Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapniku avastamine Hapniku avastasid sõltumatult mitu teadlast. Üheks hapniku avastajaks peetakse Inglise õpetlast Joseph Priestleyt. On tuntud Priestley katse, kus ta läbi suurendusklaasi juhtis päikesevalgust elavhõbeoksiidile, mis laguneb soojuse mõjul elavhõbedaks ja hapnikuks. Asunud uurima tekkinud gaasi omadusi, avastas Priestley , et küünal põleb selles gaasis heledamalt kui õhus ja isegi õhus hõõguv süsi lööb lõkkele
Hapnikku tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon.
umbes 21% ja teda tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Keemiline sümbol: O Tuumalaeng: 8 Aatomis: 8 elektroni, 8 prootonit ja 8 neutronit.Välises elektronkihis 6. Perioodilisustabelis asub: 2. Perioodi VI rühmas. Hapnikul on kolm isotoopi: nende massiarvud on 16, 17 ja 18. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Hapnik on mittemetall, mis on keemiliselt küllaltki aktiivne
HAPNIK O Hapnik, O, Oxygenium- keemiliste elementide perioodilisusüsteemji 6 rühma element, mittemetall ; järjenumber 8, aatommass 15,9994. Hapniku oksüdatsiooniaste ühendis on II ja I. Hapniku aatomis on: 8 prootonit ja 8 neutronit ning 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni Looduses on Hapniku elementides kõige rohkem, ta moodustab umbes 50% maakoore massist. Vaba elemendina leidub teda õhus 20,95% mahu järgi, seotuna vees 85,8%, mineraalidesumbes 50%, inimorganismis 65% jm. Hapniku toodetakse vedelat õhku rektifitseerides, õhku fraktsioneeriivalt veeldades või vett elektrolüüsides.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm.
.....................3 Üldiseloomustus......................................................................3 Avastamine..............................................................................3 Saamine...................................................................................3 Omadused................................................................................3 Kasutamine..........................................................................3-4 Osoon ja Osoonikiht................................................................4 Kokkuvõte...............................................................................4 Allikad.............................................................................................5 Hapnik Hapnik on üks levinumaid elemente maal. Atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja seda
HAPNIK KOOSTAJA: LIIS KULDMA SISSEJUHATUS · Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. · Maa atmosfääris on hapnikku ~21%. · Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. · Hapnik osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis, mädanemis ja põlemisprotsessides. · Hapnikku leidub väga paljudes ühendites. HAPNIKU AVASTAJAD · Inglise teadlane Joseph Priestley tuntud Prestley katse. · Hiina õpetlane Mao Hoa arvas, et õhk koosneb kahest gaasist. · Uppsala apteeker Carl Wilhelm Scheele esimene, kes kogus hapnikku ja kirjeldas selle omadusi. · Inglise teadlane daniel Rutherford nimetas õhku hapniku ja lämmastiku seguks. · Hollandi teadlane Cornelius van Drebel. HAPNIKU ÜLDISELOOMUSTUS Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2.perioodi VI rühmas. Tema tuumalaeng on 8
............................................lk. 7 Põlemine..................................................................lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku üldtutvustus Hapniku sümbol on O. Ladinakeelne nimetus oxygenium. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VI rühma element, mittemetall. Järjekorranumber 8 ja aatommass 15,9994. Hapnikul on kaks allotroopset esinemisvormi dihapnik O2 ehk tavaline hapnik ja trihapnik O3 ehk osoon. Dihapnik on normaaltingimustel lõhnata ja värvita gaas, lahustub vähesel määral vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I. Looduses on hapnikku elementidest kõige rohkem. Teda tarvitatakse keemia- ja metallurgiatööstustes, meditsiinis, vedelat hapnikku lõhkeainete valmistamisel. (ENE 3) Hapniku avastamine
Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2. Perioodi VI rühmas. Tema tuumalaeng on 8. Hapniku aatomis on: 8 prootonit ja 8 neutronit ning 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni - järelikult keemilistes reaktsioonides hapnik seob elektrone ja on oksüdeerija. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Hapnik on mittemetall, mis on
vees suhteliselt vähe lahustuv; keemistemperatuur -183C Keemilised omadused · Keemilistes reaktsioonides käitub hapnik oksüdeerijana, moodustades enamasti ühendid o.a-s -II · Molekulaarne hapnik on tavatingimustes suhteliselt väheaktiivne · Hapniku molekulide vähene aktiivsus on tingitud sellest, et aatomitevaheline side molekulis on väga tugev · Kuumutamisel muutub hapnik oluliselt aktiivsemaks · Atomaarne hapnik ehk monohapnik on palju tugevam oksüdeerija kui dihapnik · Atomaarne hapnik on väga ebapüsiv, üksikaatomid liituvad kiiresti hapniku molekulideks · Hapniku aatom võib ka liituda hapniku molekuliga, moodustades trihapniku · Trihapnik ehk osoon on iseloomuliku terava lõhnaga sinaka värvusega mürgine gaas · Ta on ebapüsiv ja laguneb kergesti · Väga tugev oksüdeerija · Osooni võib kasutada joogivee desinfitseerimiseks · Osooni moodustub protsessides, kus võib tekkida atomaarset hapnikku
elektronide kergema juurde võtu kui loovutamise. Metallidega reageermisel käituvad mittemetallid oksüdeerijana. Järgnevalt teen kokkuvõtte ühe levinuima mittemetalli ehk hapniku kohta. Hapnik asub 2.perioodi VIA rühmas, mille rühma elemente nimetatakse üldnimetusega kalkogeenid. Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon (O3). Keemilistes reaktsioonides käitub hapnik oksüdeerijana ning esineb oksiididena ja paljude lihtainetena. Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline. Temperatuuril –183 °C kondenseerub see siniseks vedelikuks. Ta moodustab 21% (mahu poolest) Maa atmosfäärist. Õhu koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse ka õhuhapnikuks.
HAPNIK Referaat aines “Keemia” Jõhvi, 2017.a. Sissejuhatus Hapnik (O) on keemiline element järjenumbriga 8. See on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon (O3). Tavaline molekulaarne hapnik on lõhnata, maitseta ja värvuseta gaas. Selle keemistemperatuur on 183 °C. Keemilistes reaktsioonides käitub hapnik oksüdeerijana, moodustades ühendeid oksüdatsiooniastmega -II. Hapnik on väga levinud looduses, seda suurtes kogustes on maakoores, vees ja õhus. Võib julgelt öelda, et hapnik on üks tähtsamatest elemendidest inimese jaoks, see ümbritseb meid kõikjal ja ilma selleta ei saaks me elada. Hapnik Hapniku leiutati 1774. aastal, seda tegi inglise keemik Joseph Priestley elavhõbeoksiidi lagundamisel
Kui metallid olid enamasti tahked ained, siis mittemetallid on enamasti gaasid (hapnik, vesinik, lämmastik, fluor, heelium jne) või ka vedelikud (broom) ja tahked ained (väävel, süsinik, räni, jood jne). Lisan mõned konkreetsemad näited ja lühikirjeldused mittemetallide erinevuste kohta: Fluor peaaegu värvitu (nõrgalt kollane) agressiivne kaheaatomilistest molekulidest gaas; lihtainena. Seda looduses ei esine, ,,süütab" isegi vee; Kloor kollakasroheline agressiivne gaas, võrdlemisi tugev oksüdeerija; Broom punakaspruun kergesti lenduv vedelik; Jood mustjashall tahke kristalne aine, mis juba nõrgal kuumutamisel muutub lillaks auruks. Jooditinktuur, mida saab apteegist, on joodi lahus etanoolis; Hapnik gaasiline aine, mis soodustab põlemist (st vajalik ka hingamiseks); Lämmastik gaasiline ja tavatingimustel väga inertne aine tugev kolmikside molekulis muudab molekuli lõhkumise väga keeruliseks;
· Paigutatakse erinevatesse rühmadesse. · Aatommass on 1,00797 · Elektronegatiivsus 2,1 · Elektronkonfiguratsioon 1s1 · Tavaliseim oksüdatsiooniaste on I, sest enamasti käitub redutseerijana loovutades ühe elektroni. · Isotoobid: · Prootium ehk tavaline vesinik. · Deuteerium ehk raske vesinik. · Triitium ehk üliraske vesinik. · Füüsikalised omadused: värvitu, lõhnatu, maitsetu gaas, väikseima tihedusega gaas, lahustub vees halvasti, keemistemperatuur -253°C, sulamistemperatuur -259°C. · Keemilised omadused: kergesti süttiv gaas, kuumutamisel reageerib paljude ainetega, vees vähelahustuv, väheaktiivne mittemetall, enamikes ühendites redutseerija, vaid aktiivsete metallidega reageerides käitub oksüdeerijana · Mõju inimesele: Inimese organism lihtainest vesinikku ei omasta. Suures
