−𝑗𝑎 − 𝐸𝑟𝑒𝑑.−𝑗𝑎 𝐺 < 0 𝑘𝑢𝑖 (𝐸𝑜𝑘𝑠.−𝑗𝑎 − 𝐸𝑟𝑒𝑑.−𝑗𝑎 ) > 0 ∆𝐸 0 = 𝐸𝐵𝑟 − 𝐸𝐶𝑙 = 1,09 − 1,36 = −0,27 -0,27<0, reaktsioon standardtingimustel ei kulge. ∆𝐸 0 = 𝐸𝐼 − 𝐸𝐶𝑙 = 0,54 − 1,36 = −0,82 -0,82<0, reaktsioon standardtingimustel ei kulge. Katses 2 tuli võtta katseklaasi ~0,5 mL lahjendatud KI lahust (0,02M), hapestada mõne tilga 1M väävelhappega ja lisada ~0,5 mL NaNO2 lahust. Ekstraheerida tõmbe all tolueeniga. Enne tolueeniga ekstraheerimist oli lahus pruunikashall, pärast oli tolueeni juures roosa. 2𝐼 − − 2𝑒 − → 𝐼2 oksüdeerija 2𝐻 + + 2𝑒 − → 𝐻2 redutseerija 2𝐾𝐼 + 2𝐻2 𝑆𝑂4 + 2𝑁𝑎𝑁𝑂2 → 𝐼2 + 2𝑁𝑂 + 𝐾2 𝑆𝑂4 + 𝑁𝑎2 𝑆𝑂4 + 2𝐻2 𝑂
Kuivatada lahus naatriumsulfaadiga ning rotaatoriga, mis annab tahke roosat värvi 3-bromo- 4-hüdroksübensaldehüüdi. Kaaluda 200 mg 3-bromo-4-hüdroksübensaldehüüdi ning viia see 5 ml katseklaasi (reaction vial). Lisada 2,3 ml naatriummetoksiidi lahust (113 ml 4,0M naatriummetoksiidi metanoolis, 4,4 ml etüülatsetaati, 2,2 g CuBr). Sulge katseklaas ning kuumuta õlivannis 100 kraadi juures tund aega. Jahutada toatemperatuurini, viia jaotuslehtrisse, hapestada 3M soolhappelahusega, kuni kõik tahked osakesed lahustuvad (u 10 ml). Pesta 3 x 20 ml dietüüleetriga. Valada ekstraktid kokku, kuivatada naatriumsulfaadiga, filtreerida. TEINE VERSIOON: 2 x 5 ml kooniline kolb, A ja B A - bromeerimiseks B - sünteesi teine etapp A: Lisada 1,6 ml (0,8 mmol) 0,5M Br2-MeOH segu, pista jääveevanni. B: Kinnitada kolb B statiivile ning lisa 1,4 ml (5,6 mmol) 4M NaOMe/MeOH-d, 0,1 ml etüülatsetaati ning 0,08 g (0,56 mmol) CuBr.
Mulla happesus Mulla happesus on vesiniku asumine mulla neelavasse kompleksi võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kohtades kus sademete hulk ületab aurumise, toimub mulla pindmistest kihtidest seal leiduva lubja pidev välja uhtumine kas mulla sügavamatesse kihtidesse või põhjavette. Mõningal määral eemaldatakse lupja saakidega. Rohkesti eemaldatakse mullast lupja liblikõieliste heintaimedega ja kapsaga. Mulda võib hapestada ka füsioloogiliselt happelised mineraalväetised. Kui vaba kaltsiumi ja magneesiumi ioonid eemaldada mullast võivad selle asendada vesinikioonid. Mulla reaktsiooni väljendatakse pH kaudu. pH näitab vabade vesinikioonide kümnend logaritmi. Kui pH on alla 3,5 , siis on tegu väga tugeva happelisusega; 3,6 4,5 tugevasti happeline; 4,6 -5,5 mõõdukalt happeline; 5,6-6,5 nõrgalt happeline ; 6,6 -7,2 - neutraalne. Üle 8,5- tugevasti leeliseline
Reostus ja eutrofeerumine Õppejõud Peeter Pall REOSTUS Joonis 1. Peamised reostusallikad Peamised reostused tulevad põllumajandusest, linnadest, tööstusest ja õhust, nendest reostusallikatest satub reostus jõgede kaudu merre, v.a õhureostus. Õhureostus võib veekogu hapestada. Keskkond hakkab reostuse tagajaärjel muutuma, mis ei ole sobilik teatud organismidele. Reostus, mis otseselt ei tapa, muudab koosluse struktuuri. Toksilised ained võivad kaua keskkonnas püsida. Leidub ka selliseid toksilisi ained, mis pika aja möödused bioloogilises ringes kahjutuks muutuvad. Mere reostuse allikad Allikas Osakaal % Äravool ja heide maalt 44
