hel peval kui Schwarts Heleni juurde lks leidis ta eest Saksa konsulaadi ametniku hrra Krauseri. Et mitte kahtlust ratada luuletas Helen talle, et Schwartsil on naine ja lapsed ning nad psesid taas. Seejrel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid veitsist. Nad risid maja, mis asus jrve kaldal. Seal olid nad nnelikud. Suve lppedes lksid nad Pariisi, kus nad said vikese toa. Nad elasid hetk korraga. Kuid siiski ka nende nnehetked prdusid, Georg leidis nad les ja kskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nus tagasi minema. 10 peva hiljem saabus sda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Preneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse. Scwartsil nnestus laagrist pgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle eldi seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lpuks Helenit. Schwarts elas mnda aega laagri lhedal metsas lossivaremetes ning Helen puges vimalusel aia alt lbi, et mehele sa viia
on puhas. Nad rääkisid. Helen küsis, et miks Josef tagasi tuli, aga Josef ei suutnud seda öelda. Josef jäi Heleni juurde ööseks. Järgmisel päeval tuli Heleni juurde ta vend Georg. Josef peitis end Heleni riidekappi ning pabernuga kaitseks. Georg õnneks ei märganud mitte midagi. Helen valetas talle, et tal pea valutab. Peale Georgi külastust tundis H hirmu ning ta pidi otsemaid Josefi Münsterisse tagasi viima. Helen ja Josef sõitsid hotelli Josefi kohvrit tooma. Helenil tuli mõte, et ta läheks koos Josefiga Saksamaale ära. Nad leppisid kokku, et nad jätkavad teed koos Zürichist. Nii nad läksid lahku, Josef ostis rongipileti ning Helen enda sõbranna Ella autot tagasi viima. Josef läks ühte pansionaati, ta pani kohvri tuppa ning maksis nädal ette raha ära, et kahtlusi ei tekiks. Ta läks Rein`i kaldale, tukastas seal paar tundi ning otsustas siis põgeneda mööda jõge, ujudes nagu ta oli tulnudki. Siis aga oli Josefi
Tal oli kuul peas ja püstol peos. See paistis nagu oleks olnud enesetapp, aga Thomase sisetunne rääkis midagi muud. Laibalt leiti mõned pruunid juuksekarvad ning purunenud kaelakee. Thomas küsitles Helenit kui ka Lilyt, aga midagi kahtlast ta alguses ei märganud. Kui Thomas oli Helenit tema kodus küsitlemas käinud, märkas ta ühe pildi peal samasugust kaelakeed, nagu oli see katkine. Helen rääkis, et ta oli selle hiljuti ära kaotanud, ega tea kus kaelakee praegu on. Kuna Helenil oli ka pruunid juuksed, viitasid kõik asitõendid temale. Thomas otsustas aga ka Lily juurest läbi käia ja paar sõna vahetada. Tema tuba oli segamini, nagu oleks sealt midagi otsitud. Lily magamistoa uks oli lahti ning oli näha, et seal peal oli punane mantel. Thomas läks lähemale ning leidis sellesama kaelaketi teise poole. Uurimise käigus leiti relvalt Lily sõrmejälgi ja ta tunnistas süü üles. Lily rääkis: "Me oleme Jackiga
Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Sveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Kui Helen ujuma läks siis Schwarts silmitses tema musti juukseid ja talle jäi silma arm naise puusal. Kui ta selle kohta küsis siis Helen ei soovinud sellest eriti rääkida. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga. Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse. Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle vihjati seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Naine sõitis mingi mehega ja nähes Schwartsi teeskles nagu auto oleks katki läinud ja jäi seisma. Helen kutsus Schwartsi
Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Sveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Kui Helen ujuma läks siis Schwarts silmitses tema musti juukseid ja talle jäi silma arm naise puusal. Kui ta selle kohta küsis siis Helen ei soovinud sellest eriti rääkida. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga. Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse. Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle vihjati seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Naine sõitis mingi mehega ja nähes Schwartsi teeskles nagu auto oleks katki läinud ja jäi seisma. Helen kutsus Schwartsi
armastaks teda. Tegelikult tal oligi üks silmarõõm Laurits, kellega nad olid juba päris pikka aega tuttavad, kuid mees sõitis Oslosse tööle terveks aastaks ning samuti jättis Heleni siia. Nad küll helistasid teineteisele, kuid see polnud see, mida Helen tahtis. Naine käis vahepeal Saksamaal, konverentsil. See tuli talle kasuks, sest ta tahtis olla teistest eemal. Seal konverentsil kohtus ta oma vana kolleegiga Moskvast Igoriga, kes oli ülimalt hoolitsev ja just selline nagu Helenil oleks vaja. Kuid ei, Helen mõtles ikka Lauritsale. Tagasi Eestisse sõites mõtles ta, et võiks Lauritsaga kokku saada kusagil, et mees tuleks vastu vms, kas või korraks, kuid mees ei näinud sellel mõtet olevat. Koju tulles oli naine värskem kui sealt minnes. Teda ootasid kolm last Sander, Saara ja Sandra ning ka ema Maria. Jõulud möödusid rahulikult.
