Kevadel on neid seega kohe hulga rohkem. 2.2. Kobraste elutegevuse mõju ümbritsevatele ökosüsteemidele. Selle osas toon ära nende alade varasema, nüüdse ja ka oletatava ökosüsteemide kasutuse. Kirjeldan alade hetkeolukorda ja ka varasemat tegevust, esitan võimalusi nende alade edasise tuleviku ja selle muutmise kohta. 2.2.1. Vaadeldavate alade varasemad ökosüsteemid ja nande kasutus. Arussaare oja käärusid kasutati heinamaadena. Alal, kus praegu on pesa asus looduslik männinoorendik. Männid kasvasid aasta aastalt üha suuremaks. Nii kaugel asuvaid heinamaid ei peetud enm vajalikuks ja ojakäärudesse kasvas võsa. Mitmed aastad ei toimunud seal mingit tegevust. Kraavid on loodud1970.aastatel vesistele ja seetõttu kasutuseta olnud aladele. Rajati mitmed kraavid, mis suubuvad ühte suuremasse, see viib üleliigse vee Navesti jõkke. Tänu neile
Seda iseloomustasid suuremad ning viljakamadel muldadel põllud ning silmatorkavamad kivikalmed. Põllumajandus Vaatlusalusel perioodil tunti kahte põhitüüpi põllusüsteeme: põllukivihunnikute väljad ja kamberpõllud, millest viimaste hulgas võib omakorda eristada kahte varianti: nn balti põlde ja nn kelti põlde. Pärast esialgset maaharimist ja õhukeste kivirohkete muldade väljakurnamist jäeti alad sööti, ning kasutati hiljem karja- ja heinamaadena. Mullaviljakuse taastamiseks võeti kasutusele kunstlik abivahend sõnnikuga väetamine. Põllumajanduses kasutatud tööriistad Adrad Adra kasutamisele Eestis hiljemalt nooremal pronksiajal osutab otseselt ja vaieldamatult nii kivikoristus kui ka kamberpõldude tekkimine. Põllulappide suurus ja eriti just nelinurkne kuju said olla tingitud ainult adra kasutamisest. Sirbid Peamiseks viljalõikamise vahendiks oli usutavasti sirp. Neoliitikumis tehti sirbid
Niidud on tekkinud puude langetamisel karjamaade, heinamaade ja põldude tarbeks. Pärast puude raiumist oksad põletati ning kännud juuriti välja. Alles siis sai seal heina niitma hakata. Pärast puude mahavõtmist hakkasid lagendikul metsataimed asenduma rohkem valgust vajavate niidutaimedega. Inimene ei külvanud ega istutanud neid taimi. Niimoodi kujunenud niitu nimetatakse looduslikuks niiduks. (1) Looduslikke niite on mitmesuguseid: 3. aruniit kuival maapinnal heinamaadena kasutatavad niidud, 4. puisniit aruniidul kasvab ka üksikuid puid ning põõsaid, näiteks mahajäetud heinamaadel, on väga liigirikkad, sest seal on nii metsa- kui niidutaimi ja loomi, 5. sooniit märja mullaga niit, tavaliselt sooservadel, 6. looniit paekivisel pinnal, leidub rannikualal ning läänesaartel, 7. luhaniidud asuvad aladel, mida jõed kevadise suurvee ajal üle ujutavad, 8
metssigadele. Kahelehine käokeel on 2060 cm kõrge. Looduslikud niidud Erinevate kasvutingimuste tõttu võib niitude taimestik olla üsna erinev. Liivastel küngastel ulatub rohi vaevalt pahkluust kõrgemale, jõeluhas kasvab aga hein kesksuveks rinnuni. Ka taimeliigid on neil niitudel suures osas erinevad. Nii nagu metsas, sõltub ka niidul taimestik peamiselt mulla koostisest ja niiskusest. Niitude taimestikku mõjutab ka see, kuidas inimesed niitu kasutavad. Suurem osa heinamaadena kasutatavatest niitudest asub kuivadel muldadel. Neid nimetatakse aruniitudeks. Kui seal kasvab ka üksikuid puid ja põõsaid, nimetatakse seda puisniiduks. Vanasti tehti heina ka sooniitudel, kuid väikese heinasaagi tõttu neid praegu enam ei niideta. Kokku on looduslikke niite 5: 1.Puisniidud 2.Looniit 3.Rannaniit Rohkem rannaniitudest: http://www.keskkonnaamet.ee/lk100/index.php?id=11383 4.Lammi- ehk luhaniidud 5.Sooniidud(ei niideta enam üldse vähese viljasaagi pärast)
Matkarajad soodes on küllaltki populaarsed. Kvalifitseeritud matkajuhid tutvustavad huvilistele soode tekkimise põhimõtteid, loomastikku, linnustikku ja taimestikku. Näiteks: Endla soo, Kakerdaja raba. Soid kasutatakse ka metsamaana ja põllumaana. (http://bio.edu.ee/taimed/general/soop.htm) 7 Inimtegevuse mõju soodele Paljud madalsood on praeguseks kuivendatud ja kasutatakse nüüd põldudena või heinamaadena. Kuivendatud siirdesoode asemele kasvavad aga metsad. Rabadest võetakse ära turvas ja ajapikku metsastuvad needki alad. Eesti turbavarud vähenevad pidevalt, kuna kasutatakse tunduvalt rohkem, kui juurde tekib. Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Turba kasv on aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Soode pindala väheneb aluselise reaktsiooniga õhusaaste tulemusena see mõjub eriti halvasti turbasammaldele kasvule.
