Hapnik (0)

HAPNIK
Oxygenium
Hapnik on üks levinumaid ja olulisemaid elemente Maal. Teda leidub maakoores (~50%), vees(~89%), õhus ja elavates organismides kõikidest elementidest kõige rohkem. Maa atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja teda tekib pidevalt fotosünteesi käigus juurde. Samas aga väheneb hapniku hulk atmosfääris, kuna ta osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides. Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon .
Hapniku keemiline sümbol on O. Hapnik asub perioodilisustabeli 2. Perioodi VI rühmas. Tema tuumalaeng on 8. Hapniku aatomis on: 8 prootonit ja 8 neutronit ning 8 elektroni, välises elektronkihis on 6 elektroni. Et saavutada püsivat väliskihti, on hapniku aatomil vaja liita veel 2 elektroni - järelikult keemilistes reaktsioonides hapnik seob elektrone ja on oksüdeerija.
Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas. Hapnik on mittemetall, mis on keemiliselt küllaltki aktiivne. Kahjuks on hapnin anaeroobsetele organismidele mürgine. Hapnik soodustab ning kiirendab põlemist ja tõstab leegi temperatuuri. Hapnikusisalduse suurenedes süttimistemperatuur langeb. Rõhu all olev hapnik võib süüdata õli ja rasva ning põhjustada plahvatusliku põlemise. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurustub hapnik aja jooksul ja plahvatusoht kaob.
Suurem osa elusorganisme kasutavad hingamisel õhust saadavat hapnikku oma elutegevuses. Õhu hapnikusisaldus on elutegevuseks optimaalseim. Kui see väheneb 9%-ni, siis tekivad eluohtlikud seisundid . Kuid ka suurem hapnikusisaldus on ohtlik. Hingamiseks on puhas hapnik liiga intensiivne oksüdeerija ja seetõttu mürgine. Kui terve inimene hingab 15 minutit puhast hapnikku, tunneb ta peapööritust ja võib hakata oksendama . Kauemaaegsel puhta hapniku sissehingamisel tekivad bronhiit ja nägemishäired.
Tänu fotosünteesile ja vähemal määral teistele looduslikele protsessidele on õhuhapnik taastuv loodusrikkus. Siiski on inimese järjest intensiivistuv majandustegevus viinud selleni , et ka hapnikuvaru on hakanud vähenema. Hapnik on väga tundlik looduskeskkonna muutuste suhtes, näiteks vihmametsade raiumine, veekogude seisundi halvenemine, radioaktiivne saastamine , naftaväljade ja metsade suurtulekahjud.
Inimene kasutab hapnikku palju rohkem, kui looduses seda taastoodetakse, järelikult kasutatakse atmosfääris talletatud hapnikuvaru. Intensiivne kütuste kaevandamine ja põletamine, energeetika -, metallurgia- ja keemiatööstuses toimuvad protsessid vajavad palju hapnikku, samas eraldub atmosfääri kasvuhooneefekti põhjustavat süsinikdioksiidi.
Sellised muutused toimuvad looduses aeglaselt, kuid võivad lõpuks viia ka inimestele märgatavate tagajärgedeni. Siis aga on juba hilja midagi ette võtta.