kasvada hapelisi muldi vajavad taimed(lina), seal kasvab nt lutsern. Muld on taimede ka kinnitumise keskonnaks. Tänapäeval avaldab suur mõju muldadele inimtegevus. Muld on põllumajanduses üks põhilisi ja asendamatuid tootmisvahendid. Mulla, kui tootmisvahendi väärtus tänu pidevale muutusele. Mulla viljakus võib muutuda nii mulla arenemis protsessis, kui ka inimtegevuse tagajärjel(maa harimine väetamine, minerelatsioon). Mulla hapesus Mulda võib hapestada ka füsioloogilised happelised väetised. Kui vaba Ca ja Mg ioonid eemaldada mullast võivad seda asendada vesinikioonid. Mulla reaktsiooni väljendatakse pH kaudu. pH näitab mulla vabade vesinikioonide kümnend logaritmi. Ph < 3,5 - v'ga tugevas happesuses pH 3,5-4,5 - tugevasti hepeline pH 4,6-5,5 - mõõdukalt hapeline pH 5,6 6,5 -nõrgalt hapeline pH 6,6 7,2 - neutraalne pH 7,3 8,4 - leeliseline pH üle 8,5 - tugevasti leeliseline
mL 3. Jook 1 - 285,0 310,0 342,9 4. Jook 2 - 250,0 455,0 7928,6 Happelise hiniini (0,05 mg/mL) fluorestsentsi intensiivsus on 10351,3; Jook2 oma 7928,6. 0,05 / x = 10351,3 / 7928,6 x = 0,038 mg/mL Jook 2 sisaldab umbes 0,038 mg/mL hiniini. Tulemuste kirjeldus ja analüüs: Jookide pH=3, seega tuleb hiniin hapestada 1ml sidrunhappega (ca 2mM). Võrreldes happelise hiniini EEM spektri Jook1 ja Jook 2 omadega (vt. joonised 10,11) selgub, et hiniini sisaldub Joogis nr 2 (toonikus), kuna spektrid on sarnased. Joonis 10. Neutraalse ja happelise hiniini EEM spektrid. Joonis 11. Jook1 ja Jook 2 EEM spektrid. 4 Kokkuvõte ja järeldused Töö käigus järeldati, et ainete fluorestsentsi intensiivsus sõltub keskkonna pH-st. EEM spektrite põhjal sisaldub vitamiinijoogis riboflaviini ehk B6 vitamiini.
Sade pesta 1...2 mL destilleeritud veega klaaspulgaga segades, tsentrifuugida uuesti ning valada pesuvesi pealt ära. Lisada sademele tilkhaaval 6 M ammoniaakhüdraadi lahust kuni sademe lahustumiseni. Vajadusel segada klaaspulgaga ja soojendada lahustumise kiirendamiseks. Mis põhjustab sademe lahustumise? Kirjeldada reaktsioonivõrrandiga (ioon- ja molekulaarkujul) AgCl sademe lahustumist. Sade lahustus kompleksühendi tekke tõttu. AgCl↓ + 2NH3⋅H2O→ [Ag(NH3)2]Cl + 2H2O Hapestada lahus 1M HCl lahusega kuni sademe tekkimiseni. Milline ühend sadeneb? Kirjeldada reaktsioonivõrrandiga (ioon- ja molekulaarkujul) sademe teket. Tekkis valge AgCl sade. [Ag(NH3)2]Cl +2HCl → AgCl↓ + 2NH4Cl Sellist reaktsioonide järjestust – AgCl sademe teke ja lahustumine ammoniaakhüdraadi toimel kasutatakse nii Ag+ -ioonide kui Cl– -ioonide olemasolu tõestamiseks lahustes katioonide ja anioonide kvalitatiivsel analüüsil
Kirjutada reaktsioonivõrrand, arvestades et reaktsiooni käigus tekib tetrationaatioon S 4O62– (2S2O32– – 2e– → S4O62–). I 2 2 Na2 S 2 O3 2 NaI Na 2 S 4 O6 I 2 2e 2 I oksüdeerija 2 2 2S 2 O3 2e S 4 O6 redutseerija Katse 4. Võtta katseklaasi ~0,5 mL lahjendatud KI lahust (0,02M), hapestada mõne tilga väävelhappega ja lisada ~0,5 mL NaNO 2 lahust. Ekstraheerida tõmbe all tolueeni või pentanooliga. Millised muutused toimuvad? NaNO2 lisamisega muutus lahus pruunikaks, pärast ekstraheerimist tekkis peale punane kiht, all on orandžikas lahus. Kirjutada reaktsioonivõrrand. H NO 2 + H + + e – NO + H 2 O |·2 0,90V – oksüdeerija I 2 2e 2 I
