandluu. nähtav aju suhtelise suuruse kasv. inimahvide erinevused ahvidest: puudub saba, iseloomulik küünarliiges, ussjätke antropoididest hominiidideni Proconsul – 25 MAT, Aafrika päritolu, neljajalgne, puude otsas elav. pole kindel kas Catarrhini umbharu või hominoidide rea algus Afropithecus ja Kenyapithecus – 17 MAT. ilmtingimata inimahvide rea esindajad. Graecopithecus ja Dryopithecus – 12-8 MAT. Euroopa päritolu. Australopithecus – 4.5 MAT. Lõuna-Aafrika. bipedaalsus. palju umbliine. A. afarensis – Lucy. inimahvide „ränded“: 15-8 MAT liigirikkus väljaspool Aafrikat 13-7 MAT fossiilide absents Aafrikas 7-5 MAT leiud taastuvad Aafrikas Homo Homo habilis – 2.4 MAT (kadus 1
Mittesünonüümsed asendused/mittekodeeriva regiooni asendused hulk suur (eelkõige reproduktsiooni ja immuunsüsteemi geenid). Juhul kui kodeeriv regioon on tugeva valiku rõhu all on suhe palju väiksem 1, juhul kui mitte on suhe 1 lähedane või rohkem. Primaatide spetsiifilised geenid positiivse selektsiooni tulemusena. Inimspetsiifilised geenid harvad. FOXP2 inimesel unikaalne transkriptsioonifaktor, mis on oletatavalt seotud kõne ja keele tekkega. Inimesel erinev transkriptoom. Hominoidide kromosoomide võrdlus: 2 chr. pärineb primaatide kromosoomide fuseerumisest; 5 chr. erinevaim (P. troglodytes peritsentriline inversioon), chr. 6 sarnaseim (vaid telomeerid). Hominisatsioon neoteenia kaudu? Neoteenia somaatilise arengu pidurdumine, vormimuutuste ja kasvusuhete aeglustumine. Tulemiks sarnasus fülogeneetiliste eellaste noorvormidega. Neoteenia avaldub pedomorfoosina: eellaste omaduste evolutsioonilise ümberpaiknemisena järglasliikide hilisematele ontogeneesijärkudele
- Mutatsiooni-geenitriivi tasakaal Mutageneesi ja selektsiooni vaheline tasakaal populatsioonis - Geneetiline tasakaal saavutatakse kui selektsiooni intensiivsus elimineerib kahjulike retsessiivsete mutatsioonide populatsiooni introduktsiooni sageduse 85.Molekulaarne evolutsioon Polümorfism - DNA - Üksiknukleeotiidn polümorfism - Valgud Evolutsioonipuud - Juurtega ja juurteta puud - Hominoidide evolutsioon - Molekulaarne kell – DNA evolutsioon; valkude evolutsioon o Mida kaugemad on liigid seda rohkem muutusi on DNA-s 86.Inimese evolutsioon - Tänapäeva inimene evolutsioneerus mööda hominiinide evlutsiooniliini šimpansiga ühisest eellasest - Inimese nahavärvus on määratud mitme geeni lookuse poolt 87.Liigiteke Mehhansimid - Allopatrilinhe liigiteke
Austraaliasse. Seega - põhjuste otsimine on ökoloogiliste ja ajalooliste argumentide leidmine. Suured ökoloogilised muutused - näiteks jääajad - võivad viia erinevate tulemusteni liigi levikus. Liik võib lausa kadusa, kuid võib kliima külmenemisel ka ajutiselt migreeruda põhjapoolkeral lõuna poole ja siis taas tagasi. EBG seisukohalt on üks huvipakkuvamaid küsimusi liigi ajaloolise tekkekoha leidmine. Kogu praegune hominoidide alane debatt on raskesti just küsimus tekkekohast. Siin on muidugi oluliseks paleontoloogia, kuid ka siis ei pruugi kõik lihtne olla. Homo erectus’ega näis alles 2 aasta eest olevat kõik selge: Aafrika leiud (ca 1.9 MAT) olid ca 1 MA võrra vanemad kui leiud mujalt. Siis aga dateeriti Jaava vanimad leiud pea samavanadeks. Kuigi on endiselt alust pidada ürgkoduks Aafrikat, on jää õhuke. On loodulikke katselappe - näiteks suurte katastroofide järgsed perioodid, kus on võimalik
annaabi.ee 