Normaalne karjatamiskõrgus sõltub rohukamara tüübist, olles pealiskõrreliste-rohkel 5-6 cm ja aluskõrreliste karjamaal 4-5 cm. Pärast karjatamist sügisel eo tohi liiga palju rohtu talve alla jätta. Sobivaim on ühtlane mõõdukas karjatamine. Kui seda pole võimalik teha ja karjamaal on rohkesti rammutukkasid, siis tuleb sügisel niita (Older 2007). 4. Karjatamise mõju Luhad Lamminiidud on enamasti olnud kasutusel heinamaadena ning ainult kuivemaid ja küladele lähemal asunud lammialasid on ka karjatatud. Algselt mõjutaski luhaniitude kujunemist kõige tugevamalt karjatamine: tõenäoliselt aeti kariloomi luhtadele juba 30004000 aastat tagasi. Loomad mõjutasid siinse koosluse arengut taimi valikuliselt süües vähemsöödavad liigid said eelisseisundi (Suurkask 1999). Karjatamine luhtadel on siiski suhteliselt vähe levinud,
Kaldalammil on lammiaasad rikkaliku kooslusega, kesklammil on luhad vaese kooslusega aga suure massiga,, jõgede kesk- ja ülemjooksul aasad, alamjooksul luhad. Paljude lindude pesitsusalad. Peamiseks 7 probleemiks lamminiitude niitmata jätmine, kuna siis hakkavad võsastuma (kevade poole on seal linnupesad, hiljem aga võib olla puitmaterjal liiga massiivne ning ei sobi enam loomadele söödaks). Kuna enamasti kasutusel heinamaadena. Profiili poolest Aa-Ata-Ta, allpool ka Ga. Enamjõe puhul pindmises kihis toorhuumusliku huumushorisont ja allpool tulevad turbakihid, ei näe kihilisust (meetrit alles turvas kihti järvelubjaga). Jaotatakse veereziimi järgi lammimullad, gleistunud lammimullad, lammi-turvastunud mullad, lammi-madalsoomullad. Veereziimilt enamasti parasniisked või kuivad kaldalammi kõrgemal alal, terrassialal gleistunud või madalsoomullad. Ei
ka lammidel märgatav vööndilisus. Suuremad osakesed settivad jõe kalda aarde ja nii moodustub kaldavall, mille taga on tasane ala. seetõttu on lammi üleujutamiseks vaja suuremat üleujutust, millised esinevad enamasti kuni paar korda aastas ja vesi jääb lammile ka pikaks ajaks pärast veetaseme alanemist jões. Setete tõttu on lammid väga produktiivsed ja paljudes piirkondades, ka Eestis, on jõelamme kasutatud heinamaadena ja nii on kujunenud lamminiidud e. luhad. Looduslikult esinevad pärasvöötme jõelammidel enamasti lammimetsad, kus kasvavad tammed, saared, jalakad ja künnapuud. Lisaks taimedele pakuvad lammid hulgaliselt võimalusi ka suurele hulgale loomaliikidele, kellest Eesti lamminiitudel tuleks eriliselt markida linde, paljud neist on ka Euroopa mastaabis väga haruldased. Sood Sood kujunevad aladele, kuhu voolab kokku pinnavesi ümbritsevatelt aladelt või kus põhjavesi on maapinnale väga lahedal
Eesti oma 2,24 miljardi tonniga on maailmas 18. kohal. Kõige enam leidub meil turvast Ida- Virumaal ning Pärnu maakonnas. Soode kaudu toimub põhjavee varude taastumine, samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku. Enamik looduslikke rabasid on looduskaitse all, kuna nende elustikku kuulub rohkesti haruldasi ja ohustatud liike. Milline on inimtegevuse mõju soodele? Paljud madalsood on praeguseks kuivendatud ja kasutatakse nüüd põldudena või heinamaadena. Kuivendatud siirdesoode asemele kasvavad aga metsad. Rabadest võetakse ära turvas ja ajapikku metsastuvad needki alad. Eesti turbavarud vähenevad pidevalt, kuna kasutatakse tunduvalt rohkem, kui juurde tekib. Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Turba kasv on aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Soode pindala väheneb aluselise reaktsiooniga õhusaaste tulemusena – see mõjub eriti halvasti turbasammaldele kasvule.
annaabi.ee 
