Pearindmik Tagakeha Uim Toituvad vetikatest ja väikestest loomadest, võivad süüa ka surnud loomi Lahksugulised; viljastamine on kehaväline; emasloomad kannavad viljastatud mune ja noori vähke tagakeha all Kasvavad kogu elu, poevad vanast koorikust välja ja kasvatavad uue (2 korda aastas – kevadel ja sügisel) Vereringe on avatud Tagakehal on ujujalad Toidu peenestavad lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega Vähkide tähtsus Lüli toiduahelates Toiduks inimesele Kasutatakse ka akvaariumikalade toiduna Tõruvähid rikuvad laevu ja veealuseid ehitisi Näited Tõruvähid Jõevähk Erakvähk Videod http://www.youtube.com/watch?v=WAgNXF eGxQw http://www.youtube.com/watch?v=EUY9ugp 3RPQ http://www.youtube.com/watch?v=_e1LV9M R9MQ Tänan!
Veeteod peavad veepinnal hingamas käima. Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. Teod vesikeskkonnas Vereringe on tigudel avatud. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. Talvel teod magavad. Nende ainevahetus aeglustub, nad ei toitu ega kasva. Külma üleelamiseks tõuseb tigude kehavedelike suhkrusisaldus, et neid külmumast
sees. · Veeteod peavad veepinnal hingamas käima. · Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. 4 · Vereringe on tigudel avatud. · Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. · Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. · Teod toituvad taimedest, mille peenestamiseks on neelus hõõrel. · Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. 5 · Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. · Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. · Teod on liitsugulised loomad. Munad munetakse taimedele. Enamik veetigusid muneb oma munad veetaimedele. 6 Teo munad. 6 KIRITIGU · pruun koda heledate
Maismaateod ja ka mõned vees elavad teod hingavad õhuhapnikku. Hingamiselundkonnaks on neil kops, mis asub mantli sees. Veeteod peavad veepinnal hingamas käima. Ülejäänud veeteod hingavad lõpustega, mis paiknevad samuti mantli siseküljel. Vereringe on tigudel avatud. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Toitumiseks on tigudel hõõrel. Hõõrel on tugevate hambakestega kaetud lihaseline keel, millega tigu kraabib taimedelt pehmeid osi. Erituselundiks on neer, mis asub südame lähedal. Neeluümbrine närvitänkude kogumik moodustab juhtiva osa närvisüsteemist. Sealt väljuvad närvid kogu kehasse. Teod on liitsugulised loomad. 3 Eluviis Kevadel ilmade soojenedes aprilli lõpus või mai alguses poevad talvitunud
Vähi lihased kinnituvad kitiinkoorikule seestpoolt. Siseehitus Tähtsamat osa vähitegutsemisel etendavad kompimis ja haistmismeel. Vähk kombib tundlate ja jäsemetega ning tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Kuna vähil on liitsilmad, siis ta näeb esemete kuju ja ka liikumist. Toitumisel haarab vähk suurte sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Ta peenestab toidu lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Seedimine toimub lühikeses sooles. Vähk sööb vetikaid ja väikseid loomi, kui ka surnud kalu ja konni. Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vähil on sinakasroheline veri, mis liigub südamest lähtuvates veresoontes ja keha õõnes. Süda asub pearindmiku selgmises osas. Vähk hingab lõpustega. Sigimine ja areng Jõevähid on lahksugulised. Suguküpseks saab isane vähk kolme aastaselt, emane neljaselt. Emase vähi tagakeha on laiem kui pearindmik, isasel aga kitsam