mehega hiljem. Schwarts jõudis edukalt Austriasse. Feldkirchis peeti ta kinni ning ta asjad otsiti läbi. Tal oli õnne ning ta pääses. Lõpuks aga jõudis ta Zürichisse ning kohtus Heleniga. Nad elasid nädala kohalikus hotellis erinevates tubades, et mitte kahtlust äratada. Peale seda said nad aastaks Prantsuse viisa ja lahkusid. Nad üürisid maja järve kaldal. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Kuid kahjuks kõik muutus, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei nõustunud sellega. 10 päeva hiljem algas sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Nad mõlemad viidi erinevatesse vangilaagritesse. Scwartsil õnnestus aga enda laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Alguses väideti talle, et Helen on surnud, kuid lõpuks ta kohtas seal Helenit. Mees asus elama laagri lähedale lossivaremetesse, ning helen käis teda söötmas. Seejärel põgenesid nad ka sealt, sest helen kartis sattuda tagasi Saksamaale
jälle vangistusse sattuda. Ta peitis end ära ja kui Helen sai lõpuks Georgist lahti hingas mees rahulikumalt. Aga ka Schwartsil oli aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, kuna sinna oli 63 ta jätnud oma kohvrid ja oli registreeritud sinna hotelli. Helen laenas oma tuttavalt auto ja otsustas, et viib mehe Münsterisse. Teel tuli aga jutuks, miks Josef tagasi tuli ning lõpuks ütles Helen, et ta tahab mehega kaasa minna (lk91). Helenil oli pass, sest ta käis pidevalt Sveitsis arsti juures. Üks põhjus oli kindlasti ka see, et naine tahtis oma perekonnast puhkust, kuna ta vihkas oma perekonda. Kui nad jõudsid Münsterisse, otsisid nad koha kus maha istuda ning arutasid oma põgenemist. Kokkulepe oli selline, et Helen sõidab tagasi koju esialgu viib auto tagasi, ütleb vanematele , et läheb Sveitsi arstile ja ise sõidab Zürichisse, kus nad peaks ka kohtuma, kui Josef pääseb õnnelikult kohale
Et mitte kahtlust äratada luuletas Helen talle, et Schwartsil on naine ja lapsed ning nad pääsesid taas. Seejärel said nad sekeldusteta aastaks Prantsuse viisa ning lahkusid Sveitsist. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal olid nad õnnelikud. Suve lõppedes läksid nad Pariisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid hetk korraga.Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja käskis Helenil tagasi Saksamaale tulla. Helen ei olnud mingil juhul nõus tagasi minema. 10 päeva hiljem saabus sõda ning Schwarts ja Helen arreteeriti. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse.Scwartsil õnnestus laagrist põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Talle öeldi seal, et naine on surnud. Mees ei uskunud seda ning kohtas lõpuks Helenit. Schwarts elas mõnda aega laagri lähedal metsas lossivaremetes ning
Ma oleksin kukkunud maha, kui Andrest minu taga poleks olnud. Ta püüdis mu kinni. Ma olin põrganud vastu koopa lage, mis muutus järsku madalaks. "Aiih! Mu pea! Auuu, mis see oli?" küsisin valus oiates. "Kabrevitsi hoiatas, et ärge oma pead ära lööge, aga sa ei kuulanud! No kus su mõtted küll täna on?" küsis Andres naljatades. "Loomulikult oma tütrel, keda ma täna üle pika aja jälle näen! See on ju loomulik!" ütlesin naeratades ja võtsin Helenil käest kinni. Ma läksin küürakuti ja me läksime jälle ilusasti edasi. "Mamps, ma imestan, et sa nii nooruslik välja näed! See on hämmastav! Ma olen näinud inimesi, kes on 20 ja näevad vanemad välja kui sina!" imestas Helen. "Vahest juhtub! Ma olen hästi säilinud! No see on küll kõnekäänd, aga jah... Sa ise oled ka väga kena! Ma märkasin, et su juuksed on peaaegu sama värvi, mis kuus aastat tagasi. See on tore! Ainult punast on sisse värvitud, aga see sobib sulle
annaabi.ee 