mädanemis- ja põlemisprotsessides. · Hapnikku leidub väga paljudes ühendites. Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2.perioodi VI rühmas. Tema tuumalaeng on 8. Hapniku aatomis on: 8 prootonit, 8 neutronit ja 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni järelikult keemilistes reaktsioonides hapnik seob elektrone ja on oksüdeerija. Omadused: · Hapnik on värvitu, lõhnatu, maitseta õhust raskem gaas. · Hapnik on mittemetall, mis on keemiliselt küllaltki aktiivne. · Hapnik soodustab ning kiirendab põlemist ja tõstab leegi temperatuuri. Absence of oxygen: pyrites FeS2 in sedimentary rocks FeS2 + 15O2 + 2H2O 4Fe3+ + 8SO42- + 4H+ Hapniku ringe: Koguseliselt on hapnik globaalses aineringes tähtsaim element ja esineb selles ringes peamiselt vee koostises
HAPNIK Sissejuhatus Hapniku keemiline sümbol on O Keemiline element järjenumbriga 8 Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall Tal on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon (O3). Hapnik Hapnik on üks tähtsamaid bioelemente Levinuim keemiline element maakoores, moodusades ligi poole selle massist (~45%) Leidub looduses lihtainena kui ka paljude ühenditena (mitmesugused oksiidid) Füüsikalised omadused Lõhnata, maitseta, värvusetu gaas Vees suhteliselt vähe lahustuv Keemistemperatuur -183 C Keemilised omadused Keemilistes reaktsioonides käitub oksüdeerijana Moodustab enamasti ühendid oksüdatsiooniastmes II Suhteliselt vähe aktiivne Elektronegatiivsuselt teine element fluori järel Kuumutamisel muutub hapnik oluliselt aktiivsemaks Palju ained põlevad hapnikus heleda leegiga Hapnik looduses (O2) Tekkinud peamiselt fotosünteesi tulemusena Elusorganismide tähtsaim energiaallikas Atomaarne hapnik ehk monohapnik
Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid . Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad nad oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultravioletkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.
reaktsioonide tasakaalu, kineetika, soojusefektide ja termodünaamika arvutusi. Reaalsete gaaside käitumine sarnaneb tavaliste tingimuste korral ideaalse gaasikäitumisele, seega ideaalse gaasi seadused on üsna hästi rakendatavad reaalsetele gaasidele ja nende lahustele. 3 1.0 Mis On Hapnik? Hapnik on keemiline element järjenumbriga 8. Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon ( O3). Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline. Temperatuuril 183 Celsiust kondenseerub ta siniseks vedelikuks. Ta moodustab 21% Maa atmosfäärist. Õhu koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse õhuhapnikuks. Dihapnik on keemiliselt aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad temaga kuumutamisel, tihti
Kui metallid olid enamasti tahked ained, siis mittemetallid on enamasti gaasid (hapnik, vesinik, lämmastik, fluor, heelium jne) või ka vedelikud (broom) ja tahked ained (väävel, süsinik, räni, jood jne). Mõned konkreetsemad näited ja lühikirjeldused mittemetallide erinevuste kohta: Fluor - peaaegu värvitu (nõrgalt kollane) agressiivne kaheaatomilistest molekulidest gaas; lihtainena seda looduses ei esine, süütab isegi vee. Kloor - kollakasroheline agressiivne gaas, võrdlemisi tugev oksüdeerija. Broom - punakaspruun kergesti lenduv vedelik. Jood - mustjashall tahke kristalne aine, mis juba nõrgal kuumutamisel muutub lillaks auruks. Jooditinktuur, mida saab apteegist, on joodi lahus etanoolis; Hapnik - gaasiline aine, mis soodustab põlemist (st vajalik ka hingamiseks); Lämmastik - gaasiline ja tavatingimustel väga inertne aine tugev kolmikside molekulis muudab molekuli lõhkumise väga keeruliseks;
SISSEJUHATUS Osoon on kaitsekiht mis kaitseb elusloodust ohtliku ultravioletkiirguste eest. Osoon koosneb hapnikust (O3) ja asub stratosfääris. 1970-80ndatel täheldati osooni vähenemist atmosfääris, eriti polaaraladel nn. osooniaugud seda põhjustas stratosfääri saastumine osooni lagundavate freoonide ja lämmastikoksiididega. Osooniaugud ohustavad nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest seetõttu jõuab Maale suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Osoonikihi säilimiseks on oluliselt piiratud aerosoolide kasutust ja külmikutes kasutatakse osooni mittelõhkuvaid ühendeid.
ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad need oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultraviolettkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.1 Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1970ndate lõpust. Teadlased märkasid stratosfääri osooni hulga olulist vähenemist
üliraske vesinik (triitium). · Maakoores on teda alla ühe massiprotsendi. Mahuprotsendi järgi on ta aga väga levinud. · Vesinik on nii kerge, et Maa gravitatsioon ei suuda teda kinni hoida ja teda hajub pidevalt maailmaruumi. · Maailmaruumis (universumis) vesinik kõige levinum element (tähed koos- nevad enamasti ainult vesinikust). 2. Füüsikalised ja keemilised omadused · Lõhnata, maitseta, värvusetu gaas. · Keemistemistemperatuur -253 oC. · Väga tuleohtlik. Eriti vesiniku ja hapniku segu (2H2+O2) paukgaas. · Molekulaarne vesinik (H2) väheaktiivne, kuumutamisel käitub redutseerijana. Atomaarne vesinik (H) on ka tavatingimustes väga tugev redutseerija. · Vees väga vähe lahustuv. · Laboris saadakse metalli reageerimisel happega. Enamasti: Zn + 2HCl ZnCl2 + H2. Saamiseks kasutatakse enamasti Kipp'i aparaati. Väga puhast vesiniku
üliraske vesinik (triitium). · Maakoores on teda alla ühe massiprotsendi. Mahuprotsendi järgi on ta aga väga levinud. · Vesinik on nii kerge, et Maa gravitatsioon ei suuda teda kinni hoida ja teda hajub pidevalt maailmaruumi. · Maailmaruumis (universumis) vesinik kõige levinum element (tähed koos- nevad enamasti ainult vesinikust). 2. Füüsikalised ja keemilised omadused · Lõhnata, maitseta, värvusetu gaas. · Keemistemistemperatuur -253 oC. · Väga tuleohtlik. Eriti vesiniku ja hapniku segu (2H2+O2) paukgaas. · Molekulaarne vesinik (H2) väheaktiivne, kuumutamisel käitub redutseerijana. Atomaarne vesinik (H) on ka tavatingimustes väga tugev redutseerija. · Vees väga vähe lahustuv. · Laboris saadakse metalli reageerimisel happega. Enamasti: Zn + 2HCl ZnCl2 + H2. Saamiseks kasutatakse enamasti Kipp'i aparaati. Väga puhast vesiniku
OSOONIKIHI HÕRENEMINE Osoon (O3) ehk trihapnik on iseloomuliku terava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas. Osoon on väga tugevalt oksüdeeriv ja kiirestilagunev aine . Osoonikiht ehk osonosfäär ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osonosfäär tekkis 300-500 milj. aastat tagasi hapniku tootvate bakterite, fotosünteesi, päikese (ultraviolett) ja kosmilise (lühilainelise) kiirguse toimel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni.Suurim osoonisisaldus on 20-26 km kõrgusel. Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas.
