and non (,,Jah ja ei"). Antud raamatus kõrvutas ta piibli ning eri kirikuisade omavahel vasturääkivaid seisukohti paljudes teoloogilistes küsimustes ning lepitas need, osutades väljendite kahemõttelisusele. Sellest sai alguse hoiak, et autoriteetsed tekstid nõuavad tõlgendamist ja neid ei saa sõna-sõnalt võtta. See pani aluse uuele teoloogia meetodile. Abélard leidis, et dialektika rakendamine teoloogias kergendab usu müsteeriumide vastuvõtmist ning filosoofide ja hereetikute rünnakute tõrjumist. Aastal 1121 tunnistas Soissonsi kirikukogu Abélardi hereetikuks ning mõistis tema esimese teoloogilise töö "Tractatus de unitate et trinitate divina" ("Traktaat Jumala ainsusest ja kolmsusest") põletamisele. Abélard määrati elama Püha Medarduse kloostrisse. Elu kloostris muutus aga Abélardi jaoks kannatamatuks ning tal lubati lahkuda. Hilisem elu Eraldatud kohta Nogent-sur-Seine'i lähedale ehitas Pierre Abélard kõrtest ja pilliroost onni
'puhtad'. Üks esimesi teadaolevaid sõna kasutusjuhte pärineb Eckbert von Schönault, kes 1181 kirjutas Kölni ketserite kohta: "Hos nostra germania catharos appellat." Katarite nimest on pärit ka eesti keelde jõudnud sõna "ketser". "Ketserlus" kerkinud Euroopas üheteistkümnendal sajandil juurdunud peamiselt Cathar Riik (provansi) samuti Rheinland-ja Põhja-Itaalia piirkondades, mis ulatub vahel haritud kihtides. Nagu näeme, Lõuna-Prantsusmaal (provansi), "hereetikute" kutsuti Katarid, samuti Dalmatia ja Itaalias kutsuti Patrinos ja Saksamaa (peamiselt arenenud piirkonnas Rein) Ketzer. Alates 12. sajandist nimetati katareid või osa nendest ka albilasteks. See nimetus esineb kroonik Geoffroy du Breuil of Vigeois'l (1181). Nimi viitab Albi linnale (antiikaegne Albiga). See nimetus ei ole päris asjakohane, sest albilaste keskus oli pigem Toulouse. 5 Päritolu
Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk. 10. 5 Nikolai Baturin, “Karu süda”. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 22. 6 Sealsamas, lk. 24. 7 Nikolai Baturin, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium“. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk. 31. 8 Sealsamas, lk. 67. väheneb vale ja kui maailm täitub valuga, pole valel seal kohta“.9 Valu-vale vastandus pole siiski ka kristlikule eetikale võõras: mõelgem kas või inkvisiitorite tegevusele, hereetikute piinamistele, mille eesmärgiks oli valu kaudu tõde kätte saada. Muidugi tekitab inkvisitsiooni peale mõtlemine ebamugavust. Kohe tekivad foucault’likud küsimused: kelle tõde valu kaudu avaldub? kuidas luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele, neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd kristlusele, vaid pigem omane laiemale mõtteviisile, eelmodernsele ühiskonnale.
eesliks ja seejärel jumalanna Isise kaasabil jälle inimeseks. Teos on kreekakeelse loo mugandus, Apuleius laiendas selle 11 raamatule, lisades hulganisti kõrvalepõikeid erootiliste, nõidus- ja seikluslugude näol. 82. Milliseid kristlikke rooma autoreid teate? Quintus Septimius Florens Tertullianus (150/170 220/240) - Ristiusku pöördus täisealisena Roomas, Kartaagos sai temast usuvõitleja ja kirjutaja. Tertullianus oli alati tulihingeline võitleja küll paganate, küll hereetikute ja gnostikute, hiljem üldise kiriku vastu. Tema arvukad teosed pärinevad ajavahemikust 195 220. Tertullianuse teoseid: ,,Apologeticum", ,,Paganaile", ,,Juutide vastu", ,, Hingest", ,,Ristimisest", ,,Patukahetsusest", ,,Märtritele", ,,Abikaasale", ,,Naiste riietusest, ,,Monogaamiast", ,,Paastust". Aurelius Prudentius Clemens (348pärast 405). Tuntuim kristlik poeet. Prudentius õppis nooruses kõnekunsti
kopeerimistöökoda Rabula gospel, 6. saj.: ,,abstraktne" Palimpsest kunst < kr palin `uuesti' + psao `kraabin' Bütsantsi kunst Pärgament pestakse puhtaks Vandlist diptühhoni osa. Peale kirjutatakse uus tekst Areobindus ja mängud Põhjused: praktiline (materjali hipodroomil, 506 maksumus), aga ka ideoloogiline (religioosne, sh Ikoon hereetikute osas) Kristus Pantokratori Eriti 7.-8. saj varaseim säilinud Näide: Cicero ,,De re publica" kujutis, 6. saj ikoon, (,,Riigist") Püha Katariina peale on kirjutatud Augustinuse ,,De kloostrist Siinai mäel. civitate Dei" (,,Jumala riigist") Ikoon Archimedese palimpsest Neitsi ja laps koos inglite, Püha