Soojendada ja loksutada. Sade lahustub hõbeda ammiinkompleksi tekke tõttu. Lahuse hapestamisel lämmastikhappega sadestub uuesti AgCl. NaCl lisasin hõbenitraati ja kohe tõestusid kloriiioonid, mille tõttu tekkis valge AgCl sade: NaCl + AgNO3 AgCl + NaNO3 Ag+ +Cl- AgCl Sademele lisades ammoniaagi 6M vesilahust ja soojendades hakkas kulgema reaktsioon, mille tulemusel moodustus, nagu arvata võis, hõbedaga kompleksühend, mis lahustus: AgCl + 2NH3·H2O [Ag(NH3)2]Cl + H2O Kui lahust hapestada lämmastikhappega, omandab NH3 prootoni ja muutub NH4+ ks, kompleks laguneb ja hõbeioon ühineb taas kloriidiooniga sademesse: [Ag(NH 3)2]Cl +2HNO3 AgCl + 2 NH4NO3 7.5 SCN. Tiotsüanaatioone sisaldavale lahusele (1 2 mL) lisada 1 2 mL 1M H 2SO4 ja seejärel tilkhaaval Fe3+ sisaldavat lahust (hoida saadud ühend alles katseks 8.2) Kulgevad reaktsioonid erinevate koordinatsiooniarvudega raud(III)tiotsüanatokomplekside, näit. [Fe(SCN)] 2+ tekkega. Reaktsiooni
reaktiivi meetodit. NB! Kõik katsed tioatseetamiidiga teha tõmbe all! Võta katseklaasi ~2 cm3 uuritavat lahust, lisa ammooniumpuhvrit ja kontrolli pH(=9,0- 9,3).Lisa ~2 cm3 tioatseetamiidi lahust.Keeda ettevaatlikult (keemistõuked!) tõmbe all ~5 minutit.Tsentrifuugi ja kontrolli sadestamise täielikkust.Eralda sade (III rühm) tsentrifugaadist (I ja II rühm).Kui tsentrifugaat sisaldab II rühma katioone,tuleb lahus hapestada 2M HCl abil ja keeta kuni H2S eraldumiseni (et vältida lahuse seismisel II rühma katioonide sadenemist sulfaatidena).Sade pese dest.veega (kolloidlahuse tekke vältimiseks lisa mõni tilk NH4Cl lahust ja soojenda).Sade lahusta minimaalse koguse 2M HCl-ga soojendamisel (tõmbe all).Saadud lahust kasuta III rühma katioonide määramisel.Määramine on läbi viidav ositimeetodil, kuid antud juhendis valitud tõestusreaktsioonide puhul oleks soovitatav järgida allpool toodud järjestust.
paremaks. Mulla happesus Mulla happesus on vesiniku asumine mulla neelavasse kompleksi võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kohtades kus sademete hulk ületab aurumise, toimub mulla pindmistest kihtidest seal leiduva lubja pidev välja uhtumine kas mulla sügavamatesse kihtidesse või põhjavette. Mõningal määral eemaldatakse lupja saakidega. Rohkesti eemaldatakse mullast lupja liblikõieliste heintaimedega ja kapsaga. Mulda võib hapestada ka füsioloogiliselt happelised mineraalväetised. Kui vaba kaltsiumi ja magneesiumi ioonid eemaldada mullast võivad selle asendada vesinikioonid. Mulla reaktsiooni väljendatakse pH kaudu. pH näitab vabade vesinikioonide kümnend logaritmi. Kui pH on alla 3,5 , siis on tegu väga tugeva happelisusega; 3,6 4,5 tugevasti happeline; 4,6 -5,5 mõõdukalt happeline; 5,6-6,5 nõrgalt happeline ; 6,6 -7,2 - neutraalne. Üle 8,5- tugevasti leeliseline
Samas kui F1F0-ATP-süntaasi ekspressiooni vähendatakse, et vähendada H + ioonide transportimist rakku. Streptococcus mutans'l, peamisel kaariese tekitajal, on ainult osaline hingamisahel ning ta ei suuda läbi viia oksüdatiivset fosforüülimist, siis selline neutrofiil kasutab F1F0-ATP-süntaasi võimet tagurpidi töötada ning hüdrolüüsida ATP-d. Sellega bakter pumpab prootoneid tsütoplasmast välja. Aluselises keskkonnas on bakteril oluline transportida prootoneid rakku, et hapestada tsütoplasmat. See saavutatakse peamiselt katioon-prooton antiporterite tööle lülitamisega. E. coli tõstab tsütokroomi bd ekspressiooni, mis ei pumpa prootoneid tsütoplasmast välja hingamisahela käigus ning vähendab nende hingamsiahela komponentide ekspressiooni, mis transpordivad prootoneid rakust välja. Lisaks suurendatakse F1F0- ATP-süntaasi ekspressiooni. Sellega vähendatakse prootonite kadu PMF loomise ajal ning suurendatakse võimalikku transporti rakku tagasi.
annaabi.ee 