< süda kõik kehaosad lõpused süda > Närvisüsteem sarnaneb vihmaussi omaga. Peaaju on väike aga kõhtmine närvikett on pikk. Tähtsat osa vähi tegutsemisel etendavad kompimis -ja maitsmismeel. Seedeelundkond on jõevähil üsna omapärane. Algul haarab ta suurte sõrgadega toidu ning seejärel suunab selle suuava juurde, lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt. Edasine toidupalakeste peenestamine toimub mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Toit seeditakse lühikeses sooles ning seedimiseks vajalikke seedenõresid toodab maks. Toitumine on jõevähil mitmekesine. Selle moodustavad vetikad ja väikesed loomad, nad võivad süüa ka surnud konni ja kalu. 4. Kirjelda jõevähi sigimist ja arengut. Mis on kestumine? Jõevähid sigivad sügisel, nad on lahksugulised, isas ja emasvähid erinevad välimuselt. Seemnerakud valmivad seemnesarjades. Peale väljutamist kleebitakse seemnerakud kokku
Kevikulised on levinud kogu maailmas. Eelistavad mõõduka kliimaga alasid, troopikas vähe. Eestis ametlikult 15 liiki (kuni 30). Selts: Mõnsskäpalised (Emboidea) Pikkus 1-2 cm. Värvus helepruun kuni must. Õhukese kitiinkestaga. Pea prognaatne, väga liikuv. Tundlad meenutavad pärlikeed; koosnevad 15-32 lülist (harva pikemad kui pea ja rindmik kokku). Väikesed liitsilmad paiknevad pea esiosa külgedel. Primitiivsed mälumissuised; emaste ülalõuad lühikesed tugevate hambakestega, isastel pikemad väheste hambakestega. Rindmik pikenenud, selgesti eristatavad lülid. Lühikesed jooksujalad; kolm käpalüli. Hüppevõime puudub. Eriti huvitavad on aga mõnsskäpaliste eesjalgade käpad - 1. lüli on tugevasti paksenenud, pealtpoolt kumer, altpoolt lapik. Selle pauna sees paikneb ligikaudu 100 võrgunääret, mis avanevad talla alla õõnsatesse karvadesse. Tagumiste jalapaaride 1. ja 2. käpalüli talla all paiknevad tallanäsad, mille abil loomad suudavad isegi
Eesti magevetes on enamlevinud mudateod, labateod, emateod ja punnteod. Veekogude tavaline asukas on mudatigu ehk mudakukk. Kojasuudmest väljaroninud mudatigu liigub mööda põhja edasilihaselise jala abil. Peas asuvad tal tundlad ja kombitsad. Nende puudutamisel tõmbab mudatigu end välkkiirelt kotta. Teod hoiavad tugevate lihastega oma koda suletuna, kaitstes end nõnda vaenlaste ja kuivamise eest. Mudateod toituvad veetaimedest, mida nad peenestavad kõvade hambakestega kaetud keele abil. Ka oma munad kinnitavad teod veetaimedele. Kuigi mudateod elavad vees, kasutavad nad hingamiseks õhuhapnikku. Teod hingavad kopsuga ja peavad tunnis 7-9 korda veepinnale hingama tõusma. Labatigude koda on keerdunud ühes tasapinnas.Labatigudest suurim on sarvtigu. Ematigude kojad on mudakuke kojast ümaramad ja keerdunud vastupäeva. Punntigude kojad on väikesed, õrnad ja kergesti purunevad.
