jagada, sest aastane sissetulek oleks siis suur. Kuigi Ranevskaja arvas Loppahhinist hästi, ei mõelnud ta sel hetkel temast muud kui ahne mees. Tsehhov on öelnud lause, mis iseloomustab Loppahhini läbi Ranevskaja silmade: "Näljane peni mõtleb ainult lihast." Öeldes ei kasulikle plaanile, ei asunud proa ise aga mingeid võimalusi otsima. Selle asemel korraldas ta suuri pidustusi. Kuna tal oli hea süda, siis annetas ta enda rasketel aegadel isegi raha heategevusele. Aga headusel on piir. Inimesed peaksid mõtlema vahel ka enda peale, et mis neile hea on ja et nemad toime tuleks. Kuid sellised me oleme- teeme kõike nii, nagu ise tahame, millal tahame, kus tahame. Kuid meie erinevus üksteisest teebki meid huvitavaks ja eriliseks. Lõpetuseks sobivad kuldsed sõnad G. Ch. Lichtenbergilt: " Me oleme ise eripärase ja imelise mõõdupuud: kui me otsiksime neie universaalset tähendust, ei ole midagi kummalist, ega midagi imelist vaid kõik oleks üks ja seesama."
· Vastust ei olnud, peale selle üldise vastuse, mis on elul anda kõigile keerukatele ja lahendamata küsimustele. See vastus on: peab elama päevatoimetustesse sisse, niisiis unustama. Unes ei saa enam unustust leida, igatahes öö tulekuni ei saa pöörduda selle muusika juurde, mida laulsid karahvininaisukesed; järelikult tuleb unustust otsida eluunes. · Üks matemaatik on öelnud, et tõe avastamine ei paku mingit lõbu, küll aga selle otsimine. · Kui headusel on põhjus, siis pole see enam headus; ka siis, kui tal on tagajärg - tasu näol, pole see enam headus · Naine on selline ese, et kui palju sa teda ka ei uuri, ikka on ta täiesti uus.
Inimene on loomupäraselt sotsiaalne omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. Inimene suudab sellist armastust laiendada ka riigile, kui see riik on `hea' seepärast ei pea riik põhinema mitte hirmul vaid kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotism). Shaftesbury subjektiivsest õnnest Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Montesquieu Au monarhiates on `vale au', see ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel omad normid, mille rikkumine tähendab enda alandamist. Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau tähtsaim nõue on julgus. Vabariigist Imetleb küll antiikvabariike, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad. Rõhutab, et kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning see põhineb sotsiaal- majanduslikult võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil.
Õnnelik inimene on kellegi poolt armastatud, oodatud, vajatud. Mõelda, milliste meeletusteni on viinud armastus! Kirjandusest meenuvad kohe Romeo ja Julia, Jane Eyre ja Rochester, Antonius ja Cleopatra, Simson ja Delila, Selene ning Endymion. Lähiajaloost mäletame printsess Dianat ja Dodi al- Fayedi, Maria Callase ja Aristoteles Onassise lugu. Inimestel on vaja kedagi, kellele toetuda, loota ja kindel olla. Parimal juhul rajatakse armastatuga ka pere, mis põhinebki usaldusel, rõõmul, headusel, toetusel, mõistmisel, andmisel ja vastusaamisel, rahul ning kõige tähtsamal armastusel. Pere on justkui väike ühiskonna mudel, kus igaüht tuleb väärtustada, nõrgemaid kaitsta, üksteise eest hoolitseda, edukuse eest kiita, põrumiste pärast lohutada ühte hoida. Eriti hästi toimib naerata-ja-maailm-naeratab-sulle-vastu efekt. Pere on õnnelik, kui igaüht selles peres väärtustatakse, antakse talle võimalus olla isiksus, lastakse otsida end, kuid samas
Kavaleri-ideaal. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2) kohustused Jumala ees. 3) kohustused naiste ees. 6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest. Antiikvoorus on enesesalgamine, aadliau on eneseimetlemine. Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga. 7. Montesquieu aust monarhiates. Au monarhiates on 'vale au' ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale 8. 18. sajandi meritokraatlik aumõiste. Meriokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel. 9. Romantilise au paradoksid.