energeetika, kütuseelemendid. Hapnik: 1. Aatomi ehitus: 8 prootonit, 8 neutonit, 8 elektroni Eranditult alati liidab elektrone. 2. Leidumine looduses: Maal kõige levinum element (45-49%) Esineb nii ehedalt (õhus), kui ka ühenditena (puidus, mullas, liivas, vees, elusorganismides, kivimites) 3. Allotroopsed teisendid: Allotroopia on nähtus, kus üks elemement esineb mitme lihtainena. Hapnikul 3 allotroopset teisendit: 1. dihapnik O2; 2. trihapnik O3 (osoon); 3. monohapnik ( esineb väga lõhiajaliselt). Osoon on terava lõhnaga, suuremas koguses mürgine, väheses koguses tervislik , nõrgalt sinaka tooniga, esineb õhkkonna ülemistes kihtides (tekid seal). Veel esinenb männimetsades, meres, pesu kuivatamisel tuule ja päikese käes. Väga tugev oksüdeerija, hävitab baktereid, hoiab ära ohtliku UV kiirguse. 4. Saamine: Tööstuses:
Gümnaasium Freoonide osalus osoonikihi lagunemisel Referaat Juhendaja 2015 SISUKORD 1Freoonid ja osoonikiht.....................................................................................................3 1.1Freoonid....................................................................................................................3 1.2Osoon........................................................................................................................3 1.3Osoonikiht................................................................................................................3
moodustab SO2 veega reageerides väävlishappe, mis on ohtlik taimedele, nende toimel intensiivistub ka metallide korrosioon, marmorkujude hävimine, muldade ja veekogude hapestumine. Koduloomadest on tundlikumad kassid. Kaasajal in erinevad meetoteid so2 kinnipüüdmiseks: ammoniaakmeetod, lubjameetod jt. Osoon O3 Tekib troposfääri ülemistes ja stratosfääri alumistes kihtides ultraviolettkiirguse toimel.0 2+hv-> 0+0 ; O2+O->O3. Osooni on kõige rohkem osoonikihis, so 20-30km kõrgusel. Osoon on väga tugev oksüdeerija- tema toimel oksüdeeruvad atmosf paljud org ained-lämmastiku ja väävliühendid. On nn atmosf puhastaja. Kõrge keemilise 3 aktiivsuse tõttu on osoon organsimidele kahjulik. Max lubatud konsentratsioon on 100µg/m . Kõrgemate konsentratsioonde korral hakkab hemoglobiin lagunema. Mõõdukas- intensiivne taimede kasv, suureneb biomass. Fotolüüs. NO2 + hv -> NO + O NB!
ruumala (V), ainehulk(n). · Olekufunktsioon- funktsioon, mis sõltub ainult süsteemi olekust, olekuparameetritest, mitte aga selle oleku saavutamise teedest. U = Uprod Ureag U - siseenergia, isokooriline reaktsiooni soojusefekt (V=const) H entalpia, isobaariline soojusefekt (P=const) S entroopia G - Gibbsi energia G = H TS · Redoksreaktsioon keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerijalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone nim. redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub. (oksüdatsiooniaste kasvab). Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija ( Nt. Vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaationi suhtes redutseerija).