vetikaid kui ka loomset toitu. Ka suu on paljaslõpulistel erinevalt välja arenenud. Paljud neist kraabivad kaljudelt toitu hõõrelina toimiva sarvestunud raaduliga. 3)Harilik mereliud toituvad kaldaäärsetel kividel kasvavatest väikestest merevetikatest. Nad küünitavad oma toidu järele, sirutades oma jalga lainjate liigutustega tänu erilise lihase tööle. Meriliud näksib vetikaid keelega sarvjate hambakestega kaetud hõõrlaga. Limajäljed, mida mereliud endast maha jätab, soodustavad uute vetikate arengut. Igal mereliual oma territoorium, mida tuleb kaitsta teiste eest. 4)Lehvik- ja kaelususlased - kallastel ja kõrgete lainetega kohtades pole lehvik- ja kaelususlastel sobivast toidust puudust: seal leidub kärbunud taimede ja kõdunenud loomade jäänuseid, tillukesi vetikaid ja planktoni koostisosaks olevaid mikroorganisme. Uss ootab, millal toit tema kombitsatele satub
keha ja kombitsate väliskihis paiknevad ka erilised kõrverakud, mille harpuunitaolise osaga nad ohvri või vaenlase kehasse mürki süstivad. Tähtsus looduses-toiduahelas, elupaigaks väiksematele loomaliikidele, elavad sümbioosis. Tähtsus inimestele-suveniirid, vaatamisväärsus. LIMUSED Kolm tähtsamat rühma: teos, karbid ja peajalgsed. Teod on enamasti taimtoidulised, kuid neid võib olla ka loom- ja segatoidulisi. Suus on tigudel väikeste hambakestega riivitaoline hõõrel. Sellega kraabib ta neelamiseks sobivaid toidupalakesi. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Veega kanduvad pisiloomad, vetikad ja orgaanilise aine osakesed mantliõõnde. Peajalgsed on röövloomad, nende menüüsse kuuluvad näiteks kalad, vähid jt limused. Paljunemine-lahksuguline, emane muneb munad. Ehituse eripärad-pehme kehaga selgrootud loomad, siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nim
Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel. Nende ülesanne on vees oleva hapniku juhtimine verre ja süsihappegaasi eemaldamine verest. Jõevähi närvisüsteemi kuuluvad peaaju, kõhtmine närvikett. Kõige tähtsamad meeled on kompismis-, haistmis- ja maitsmismeel. Kompimiselundid on tundlad, jäsemed. Näevad liitsilmadega objektide kuju, kuid mosaiikselt
..300 aastat. Tsoon IV. 1736. Areaal: Kasvab Põhja Ameerika idaosas, Hudsoni lahest kuni Allegheny mägedeni jõgede orgudes ja niiskemates kohtades. Kasvab tavaliselt segapuistuna, ei moodusta puhtpuistuid, tungides kuni 1500 m kõrguseni üle merepinna. Võrsed: kollakas- kuni hallikaspruunid, peened, näärmekarvadega kaetud. Pungad: väikesed, munajad, helepruunid Okkad: asetsevad kamjalt, 1...2 cm pikad, 1,5 mm laiad, tumerohelised, alt valkjad, okka serv tipuosas üksikute peente hambakestega, tipp pügaldunud või terav. Käbid: lühirootsulised, kuni 2 cm pikad, hallikaspruunid, munajad, tömbid, seemne- soomused nahkjad, ümarad, ülemine serv saagjas. Meil on kanada tsuugat kasvatatud väga vähe, teada on suuremaid puid Järvseljalt, Luualt ja Olustverest (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm. 7 8. Euroopa ja siberi lehis
jõgede orgudes ja niiskemates kohtades. Kasvab tavaliselt segapuistuna, ei moodusta puhtpuistuid, tungides kuni 1500 m kõrguseni üle merepinna. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: kollakas- kuni hallikaspruunid, peened, näärmekarvadega kaetud. Pungad: väikesed, munajad, helepruunid Okkad: asetsevad kamjalt, 1...2 cm pikad, 1,5 mm laiad, tumerohelised, alt valkjad, okka serv tipuosas üksikute peente hambakestega, tipp pügaldunud või terav. Käbid: lühirootsulised, kuni 2 cm pikad, hallikaspruunid, munajad, tömbid, seemne- soomused nahkjad, ümarad, ülemine serv saagjas. Meil on kanada tsuugat kasvatatud väga vähe, teada on suuremaid puid Järvseljalt, Luualt ja Olustverest (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm. Sordid: 'Albospica'; 'Aurea'; 'Globosa'; 'Gracilis; 'Jeddeloh'; ; 'Nana'; 'Pendula';
annaabi.ee 
