Heinrich Heine (0)

H. Heine
- Heine oli rahvuselt sakslane, juut .
- Heine kirjutas
- Luulekogud: „Laulude raamat“, „Ajalaulud“, „ Romanzero “
- Heine peab paguluses elama, sest Juulirevolutsioon innustas noorsugu ka Saksamaal mässama tagurlike valitsuse vastu, millele võimud reageerisid karmide repressioonidega. // tema sümpaatia kuulus demokraatiale.
- Heine ballaad „Krahvinna Juta “ kõneleb sellest, kuidas timukas tappis seitse rüütlit ning viskas laibad merre, need lebasid meres ning pakkusid õõvastavat vaatepilti, samas kui Juta ise vaid naeris selle peale. Ballaad „Mis peaks küll tähendama“ räägib sireenist Lorelei, kes istudes Reini kaldakaljul õhtupimeduses kammib juukseid ja laulab ning on silmailuks laevnikele. Lõpp on aga traditsiooniliselt nukker, sest laevnik hukkub.
Heinrich Heine
Heine, suurimaid saksa kirjanikke Goethe ja Schilleri kõrval, on hilisromantilise luule tähtsaim esindaja. Aja jooksul kujunes ta oma loomingus tüüpilisest romantikust kriitliseks realistiks. Pärit oli Heine Düsseldorfist, kehvapoolsest juudi perekonnast. Tema maailmavaadet mõjutasid innukas lugemine ning poolehoid Suure Prantsuse revolutsiooni aadetel. Heine õppis ülikoolis õigusteadust ,kuid vaimustus enam kirjandus-ja filosoofialoengutest. Kuigi teda köitis riigitegelase või õpetlase karjäär, pühendus ta ometi kirjanduslikule loomingule. Heine varajane luule on koondatud kogusse „Laulude raamat“. Romantilisse meeleollu seguneb ka autori eneseiroonia , lüürilised pildid põimuvad filosoofiliste mõtisklustega. Heine rahvaluule traditsioone järgiv luulekeel on lihtne ja nõtke. Oma esimese proosateoses „ Reisipildid I-IV“ käsitles Heine reisimuljeid vahendamise kõrvalt mitmesuguseid ühiskonnaprobleeme: kirjeldas kaevurite rasket elu ning Inglimaa sotsiaalseis vastuolusid, pilkas Saksa monarhistlikku valitsemissüsteemi ja väikekodanlaste elulaadi. Reisikirja stiil on samuti vaheldusrikas värvikast fantaasiamängust karmi otsesõnalise kriitikani. See raamat tekitas Heinele Saksamaal probleeme, ja innustatuna Prantsuse Juulirevolutisoonist, siirdus ta Pariisi, kuhu jäi elu lõpuni. Prantsusmaal oli Heine aktiivselt tegev radikaalse publuitsistina ja tema luules valitsesid samuti poliitilise protsessi meeleolud, Need iseloomustavad nii luuletuste ning ballaadide kogu „Ajalaulud“ kui ka poeemi „Saksamaa. Talvemuinasjutt.“ Viimase kirjutamist ajendas Heine külaskäik kodumaale . See on balladilaadne poeem Saksamaa oludest: satiiri ja iroonia kõrval leidub selles helis mälestusi kodust, emast ja noorusromantikast. Teose ilmumisele järgnes Saksamaal karm reaktsioon: autor mõisteti hukka kodumaa laimamise eest, ta looming keelati ja ta ise pidi jääma alatiseks maapakku. Heine viimane luulekogu „Romanzero“ on varjutatud kibestumisest ja sarkasmist.
Tema teemaks oli ka ebaõiglus vaieste ja rikaste vahel . „Oma härdate palvete jumalat neame.... „ Kolmandas salmis „ Me kuningat, rikaste kuningat neame“ - Luuletaja lemmiksümbol on meri, lained, torm. Oma varasemas loomingus.Selle peamised motiivid on luhtunud noorusarmastuse, üksinduse ning pettumine kaasaja elus ja ühiskonnas.
Veel üheks tunnuseks on positiivsus ja idealiseerimine minevikus: veeresid lained, veeresid ja kohisesid, päikene puistas , roosihelkide virvendust veele, valjult kisades lendu, tõusid kohkunud kajakad, trampisid hobused, klirisesid kilbid ja kaugele kajas kui võiduhüüd! Thalatta! Thalatta!