lämmastikuga positiivsete ioonide tekkega: O+ + O2 ->O2+ + O O+ + N2 -> NO+ + N O2+ ionosfääris võib tekkida UV-kiirguse (17-103 nm) või madala energiaga röntgenkiirguse toimel: O2 + hv-> O2+ + e- või sellisel reaktsioonil: N2+ +O2 N2 +O2+ Osoon O3 kaitseb elusolendeid tapva UV-kiirguse eest. See tekib hapnikust UV-kiirguse toimel: O2 + hv-> O +O Osoon on termodünaamiliselt ebapüsiv ning laguneb kiiresti: 2O3-> 3O2 Stratosfääri osoon laguneb reageerides atomaarhapnikuga, hüdroksüülradikaalidega ning NO- ga: 15. Atmosfäärilämmastiku reaktsioonid. Illustreerige valemitega. Lämmastiku sisaldus atmosfääris on 78%. Väikse osa lämmastikku seovad välk ning põlemisprotsessid. Erinevalt hapnikust ei dissotsieeru lämmastik kergelt UV-kiirguse toimel, kuigi kõrgustel üle 100 km tekib atomaarne lämmastik fotokeemiliselt: N2+hv->N +N Aromaarne lämmastik võib tekkida ka:
28. Osoonikihi teke. Selle lagunemine antropogeensete mõjude toimel. hape on prootoni doonor; alus on prootoni aktseptor. Happe ja aluse dissotsiatsioonikonstandid Erinevate hapete sama kontsentratsiooniga lahused võivad olla erineva pH-ga. Sellest võib järeldada, et H3O+ -ioonide kontsentratsioon on erinev ja mõned happed (nõrgad happed) deprotoneeruvad osaliselt. Nõrga happe lahuses on konjugeeritud hape ja alus tasakaalus. Äädikhape vesilahuse tasakaalu reaktsioon (6) on: CH3COOH(aq) + H2O(aq) H3O+ (aq) + CH3COO- (aq) (6) ja tasakaalukonstant on: = 3 + 3 - 3 2 Kuna vaatleme lahjasid lahuseid ja vesi lahustina on peaaegu puhas, võime võtta tema aktiivsuseks ühe. Asendades lisaks lahuses olevate osakeste aktiivsused nende molaarsete kontsentratsioonide arvulise väärtustega, saame äädikhappe dissotsiatsioonikonstandi avaldise: = [3 +] [3 -] [3] Füüsikaline tasakaal (aururõhk, lenduvus) Aine aururõhk on tema auru rõhk
raadius väike · Võivad esineda igas olekus · Ei juhi elektrit ega ka soojust · Erinevat värvi · Erinevad sulamistemperatuurid ALLOROOPIA nähtus kus üks element moodustab, mitu lihtainet · Keemilistes reaktsioonides metallidega käituvad mittemetallid alati oksüdeerijatena 2Mg +O2 2MgO · Mittemetallide omavahelistes reaktsioonides on oksüdeerija (liidab elektrone) suurema elektronegatiivsusega mittemetall, see kelle väliskihil on enam elektrone H2 + S H2S Vesinik Omadused · Kerge · Maitsetu · Värvitu · Vees väga vähe lahustuv · Keemistemperatuur 253oC · Ioonid on üliväikesed · Käitub enamjaolt redutseerijana, · o-a -I · molekulaarselt väheaktiivne
Stabiilseid isotoope on hõbedal kaks, nende massiarvud on 107 ja 109. Hõbe on väärismetall. Ta on tavatingimustes suhteliselt pehme metall, mis peegeldab hästi valgust. Tihedus on 10,5 g/cm³. Hõbe sulab temperatuuril 960°C. Hapnik (O) Hapnik (keemiline sümbol O) on keemiline element järjenumbriga 8. Stabiilseid isotoope on kolm: nende massiarvud 16, 17 ja 18. Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) ja trihapnik ehk osoon (O3). Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline. Temperatuuril 183 Celsiust kondenseerub ta siniseks vedelikuks. Ta moodustab 21 % (mahu poolest) Maa atmosfäärist. Dihapnik on keemiliselt aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad temaga kuumutamisel, tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega.
· Erinev aatomite paigutus kristallvõres(nt teemant ja grafiit) Vesinik VIIA rühmas sellepärast ka, et tal on halogeenidega sarnaseid omadusi. Hapniku ja räni järel üks levinumaid elemente. Lihtainena on teda suhteliselt vähe. Esineb looduses isotoopidena. Tavaline vesinik ehk prootium, raske vesinik ehk deuteerium(1 prooton, 1 neutron), üliraske vesinik ehk triitium( 1 prooton, 2 neutronit). Isotoop on radioaktiivne. Lihtainena: · Lõhnatu, maitsetu, värvusetu gaas · Kõige kergem · Vees väga vähe lahustuv · Keemistemperatuur -253 C, molekulivahelised jõud nõrgad, sellepärast on madal Keemilised omadused: · Suhteliselt väheaktiivne · Enamasti käitub redutseerijana, o.-a. I · Reageerimisel aktiivsete metallidega käitub oksüdeerijana, tekivad hüdriidid. O.-a. I. Saamine: · Tsingi reageerimisel väävel- või soolhappe lahusega.(tekib ZnCl ja vesinik) · Vee elektrolüüsil (vesinik ja hapnik)
BT I Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid . Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad nad oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultravioletkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
