kõnekujundeid jne., mis osaliselt pärinevad kõnekeelest. Nende edastamiseks otsitakse paralleele, ent tihtipeale on idiomaatlise väljendi asendamine tema vastega otsekui rünnak võõrteose kui terviku suhtes, isegi kui tähendus on identne, sest ,,paljas vastete otsimine ei ole tõlkimine". 12. Keelte eripärade tagaplaanile jätmine Iga proosateos sisaldab endas keelelisi eripärasid (Bakhtini heteroloogia, heteroglossia, heterofoonia). Tõlkija peaks neisse süüvima ja püüdma ilmtingimata taolisi originaalteksti eripärasid - dialekti ja tavakeele, koiné või mitme koiné vaheline suhe, pingestatus - säilitada.
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. `The Bounded Text', 1980: 3663, `Word, Dialogue, Novel' (ibid.: 6491). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale" (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes "Autori surm" H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne. Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale. "Keel
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes “Autori surm” H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne. Kommunikatsioon põhineb valikutel, mis tehakse süsteemi sees, mis eelneb rääkijale
sõnakasutajatega. Sõnal on mälu, nad „mäletavad“ eelmisi kontekste, milles neid on kasutatud. Sõnad on assotsiatiivsed, nendega kaasnevad tähendused. Kui loeme teksti, siis moodustub dialoogidest sõnade objektiivsest tähendustest + meie oma spetsiifilistest assotsiatsioonidest. Inimene pärast sündi võtab omaks keele fundamentaalsed seadused, normid. Omandame keele ja selle kaudu sotsialiseerume. monoglossia – vastandiks: heteroglossia (tõlgendusvõimaluste paljusus?) Keelekasutuse ja –rakenduse individuaalsus loob.. Lugemine on protsess, mis protesteerib selle vastu, et sõnadel on fikseeritud tähendus. UMBERTO ECO poststrukturalism Strukturalismi järgi me tuvastame baasstruktuure, olles ise sellest otsekui eemal analüüsimise hetkel. Post-struk. puhul on muutus. Me saame strukturalismi mõista siis, kui oleme ajalooliselt... Kujunevad välja kõnelemisviisid ehk diskursused. Post-struk
Kirjandusteose kompositsioon Introduktsioon- üldine sissejuh, mis pole tegev otseselt seotud Ekspositsioon- esialgne inff tegelastestminevikusündmustest Sõlmitus- sündmuste algus Töötlus, repriis- algosade kordamine, tavaliselt muudetud kujul, sündmuste muutum Kulminatsioon Lõpplahendus ("lahtisõlmimine") Lõpposa, epiloog tegelasest jutustam pärast sündmusi Intertekstuaalsus M. Bahtin: "dialoogi" ehk "heteroglossia" mõiste J. Kristeva (Uuringud semanalüüsist, 1969): pheno-texte, geno-texte; intertekstuaalsus M. Riffaterre ("Luulesemiootika", 1978): "hüpogrammi" mõiste G. Genette: intertektsuaalsuse liigid Intertekst- tsitaadid, võõra teksit jäljed,vihje võõrale tekstile-allusioon Paratekst-põhiteksti ümbritsev abitekst, epigraafid(illustratsioonid) (annutatsioon(lühikokkuvõtte)
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine. H
AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Ferdinand de Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega. M. Bahtin - sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks. Eesmärk on originaalne poeetiline nägemus, eelkäijate tajumine tekitab temas mõjuängi.
Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - ,,Autori surm" (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. J. Kristeva - intertekstuaalsus on märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduse transformeerimine. H
annaabi.ee 