Antiikaegne voorus versus germaani au. Antiikajal pidid ülemklassid võimu säilitamiseks ennast igal viisil maha salgama (kangelaslikkus sõjas, askeetlik moraal); raske ideaal, mida kõik ei suuda täita Germaani au on teistsugune lubab nautida elumõnusid ning iseennast glorifitseerida. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga. " 7.Montesquieu aust monarhiates Au monarhiates on 'vale au' ei põhine voorusel ega headusel,vaid uuendatud arusaamal iseendast.Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tahendab enda (ja oma seisuse) alandamist.Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau koige tahtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus; julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale 8.18. sajandi meritokraatlik aumõiste Meritokraatlik au põhineb heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel. 9
saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga. Aadliau. Au suurlinnades materiaalne küllus ning poliitiline stabiilsus teevad enesepiiramise ebavajalikuks. Prestiizi ei näita mitte niivõrd käitumine, vaid see, mida me omame ja kuidas me riietume. Mood muudab selle muutlikuks, pidevalt on vaja omandada uusi staatuse sümboleid. Rikkus ei ole oluline iseendas, vaid selleks, et staatust näidata. 7) Montesquieu aust monarhiates Au monahriates on ,,vale au" ei põhine voorusel ega headusel, vaid ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda (ja oma seisuse) alandamist. Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus: surmapõlgavus lahingus, julgus seista oma printsiipide (au) eest, astudes vastu isegi kuningale. Au tähtsusest monarhiates: Poliitiline tähtsus: tagab seaduste valitsemise. Monarh sõltub seaduste ning käskude täideviimises
2. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades: · Etoloogiline antropoloogia on filosoofia haru, mis uurib mille poolest erineb inimene teistest loomadest. Inimese peamiseks erinevuseks loomadest peetakse mõistust. Mõistus annab inimesele võime luua erinevaid abivahendeid ning mõelda erinevate probleemide üle. Aristoteles arvates eristab meid teistest loomadest ka võime teha vahet õiglusel ja ebaõiglusel ning headusel ja kurjusel . · Klassikaline filosoofiline antropoloogia vaatleb inimest kui liit substantsi. Kõige levinumate seisukoha kohaselt jaotatakse inimene kaheks substantsiks kehaks ja hingeks. Kõiki kehi, mis suudavad liikuda, loetakse elusateks. Liikumise võime annab kehale hing mida loetakse keha elustavaks printsiibiks. Mõnikord jaotatakse hing veel omakorda kaheks substantsiks kehaliseks hingeks ja Intellektiks. Kehaline hing kui hinge alam osa alla kuuluvad inimese erinevad
nagu olen, või võib-olla täpsemalt, mind armastatakse sellepärast, et ma olemas olen (ibid.). 9 Kogemus emaarmastusest on passiivne. Ma ei pea mitte midagi tegema selleks, et olla armastatud -- emaarmastus on tingimusteta armastus. Kõik, mida ma pean tegema, tähendab lihtsalt olla -- olla tema laps. Emaarm on õndsus, rahu, mida ei pea saavutama ega ära teenima (ibid.). Kuid emaarmastuse tingimusteta headusel on ka negatiivne külg. Seda pole küll vaja ära teenida, ent seda ei saa ka saavutada, luua, juhtida. Kui ta on olemas, siis on see nagu õnnistus; kui ta puudub, siis nagu puuduks kõigel elus ilu -- ning miski ei aita mul seda luua. Enamikule lastest on enne kaheksa ja poole kuni kümneaastaseks saamist asi enamasti ainult selles, et neid armastatakse - armastatakse sellepärast, et nad on sellised, nagu nad on. Kuni ülaltoodud
annaabi.ee 
