vahetus ümbruses, kus puude mahavõtmisel ja põletamisel tekkis lagedamaid kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate. Kariloomade arvu ja sellest tuleneva talvesööda vajaduse kasvuga ning söödavarumismeetodite arenedes laienes järkjärgult ka puisniitude levikuala. Tõenäoliselt tekkis puisniiduilmeline maastik Eesti aladel koos esimeste inimasulatega. Puisniidusarnase maastiku võisid meie esivanemad kujundada metsast seda pikkamööda harvendades, võsa lõigates, loomi karjatades ning lehisvihtu ja hilisemal ajal heina tehes. Puisniitude levik laienes kiiresti pärast vikati laialdasemat kasutuselevõttu esimese aastatuhande teises pooles p.Kr. Tegurid püsimajäämiseks Puisniidu regulaarne niitmine: tekitab ja hoiab tasakaalu metsa ja niiduliikide üheaegse esinemise vahel Muldade lubjarikkus soosib üldist taimede liigirikkust Mõõdukas mitmekesine inimmõju (puudepõõsaste raiumine,
kuldvihmataimi katta . [7] Kuldvihm vajab tuulte eest varjatud päikselist kasvukohta. Pinnas peaks olema viljakas, vett läbilaskev ja mitte happeline. [8] 1.4 "Kosmeetiline" hooldus Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk- järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5- 10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid. [2] 4 Kirsipuu Prunus subg. cerasus Kirsipuu on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste toompuu perekonna alamperekond . Kirsipuud
alati kevadel. Kui taim istutatakse maha sügisel, siis lõigatakse teda alles kevadel. Hoolduslõikus tehakse paari-kolme aasta tagant. Põõsast lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja mõned kõige vanemad oksad. Lõige tehakse oksa aluselt või mullapinna kohalt risti oksaga või mõnedel liikidel ka tugeva külgoksa kohalt. Kärpimiseks nimetatakse noore võrse tagasilõikamist 1/3 kuni poole võrra. Noorenduslõikust tehakse põõsast harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja vanad oksad. Kiirekasvulistel põõsastel tehakse seda igal aastal, teistel 3-4 aasta tagant. Lõikamise aeg sõltub taime õitsemise ajast. Kuslapuud harvendatakse varakevadel ning kärbitakse peale õitsemist. Söödava kuslapuu põõsast on lihtne kasvatada. Taim on vähenõudlik mullastiku suhtes ning talle meeldib olla ilma lõikamata. Suur lõikamine võib põõsale mõiuda negatiivselt
põõsaid. Õitsevad rikkalikult aastaid ka ilma lõikamata (Kärner ja KO). Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk. Harvendamisel lõigake välja kõik 45 aasta vanused oksad (Sander, 2010). Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata, et takistada põõsa metsistumist (Calmia Istikuäri OÜ). Lumimarjale sobib ka nn. osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast (Kärner ja KO). Paljundamine Lumimarja on kerge paljundada, seeme idaneb üsna hästi. Nagu paljusid teisi kuslapuuliste sugukonna taimi, saab ka teda lihtsalt paljundada pistokste ja juuni lõpus tehtud haljaspistikutega. Peale selle annab lumimari palju juurevõsusid, viljakamal pinnasel kasvab omapäi jäetud
Lõikamise aeg on mõjutatud nende õitsemise ajast, kas siis kevadel või suvel. Varakevadel lõigatakse põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Kevadine lõikamine aitab luua hea keskkonna rikkalikult õitsevate võrsete kasvule (Kärner&KO). Kui põõsas on muutunud koledaks ehk kui oksad on jämedad ning puitunud, siis tähendab, et põõsas on liiga suureks kasvanud. Tuleb ette võtta taime noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn. osaline noorendamine. See toimub harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Esimesest erinev noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast, mis sobib just kontpuule. Põhjuseks on, et antud liik kasvatab piisavalt uusi võrseid. Kontpuud kevadel tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid. Siberi kontpuu talub tugevat noorenduslõikust ja seda soovitatakse teha vabalt kasvavatel taimedel iga kolme-nelja aasta tagant
sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Selliste põõsaste alla kuulub ka kontpuu. Kui põõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta selle noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10cm kõrguselt maapinnast, mis sobib just kontpuule, sest ta kasvatab piisavalt uusi võrseid. Kontpuud kevadeti tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid. (Kevadine puude ja põõsaste lõikamine) Siberi kontpuu talub tugevat noorenduslõikust ja seda soovitatakse teha vabalt kasvavatel taimedel iga kolme-nelja aasta tagant
lõigatakse neid põõsaid, mis õitsevad suvel või sügisel. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele. Kevadine lõikamine soodustab neil noorte, rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Selliste põõsaste alla kuulub ka Siberi kontpuu (Karner). Kui ilupõõsas on muutunud koledaks - oksad on jämedad puitunud ja põõsas on liiga suureks kasvanud, tuleb ette võtta põõsa noorendamine. Peaaegu kõigile põõsastele sobib nn osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5- 10cm kõrguselt maapinnast. Sellist noorendamist võib teha sellistel põõsastel, mis kasvatavad piisavalt uusi võrseid, nt kontpuu. Kontpuud kevadeti tugevasti tagasi lõigates annab põõsas palju erksavärvilisi noori võrseid (Karner). Kontpuud on üldiselt vähenõudlikud, kasvades igasuguses aiamullas. Ometi meeldib neile rohkem natuke niiskem ja viljakam pinnas
a 1880-ndatel otsis G. Jekyll omale tüki maad (12 tunnland) ja pani sellele nimeks Munstead Wood. Aeda kujundades lähtus ta Robinsoni põhimõtetest: loodust tuleb arvestada. Krunt oli üsna liivane ja viletsa mullaga. Sellest lähtudes tuli valida ka taimed. Krundil ringi jalutades ja seda tundma õppides sündis pikapeale aia plaan. Parima mullaga maalapist sai köögivilja- ja lilleaed. Suurem osa krundist oli kaetud hõreda võsaga. Seda harvendades, valides isehakanud seemikute seast välja tulevasi puid, ning täiendades uute taimedega, rajas G. Jekyll sinna oma "metsiku aia" ehk woodland-garden'i. Viis erinevalt kujundatud rada läbisid "metsa". Üks, The Green Wood Walk, juhib jalutajat rododendronipõõsaste vahelt teiste õitsevate põõsaste vahele. Põõsaste all kasvasid maikellukesed ja erinevad liiliad. Teine rada viis läbi sõnajalgadega kaetud metsaaluse
annaabi.ee 
