Hirvetkütt põhjalik analüüs (4)

Rain Paloson
10c
James Fenimore Cooper «Hirvekütt»
Autor on sündinud 15.09.1789. a ja suri 14.09. 1851 .aastal. Rahvuselt ameeriklane. Raamat «Hirvekütt» on 5-köitelise sarja « Nahksuka jutud» esimene raamat.
Raske on vahet teha, kes on hea ja kes on halb. Kogu tegevus toimub väikese järve ääres, mille nimeks on Vilkuv peegel . Sõjas on alati võitja ja kaotaja. Samuti on nii nagu armastuse ka sõjas kõik lubatud. Vastavalt sõjalisele olukorrale on lubatud ka vahendid. Seepärast tuleb lähtuda sellest — mis ei ole keelatud, see on lubatud. Kerge on inimest hukka mõista, kuid raske mõista.
Hirvekütt e Hirvede Tapja e Haukasilm-sihikindel, otsekohene, tähelepanuväärne ja tõemeelne,
näopoolest mitte nurgeline kuid kehalt pikka ja lihaseline
Ua-ta Ua e Tasa — delavaaritar Tšingatšuki pruut
Tšingatšguk e Madu e Unkase poeg - delavaari hõimupealik
Hetty - üdini aus, Judithi õde
Judith - imeilus ja südamepoolest hea, kuid kergemeelne
Välejalg e Harry Marsh — hea sõber, ilus, täpne,osav ja tugev, kuid käratseva ja jämeda iseloomuga mees, võttis skalpe
Hutter Thomas e Ujuv Tom e Thomas Hovey — endine piraat, Hetty ja Judithi kasuisa , võttis
skalpe
Kibuvitsaokas — endine delavaar nüüd huroon st ülejooksik- reetur
Looduskirjeldused:
lk 9 - Sajandeid oli suvepäike soojendanud ühtede ja samade suursuguste tammede ja mändide latvu ning saatnud oma soojust isegi sitketele juurtele, kuui kuuldi hääli hõikavat metsatihnikus, mille lehiskate kümbles pilvitu juunipäeva sädelevas valguses, samal ajal kui puutüved kerkisid oma sünkjas väärikuses nende all olevais varjudes.
Lk 28 — Neemega ühel tasapinnal laius avar vetepind, nii rahulik ja äbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutud küngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes kolm penikoormat, kuna laius oli ebaühtlane, paisudes poole penikoormani või neeme vastas veelgi rohkem ja ahenedes lõuna poole vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve piirjooned olid muidugi ebakorrapärased, moodustades hulga lahtesid ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses või lähemas otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madal maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine, kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kuas kallas oli võrdlemisi laugjas , oli taamal mõni küngas.
Lk 55 — Kõrged kaldad võisid olla teineteisest vähemalt saja jala kaugusel, kuid läänes ulatus väike madal maariba kaugele ette, et surus jõe poole kitsamaks. Kuna põõdad rippusid alla vee kohale ja kirikutornide kõrgused männid sirutusid valguse poole, kuni nende oksad segunesid, siis oli silmal ka lühikese maa pealt raske märgata kaldal ühtki nõgu, mida mööda jõgi oleks võinud voolata. Järsul kaldal kasvavast metsast polnud samuti näha ühtki jälge järve väljavoolust, kõik kokku paistis ühe ääretu lehtvaibana.
_ Vaevalt olid ränduridbmöödunud päris järve kaldal kasvavate pöösapitsist, kui nad leidsid end kitsast, kuid sügavast jõest, ja läbipaistev vesi voolas lehtkatuse all, mida hoidsid ülal vanade puude tüvedest koosnevad võlvid. Põõsad palistasid kaldaid nagu tavaliselt, kuid nende vahele jäi umbes kahekümne jala laiune vaba läbikäik ja ees avanes umbes kaheksa või kümme korda pikem vaateväli.
Lk 111 — Päris neeme tipul oli väike, osalt rohtukasvanud, osalt liivane lagendik , mille üht külge palistasid tihedad põõsad. Kui see kitsas kidurate taimede vöönd jäi seljataha, satuti kohe kõrgete ja süngete metsavõlvide alla. Kallas oli mõnesaja jardi ulatuses ühtlaselt laugjas ja kerkis siis järsu mäeküljena. Kõrged jämedad puud, mille all opõõsaid ei kasvanud, meenutasid ebaühtlaselt paigutatud hiigelsambaid, mis lehevõlvi ülalhoidsid.
Lk 141 — imekauni veevälja pind sädeles nagu kalliskivi õhtupäikese viimastes kiirtes ja kogu maastik — lopsakasse metsarohelusse rüütatud künkad — näis nagu muhelevat säravat naeratust, mida kirjeldavad kõige paremini käesoleva peatüki ette toodud kaunid read.
Lk 257 - Kui te armastate õhku, avarust ja valgust, siis leiate neid metsalagendikel ja ojade kallastel, aga neile, kel on suuremad nõudmised, on siin olemas järved. Aga kus te leiate raiesmikes varju, naervaid allikaid , tormavaid ojasid ja auväärseid tuhandeastaseid puid? Te ei leia sealt neid, selle asemel leiate vigaseid puutüvesid, mis katavad maad nagu hauakivid kalmistul .
Lk 272 — Ojake ,mis voolas künkanõlvalt, oliendale neeme lõunakaldal tee järve rajanud. Ta oli uuristanud endale sügava sängi läbi kõrgemate kohtade, ja veel hilisematel aegadel , kui tsivilisatsioon siia tungis , aitas ta oma käärude ja varjuliste kallastega palju kasa ümbruse ilusamaks tegemisel.
Lk 394 — Siis ergas suvise keskpäeva heledas päikesepaistes, nüüdli ta öö varjudest kurb ja nukker . Mäed tõusid veepeegli ümber ringina taevasse nagu must tara , mis lahutas järve kogu välismaailmast, ning nõrk valguskuma, mis vilkus veel veevälja laiematel kohtadel, oli sobiv sümbol nendele nõrkadele lootustele, mis õotas talle tema tulevik.
Lk 458 — metsavõlvistik heitis isegi keskpäeval lagendikule oma sünget varju, kuigi säravad päikesekiired tungisid lehtede vahelt läbi ja heitsid kõikjale mahedaid valguselaike, ning kui nii võib öelda, moodustasid midagi ilutulestiku sarnast. On väga õimalik, etb et gooti ornamentika ja võlvistiku mõte sündiski niisugust maastikku vaadates,
Lk 540 — Nad jõudsid järve kaldale just sel hetkel, kui päike loojus. Siin oli kõik jäänud uutumatuks : jõgi voolas endiselt puudevõlvide all; väike kalju oli vee visa toime tõttu pisut madalamaks kulunud; mäed seisid oma looduslikus rüüs, tumedad, lopsakad ja salapärased männid kerkisid endiselt kõrgusesse, ja järvepind sädeles oma üksinduses otsekui metsade kaunis kalliskivi.