Sellega kaasnevad ka ilmaliku võimu mõttes kirikule antavad uued ülesanded. Piiskopid muutuvad riikliku halduse kandjateks. Riiklikud ametkonnad asenduvad kiriklikega. Kirikusse tekib materiaalne rikkus, tõmba germaani hõime ligi. Ka germaanlastel on kirikule üht teist pakkuda – õiguse mõistmine/mõtestamine, ustavus, isiklikud omadused, aga ka teatud sotsiaalsed ja religioossed tõekspidamised. Toimub kiriku germaniseerumine. Linnar Mäll on öelnud, et hereetikute tuleriidad on ainsad, mis keskajal valgust andsid. Kloostritest saavad keskused. Mis toimub Idas? Seal jätkub kõik üldjoontes vanaviisi. Sümfoonia kontseptisoon. Keiser Justinianuse ajal. Kooskõla ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel. Kooskõla puhul tuleb kindlasti tähele panna, et ilmalik võim mõistis seda üht- ja vaimulik teistmoodi. Vaimulik nägi selles riigikaitset, et kirik saaks vabalt tegutseda ja kujundada Bütsantsi avalikku ruumi.
Õelad valitsejad on Jumala karistuseks rahvale, kes nende vastu mässab, mässab Jumala vastu. Sama kehtib ka halbade institutsioonide (nagu näiteks orjapidamine) suhtes. Ka see on Jumalapoolne korraldus, millel lõplik eesmärk on hea. Riigi ja kiriku suhted, kooperatiivsed, kirik õpetab kodanikekohustusi, rahu pärast on vajalik kuuletuda, riik omalt poolt kaitseb rahu, õiget usku ja ei sekku kiriku õpetusse. Elu lõpus jõudis arusaamisele, et sunniviisiline hereetikute korrigeerimine on vajalik. Selline hoiak põhines tähendamissõnal Luuka 14:21-24, kus isand kutsub külalisi pidusöögile, kuid kui need ei tule, saadab isand oma sulase välja teele, et sundida möödakäijaid pittu tulema. Sama põhimõtet võib Augustinuse arvates kasutada ka kristlik riik. Sõda on alati halb, aga et maailm on patune, siis on vahepeal sõda on õiglane ja vajalik. Rahu on kõige eesmärk ning ka sõda teenib seda. Võit üheski sõjas pole juhuslik
,,Saatan ja tema deemonlikud abilised saavad seetõttu mängida ainult sellist rolli, mille Jumal on neile eshatoloogilises draamas määranud." (BULTMANN 1993:148) Samas näivad ümbritsevas mõtteparadigmas väga levinud olevat gnostitsistlike vaadete algmed, mille kohaselt maailm on läbinisti kuri ja pime paik ning Kurja ingelliku väe täieliku meelevalla all. Sarnast suhtumist tõrjutakse nii Kl kirjas (seoses teatud hereetikute poolt praktiseeritud rituaalidega ingellike jõudude nõuete rahuldamiseks) kui ka Jd kirjas, kus sõideldakse neid, kes arvavad end gnostilise ,,valgustatuse" kandjaina võivat mitte hoolida moraalinormidest. Nii on teisest küljest ka algkoguduse käsitlusele omane teatud dualistlik maailmanägemine, mis puudutab olukorda immanentses, empiiriliselt tajutavas maailmas. Siin nimetab johanneslik traditsioon saatanat ,,selle maailma vürstiks" (Jh 12:31). Ka Pauluse teoloogia ning
kaitsma usulist puhtust. Õiglane riik on selline, kus õpetatakse õiget usku. Valitsus ilma kirikuta ja kristluseta ei saa õige ollagi. See sai normiks kogu keskajaks, et õige riik peab olema kristlik riik. Riigi ja kiriku suhted, kooperatiivsed, kirik õpetab kodanikekohustusi, rahu pärast on vajalik kuuletuda, riik omalt poolt kaitseb rahu, õiget usku ja ei sekku kiriku õpetusse. Elu lõpus jõudis arusaamisele, et sunniviisiline hereetikute korrigeerimine on vajalik. Selline hoiak põhines tähendamissõnal Luuka 14:21-24, kus isand kutsub külalisi pidusöögile, kuid kui need ei tule, saadab isand oma sulase välja teele, et sundida möödakäijaid pittu tulema. Sama põhimõtet võib Augustinuse arvates kasutada ka kristlik riik. 12 Parafraseeritult võiks öelda, et vähemalt Augustinuse teooria kohaselt võib "häid usklikke" olla igas kirikus ja igas
annaabi.ee 
